3. Wennaste kogudus.
Uinuwasse koguduste elusse tõi ärkamist ja tegewust Herrnhut, tõi sakste saalidesse, tõi talurahwa tubadessse. Nagu torm murdis ta siin põliseid puid, kaswatas sääl uusi künkaid. Nagu kulutuli käis uus liikumine meie kodumaast läbi, nagu torm tõstis ta mere laenetama, waimuliku elu mere keema. Kaua aega awaldasiwad weel laened mõju. Rahwa elu sai korraga uue pöörde, waimulik elu hõiskas, ilmalik jäi wana wiisi põdema.
Silesias oli grahw Zinzendorf 1722 tagakiusamise pärast kodumaalt wäljarännanud Määri wennad oma mõisa wasta wõtnud neile asupaika andes. Armastuse põhjale rajas ta sääl Määri wendade seas uue koguduse. Pea hakkasiwad wennad Herrnhudist wäljarändama ja Herrnhudi eeskujul mujalegi kogudusi asutama. Mõni aeg pääle selle ilmusiwad esimesed wennad Saaremaale ja kuulutasiwad Saaremaal armuõpetust. Herrnhudi wennad leidsiwad saarlaste poolt lahket wastuwõtmist. Eestlaste seas takistas keel neid missioni tööd tegemast. Suur liikumine käis küll läbi Saaremaa aga nähtawaid jälgi see liikumine esiotsa weel järele ei jätnud.
Paar aastat hiljemini kutsus Kremoni õpetaja Grüner enesele Herrnhudist abilisi hingekarjase tegewusele, nimelt käsitöölisi, kes elugagi Kremoni kogudusele hääd eesmärki annaksiwad. Kolm meest sõitsiwad õpetaja Grüneri palwe pääle Liiwimaale. Riiga jõudes hakkasiwad nad wägewalt jutlusi pidama. Jutlused sünnitasiwad segadusi. Kubermangu walitsuse poolt anti pea Herrnhudi jutlusepidajatele käsk Riia tolmu jalgadelt ilma wiiwitamata raputada. Herrnhudi mehed täitsiwad käsku. Teadsiwad nad ju, et neid mujal oodati.
Kremonis wõttis õpetaja Grüner Herrnhudi külalisi suure rõõmuga wasta. Ju mõne päewa pärast nägi aga õpetaja, et ta abiliste asemel peremehi saanud. Tähtsam Herrnhudi wend Kristjan Dawid tahtis Kremoni koguduse elu kõik Herrnhudi wiisi seadida ehk, nagu ta ise ütles, „apostlite wiisi järele.“ Dawid tahtis, et õpetaja Grüner ainult tema käskusid täidaks. Sellega ei leppinud õpetaja. Tüli tõusis. Tüli tagajärjel lahkusiwad wennad Kremonist ja asusiwad Wolmari mõisa kindrali proua von Hallarti juurde, keda wendade uus õpetus kangesti waimustanud. Siia jäiwad wennad peatama ja hakkasiwad Läti keelt õppima. Siiamaale oliwad nad ainult saarlaste seas ewangeliumi seemet külwanud, aga nad ihkasiwad lätlastegi seas külwata. Seks läks neil Lätikeelt tarwis. Kindrali proua v. Hallart soowitas tutwatelegi Herrnhudi käsitöölisi. Kristjan Dawid kirjutas kohe Herrnhuti ja warsti ilmus ühte ja teise mõisa Herrnhudist küll kingissepa, rätsepa, sepa, isegi korstnapühkija-töötegijaid. Esiti tuliwad Herrnhudi käsitöölised kutse pääle ainult, pärast aga lihtsalt „kohta otsima.“ Saksamaa käsitöölisi wõeti mõisades igal pool wendadena wasta. Igal pool algas kohe suur armastuse armuõpetuse kuulutamine, esiteks Saksa keeles, pärast talurahwale Läti ja Eesti keeleski, nii pea kui wennad wiimasid keeli õppisiwad purssima. Kirjatarkust wõõrad palju ei osanud, mõni wend ei osanud kirjutadagi, aga selle pääle palju ei waadatud: waim esines pääasjana. Kes hästi oskas kõnelda ja küsida, kudas lugu südamega, see oli lugu peetud wend, see „maailma peremees.“
Wennad astusiwad rahwa sekka, käisiwad rahwaga käsi käes. Rahwas hakkas neid armastama ja hää meelega nende jutlust kuulama. Wennad kõnelesiwad palju lihtsamalt kui õpetajad kirikus, osates usuasju palju armsamini äraseletada. Rahwal oli ammu himu hingetoidu järele. Wennad pakkusiwad seda hingetoitu ohtrasti. Hulga kaupa tungis rahwas enamisti igal pool wendade juurde Jumala sõna kuulma. Näis, nagu oleks mõnes kohas nelipühi tuul üle maa käinud ja seisaks uus sündimine ukse ees. Urwastes paniwad wennad koguduse kangesti liikuma. Igal pool peeti palwetundisid. Ei leitud kusagil enam palujate jaoks ruumikat maja. Metsas lausa taewa all kuulutati Jumalasõna. Mõnda inimest waimustas uus õpetus nii kangesti, et uue õpetuse kuulja kodused tööd täiesti unustas. Loog jäeti maha, põld kündmata. Loowõtjad ja kündjad ruttasiwad Jumalasõna kuulma, ehk mõned koguni Herrnhudi wendade eeskujul kuulutama. Tegiwad ju wennad oma kogudustes rahwale uksed lahti koguduste korraldamisest ja ettelugemistest osa wõtta, kuna rahwas siiamaale kõigest tegelisest osawõtmisest eemale oli jäetud. Wendade käes oli rahwa südame wõti. Wolmari asutasiwad wennad seminari, kus 120 noort meest kodumaalise missioni töö jaoks õpetust saiwad.
Murdlainetele tõstsiwad wennad Saaremaa. Suurelmaal ei sallinud suur hulk õpetajaid wendade tegewust. Saaremaal sellewastu pakkus superintendent Eberhard Gutsleff wendadele kätt ja edendas igapidi nende tegewust. Kaarma kihelkonnas hakkas 1740 Upa-Jüri naese Triinuga päris ewangelistiks. Nad kiitsiwad äralepitamisest saadud armu nii wägewate sõnadega, et pühapäiwiti rahwast karja kaupa nende juurde kokku woolas. Tuli talupoegi, tuli kodanikka linnast, tuli saksugi. Mõne nädali pärast ei leitud kuuljatele enam kusagilt ruumi. Mindi wäljale, peeti palwetundi lausa taewa all. Gutsleff ise saatis Kuresaarest Upakülasse, pidas kokkutulnud rahwale „prohvetikiwi“ otsast jutlust. Gutsleff andis luba jutlusi pidada igaleühele, keda ta ärganud hingeks arwas. Pais oli eest, Herrnhuti wool wõis maad uputada.
Lühikese ajaga wõttis uus liikumine igal pool Saaremaal wõimust. Ei leitud sest liikumisest puutumata walda ega talu. Rahwas ei rutanud pea enam Upakülasse, sest et igal pool koosolekuid ja palwetundisid peeti. Nagu suurelmaal, awaldas Saaremaalgi uus liikumine rahwa kohta rohket mõju. Ärganud hinged põlgasiwad kõik lustid ja rõõmud ära. Pulmades lauldi ja paluti ainult. Naisterahwad heitsiwad ehted enestest ära ja käisiwad lihtriietes. Torupillid, wiiulid ja kandled põletati ehk wisati nurka. Wiina ja õlle joomine jäi järele. Karskusel näis kuldne aeg koitwat. Rahwas käis hoolega kirikus ja laual ja elas jumalakartlikku elu. 1740–1745 ei olnud Saaremaa kohtudel ainustki kuritegu seletada.
Pea kippus aga uus liikumine märatsemiseks muutuma. Lugejad ja kuulajad pidasiwad iseäralikuks armumärgiks wärisemist ja mahalangemist. Mustjalas ristis üks tüdruk neid uuesti, kes talle pattusid tunnistasiwad. Pääle selle ütles see tüdruk ennast nägemist nägewat. Teised jälle arwasiwad, et nad werist Kristuse pääd ja kätt näewad, niisama werd taewast maha sadawat ja muud sellesarnast. Lühedalt, märatsemine wõttis Saaremaal wõimust, usuhullustus segas silmi. Kirikuwalitsus ei näinud nähes, waid kutsus liikumist taewalikuks armuilmutuseks pidades Herrnhudist weel abilisi juurde.
Selleasemel kaswis mujal waimuliku seisuse ja wendade wahel lõhe. Küll oli Zinzendorf ise 1736 meie maal käinud ja kuninglikul wiisil igal pool wastu wõetud. Tallinna õpetajad awasiwad Zinzendorfile kantsli uksed. Mõisnikud tahtsiwad Zinzendorfi koguni Eestimaa piiskopiks teha. Zinzendorf soowis ometi ennem ülemaaline piiskopp kui Eestimaa piiskopp olla. Warsti selle pääle kaotati Eestimaa piiskopi amet hoopis ära. –
Riias katsuti Zinzendorfile niisama lahkelt wastu tulla. Isegi kindralkuberner ilmus kirikusse Zinzendorfi jutlust kuulma. Liivimaa kirikuwalitsus palus Zinzendorfilt Läti keeli piibli wäljaandmiseks raha. Saigi. Sest saadik hakkasiwad lätlased wennaste koguduse mehi, nimelt Saksamaa isandaid, õieti oma häätegijateks pidama.
Pärast Zinzendorfi tagasiminekut Saksamaale kadus aegamööda hää wahe wendade ja meie maa õpetajate wahel. Tallinnas tõusis niisugune tüli wendade ja õpetaja Mickwitzi wahel, et esimesed wiimase koguni wande alla paniwad. Et Mickwitz wendade tegewust edasi waljult arwustas, katsusiwad wennad õpetajat Mickwitzi surnuks paluda. Palwed ei läinud ometi täide. Wendade piiskopp Bieser, kes tawalises elus habemeajaja ametit pidas, kihutas linnarahwast igal pool õpetajate wastu wainule. Lugu paranes alles siis, kui habemeajaja Bieser kroonu küüdiga linnast wälja saadeti.
Eesti- ja Liiwimaalt hakkas kaebtusi wendade pääle kokku woolama, iseäranis palju Liiwimaalt. Walitsus ei wõinud kauem niisugust lugu waikides päält waadata. Kindralsuperintendendi Fischeri ettepanekul määras maapäew 1742 kaks komisjoni Herrnhudi wendade asja läbi katsuma, ühe Eesti, teise Läti jaoskonda. Õpetajad pidiwad wande meeldetuletusel kindlaid teateid wendade tegewuse kohta andma.
Wennad ometi ei kartnud. Herrnhudist otsisiwad nad abi. Ei wõinud ka grahw Zinzendorf ise Amerikas wiibimise pärast appi tulla, ilmus ometi grahwi proua. Liiwimaal ei jõudnud grahwi proua wendade kasuks midagi korda saata. Peterburis lootis ta paremat tagajärge. Kuid kõle põhjatuul puhus talle sääl wastu. Waeneke ei pääsnud sääl keisriproua jutulegi. Ometi saatis ta keisriprouale kaks seletuse kirja. Neis lükkas grahwi proua kõige süü Eesti ja Liiwimaa õpetajate kaela ja palus, et wennad konsistoriumi ülewaatamise alt täiesti wabaks saaksiwad. Wennad oliwad süütuse eeskujud.
Palwekirja pääle ilmus aga 16. aprillil 1743 iseäralik keiserlik käsukiri, mis wennaste kogudustele täiesti lõppu ähwardas teha. Walitsuse kõrwu olla tulnud, nii öeldi käsukirjas, et grahwinna Zinzendorf Liiwimaal uue usulahu asutanud ja see lahk Tartu ümberkaudu wäga laiale lagunenud. Selle lahu koosolekud keelatakse kõwasti ära ja kästakse kõik palwemajad kinni panna.
Keiserliku käsukirja najal käskis Liiwimaa kindralkuberner warsti kõik wennaste koguduste palwemajad kinni panna, wendade eneste kohta ei annud ta aga mingisugusid määrusi. Uued määrused jäiwad ometi osalt surnud kirjatäheks, osalt täideti nad puudulikult. Palwemajasidki ei saadud kinni, waid waadati ainult selle pääle, et igaüks sisse pääsis. Enne seisiwad palwemja uksed üksi ärawalitud hulgale lahti. Salaja peeti koosolekuid edasi igal pool.
Kõige waljumini täideti keiserlikku käsku Saaremaal. Sääl arwati seda esiotsa küll surnultsündinud käsuks, aga pea nähti ometi selle tõsist täitmist. Suurem jagu Saare mõisnikka hoidis Herrnhudi liikumise poole. Wennad isi arwasiwad, et käsk Saaremaasse ei puutu. Korraga nimetati aga 1746 Tunzelmann von Adlerpflug Saaremaa walitsejaks, mees, kes ainult surnud kirjatähe all purjutas, iga inimlikku tundmist südames suretades, Albat enesele eeskujuks wõttes. Tahtmine raudne, süda raudne, keelas keiserliku käsukirja pääle totades Tunzelmann kõwasti kõik wendade kokkukäimised ära. Seda keeldu pidi Kuresaare superintendent Gutsleff kantslist kogudusele kuulutama. Herrnhudi poole hoides jättis Gutsleff selle keelu kuulutamata. Palju enam walmistas Gutsleff wendade kasuks wabanduse kirja keisri prouale. Tunzelmann määras: Gutsleff wõetagu wangi. Superintendent jäi esiotsa ametit edasi pidama, aga Tunzelmann oskas ajalugu „soldatist õpetajaga“ rikastada, mõõgamehi kantslisse saates. Igal pool, kuhu Gutsleff läks, seisis tal soldat palja mõõgaga kõrwal, isegi kirikus altari ees ja kantslis. Pärastpoole laskis Tunzelmann Gutsleffi raudu panna ja Peterburi wangi saata. Peterburki saadeti weel mõni muugi isik. Gutsleff suri Peterburi wangikotta, teised pääsiwad alles aastate pärast koju tagasi. Kõlljala mõisa proua von Sacken pandi wendade poole hoidmise pärast kodusesse aresti, päästeti ometi pea jälle wabaks.
Kõik muud waljud määrused takistasiwad küll Herrnhudi õpetuse laialelagunemist, ei jõudnud seda õpetust ometi mitte häwitada. Ei tohtinud wennad majadesse kokku tulla, pidasiwad nad palwetundisid lausa taewa all, pidasiwad metsas, pidasiwad öösel. Waimu ei wõi lämmatada.
Umbes 20 aastat maksiwad waljud määrused nende kohta, siis algasiwad teised ajad. Keiserinna Katarina II. soowis Lääne-Europa haridusele Wenemaal teed awada. Katarina II. kutsus mõnesugused wõõramaa alamad Wenemaale asuma, andis neile õigusi ja tõotas usuwabadust. Herrnhudi wendade ees seisis Wenemaa korraga lahti. Eesti- ja Liiwimaal maksis ometi 1743 aasta seadus, mis wendade tegewust takistas. Riigis kätte saadud eesõiguste pääle toetades andsiwad kaks wenda Lahritz ja Lorenz riigiwalitsusele palwekirja wendade koguduste eluõiguste pärast Eesti- ja Liiwimaal sisse. Küsiti sinodi hääksarwamist. Sinod ei näinud palwetäitmiseks takistusi. Nii ilmus 11. weebruaril 1764 keiserlik käsk, mis Herrnhudi wendadele igal pool südametunnistuse ja kirikuwabaduse kinnitas. Lahti seisiwad Herrnhudi wendadele jälle palwemajade uksed, julgelt wõisiwad nad kokku tulla ja palwetundid pidada. Wennad arwasiwad esiti, et uus seadus neile õigusegi andis missionitööd teha ewangeliumi usuliste seas. Riia kindralkuberner seletas neile ometi 1. detsembril 1767 uues kirjas, et nad oma wiisisid wõiwad pidada, aga teiseusuliste seas missionitööd ei tohi teha. Keiser Aleksander I. saatis 27. oktobril 1817 selle wiimasegi takistuse teelt kõrwale. Wennad saiwad oma tegewusele wabaduse. 19. aastasaja hakatusel ütlesiwad wennad enestel 150 ühisust ja umbes 30,000 liiget olewat.
Saiwad ka wennad woli missionitööd teha, ei edenenud nende töö ammugi enam nii palju kui enne. Palju enam pidiwad wennad kurwastusega nägema, et rahwa seas leigus nende liikumise kohta tekkis ja nende hulk kahanes. Kahanes seni kuni wendade kogudus olewikus ammu ju iseäraliku tähenduse kaotas. Omal ajal mõjus aga liikumine suurel mõõdul rahwa elu kohta: rahwa eluwiisid saiwad täiesti paremateks, auusamateks, kaineteks, rahwas
õppis ikka enam ja enam lugema. Oleksiwad wennad muu haridusegi pääle rohkem rõhku pannud, oleks see liikumine wististi palju sügawamaid jälgi järele jätnud.