7. Rahu Wene würstidega.
Alberti wägi ja wõimus hakkas kord korralt ikka rohkem ja ja rohkem kaswama, isiäranis aga see läbi, et ta Wene würstidega rahu tegi. Kõige esmalt sobitas ta Polotski würsti Wladimiriga selle tähtsa kauba, et ükski liiwlane ega letgallane, kes Wäina jõe ääres elas, wenelastele enam maksusid maksta ei pruukinud. Ehk küll sakslased sisse rännanud oliwad, ei olnud ometi liiwlaste ega letgallaste maksuwõtmine, mis juba wanast ajast Wene würstide poolt nende käest nõuti, sugugi wähenenud. Kümnese kõrwal, mis mõlemad rahwad ristiusku heitmise järele Riia kirikule maksma pidiwad, läkitas suur hulk neist oma aastast maksu nagu ennegi Polotski. See kahekordne maksu nõudmine oli liiwlasi sagedaste mässama ajanud. Aastal 1212 laskis Wladimir piiskopi Gertsikesse kutsuda, et sääl temaga mitmetsugu asju õiendada. Albert, kes midagi hääd ei aimanud, kogus sõjamehi kokku ja läks siis hulga meestega Wäinajõge mööda ülesse. Et Wladimir piiskoppi ristiusku laiale laotada ära keelis, oleks peaaegu werine lahing tõusnud. Albert katsus ennast aga selle eest hoida, läkitas kaks saadikut würsti juurde ja need ajasiwad nüüd asja nii kaugele, et Liiwimaa terwelt piiskopi alla sai, ja Saksa kaupmehed igal ajal ilma keeluta Wäinajõel purjutada wõisiwad.
Ka teiste Wene würstidega läks Albertil asi hästi. Ta wend Diitrih wõttis Pihkwa würsti tütre enesele abikaasaks ja lõpetas sellega kõik hirmu säältpooliste wenelaste kallaletungimise pärast. Et Albertil sel wiisil wäljast enam midagi karta ei olnud, wõis ta nüüd kanget maade wõitmise himu eestlastega sõdides kustutama hatata.