Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Maajagamine

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

6. Maajagamine.

Aastal 1208 andis Saksa keiser Wilipp terwe Liiwimaa piiskopi kätte lainuks, kellel nüüd kui maawalitsejal üksi õigus oli maakondadele maksusid pääle panna, raha teha, linnale uusi seädusi anda, ilmlikka kohtuid asutada ja teistelegi wähemaid maatükka wälja lainata. Sellepärast tuliwad nüüd mõõgawendade ordo rüütlid, kes Liiwimaa allaheitmist täiesti oma töö arwasiwad olewat, selle palwega piiskopi juurde, et ta kolmat jagu wõidetud maad ordole annaks ja sääljuures weel lubaks, et rüütlid edespidigi kõigist maadest, mis nad ära wõidawad, nõndasama kolmat osa enestele saawad. Albert lubas küll kolmanda jao wõidetud maad ordole, pani aga ometi selle wasta alles wõitmata maid ette ära kinkida. Selle põhjuse pärast tõusis piiskopi ja ordo wahel palju tülisid, mis aastasajad wältasiwad ja wiimaks nii hästi piiskopile kui ordole lõppu tõiwad.

Wõidetud maa jagajad oliwad mõõgawennad; piiskopp aga wõis selle maatüki enesele wõtta, missuguse isi tahtis. Albert walis pääle Wäina jõeääriste maade, mis ta juba wälja jaganud, Treideni maad, Idumea ja Metsepoole; Segewoldi maakond ja muu ülejäänud Liiwimaa sai ordo kätte. Lätimaa jagamisel, mis nõndasamuti nimetatud tingimiste all sündis (2/3 piiskopile, 1/3 ordole), saiwad rüütlid Wõnnu maakonna, piiskopp muu maa. Kui ordo warsti tüli hakatusel Wõnnus aset wõttis, kus rüütlid aastal 1208 kindla lossi ehitasiwad, oli Riia piiskopikond ordost täiesti ära lahutatud.

Põhjus, mikspärast ordowennad põhja poole elama tuliwad, oli see, et waenlikud eestlased weel alla ei olnud heidetud. Ordowennad lootsiwad, et nad siin, kus piiskopp neist kaugemal, seda teha wõiwad, mis isi tahawad, rahwa käest üht maatükki teise järele käest ära kiskuda, inimesi orjaikke köita ja muud sellesarnast, ilma et keegi selle eest neile midagi teha wõiks.