Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Sõda Wenemaaga 1558–61

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

5. Sõda Wenemaaga 1558–61.

Enne kui aastal 1503 tehtud 50 aastane rahu Wenemaa ja Liiwi ordoriigi wahel otsa lõpes, sai Iwàn IV. (Wali ehk Hirmus) oma isa Wassíli Iwànowitshi surma järele 1533 tsaariks ja walitses kunni 1584. Liiwimaa nõrkust tundes tahtis Iwàn parema kaubatee muretsemise pärast õhtupoolse Europaga Liiwimaad Wene walitsuse alla saata. Et ta Liiwimaale sõtta tuli, oli sakslaste eneste süü. Tartu piiskopp ei tahtnud enam Wenemaale maksu maksta, mis Joann ehk Iwàn III. juba tema pääle oli pannud. Sinna juure tuli weel see, et ordo tsaari soowimise pääle Wenemaale kutsutud käsitöötegijaid ja muid wäljamaa õpetatud mehi Liiwimaalt läbi minna ei lasknud. Liiwimaa sakslased läksiwad asjaga weel nõnda kaugele, et nad Schlitte, kes wäljamaa mehi kokku kogus ja Wenemaale pidi tooma, torni paniwad ja mehed laiali ajasiwad. Kõik see pahandas tsaari nõnda, et ta sõja wastu hakkas walmistama. Kui Fürstenberg seda kuulis, läkitas ta saadikud Moskwa tsaari juure (1557) uuesti rahu tegema ja lubas wõlgu jäänud maksu ära maksta. Et aga saadikutel raha käe pärast ei olnud, ei tulnud rahust midagi wälja, waid sõda algas. Ka see pahandas tsaari, et Fürstenberg Poswolli rahu tegemisel Poola kuninga Sigismund Augustiga ennast wenelaste wastu oli ühendanud. Jaanuari kuu sees 1558 tungis würst Schig Alei Wene sõjameestega Liiwimaale. Kui suur hulk maad kõrweks oli tehtud, läks Schig Alei jälle Wenemaale tagasi, ilma et kusgil wastapanemist oleks leidnud. Maad ära wõita ei tahtnudki wenelased esimesel korral. Tsaar oli koguni ära keelanud kindlusi ja lossisid ümber piirata. Alles siis, kui Iwàn Shig Alei käest Liiwimaa lugu kuulda sai, muutis ta ettewõtmist.

Kui Liiwimaa ju osalt laastatud oli, kutsus ordomeister Fürstenberg märtsi kuu sees 1558 Wolmari maapäewa kokku, kus selle üle nõu peeti, kust see suur summa (60,000 taaleri), mis Iwàn nõudis, pidi wõetama. Pika waidlemise järele pandi rahwale selle tarwis isiäralik maks pääle ja läkitati siis waewaga kokku korjatud raha saadikutega Moskwa. Et sõda juba oli alganud, ei wõtnud tsaar enam raha wasta. Nüüd hakati wiimaks Liiwimaa wäliste waenlaste wasta walmistama, aga mis see aitas, sest et enne midagi ei olnud muretsetud.

Iwàn läkitas sellepääle uue sõjawäe würst Shuiskiga 1558 Liiwimaale, mitte enam maad laastama, waid ära wõitma. Wenelased Iwàngorodis hakkasiwad suurtükkidega Narwalinna laskma, mis üksnes Narowa jõgi Iwangorodist ära lahutas. Warsti tegi Narwa walitseja Schnellenberg Wene ülemaga nelja kuu pääle rahu, et tsaariga linna nimel kaupa teha. Aga kui sõnum Narwa jõudis, et selleaegne Wiljandi komtur Gotthard Kettler sõjawäega linnale appi tuli, wiskasiwad linnarahwas ühe põlewa kuuli Wene Iwangorodi, misläbi mitu inimest surma saiwad. Nüüd tõusis suur segadus. Tsaar käskis Narwalinna sedamaid suurtükkidega lasta ja ära wõtta. Kettler oli oma sõjawäega umbes kolm penikoormat linnast eemal laagris, sest et ta wägewa waenlase wastu minna ei julenud ega aimanud, et linn nõnda suures kitsikuses on. Kui Narwa komtur linna ilma mõõga hoobita wenelaste kätte oli annud, läks ta Kettleri laagrisse ja kuulutas seda kurba sõnumit. Tsaar oli wäga rõõmus, et ta selle tähtsa linna, kus ta palju saaki eest leidis, nii hõlpsasti kätte saanud.

Kui Narwa wenelaste käes oli, heitis kõik maa Peipsi ja Narowa ääres kunni Soome laheni, umbes 60 wersta pikuti, 40–50 wersta laiuti, tsaari alla. Ordo rüütlid, nimelt Rakwere, Selja ja mitme muu lossi walitsejad põgenesiwad ammu enne lossidest ära, kui waenlast näha oli. Wenelased paniwad oma mehed tühjade losside sisse ja tegiwad Rakwere hästi kindlaks. Ühendatud Liiwi sõjawägi läks nüüd Fürstenbergiga Wõru lähedale Kirumpä lossi juurde. Tartu piiskopp Hermann III., kes Fürstenbergiga ühes oli, palus asjata, et sõjawägi Wastseliina lossile appi läheks, kus Shuiski wenelastega laagris oli. Kuus nädalit pani Georg Üksküla Wastseliinas 80 sõjamehega ja mõne talupojaga waprasti wenelaste wastu, aga pidi wiimaks ometi juuni kuu sees 1558 alla heitma. Kui Wastseliin, mis Tartu ja teiste lähemate kohtade tugi oli, wenelaste kätte sattus, ei olnud Fürstenberg Kirumpääs enam julge, waid laskis lossi põlema pista ja põgenes ära. Tartu piiskop läks poole osa omastega Tartusse, Fürstenberg aga, ehk ta küll Tartut kindlasti kaitseda ja warjata lubanud, Walka ja säält Wõndu. Kettler, keda Füstenberg nüüd ka appi oli kutsunud, jäi ordo sõjawäe tagasiminekut warjama; ta sattus wenelastega kokku, kukkus hobuse seljast maha ja oleks waenlastest wangi wõetud, kui ta tugew käewars teda mitte ei oleks päästnud.

Fürstenberg oli oma argust ja nõdrust nõnda selgesti wälja näidanud, et ordo walitsejad Walga maapäewal juuli kuus 1558 tarwiliku arwasiwad olewat, ordomeistrile wahwamat Kettleri abiliseks anda. Kettler pani küll kaua wasta seesugusel kardetawal ajal seda ametit enese pääle wõtta, aga pidi wiimaks suurte palwete ja ordo sääduste pääle järele andma ja ordomeistri abiliseks heitma. Sõjajuhatus ja wäljamaa toimetus, nimelt keisriga ja Rootsi kuningaga, jäiwad nüüd üksnes Kettleri hooleks. Maa seestpoolistes talitustes oli ehk Fürstenberg weel tegew, kuni teda järeltulewal aastal täiesti rahule jäeti, mis pääle ta kindlasse Wiljandi lossi elama läks. Nüüd oli riigiwalitsus küll terase ja hakkaja waimuga mehe käes, kellel sõjawäe ja raha asemel ometi üksnes hulk waenlasi tagawaraks seisis.

Nii pea kui ordo sõjawägi Tartu lähedalt ära läinud, piirasiwad wenelased sedamaid linna ümber. Linn palus suures hädas Fürstenbergi appi tulla, kes aga kosta laskis, et temal midagi linna hääks wõimalik teha ei ole. Pika nõupidamise ja waidlemise pääle läkitas wiimaks meeleäraheitew Tartu rahwas Kruse ja Dunkeri waenlikku laagrisse würst Shuiski juure ja andis linna tema walitsuse alla. Kruse andis würstile Tartu piiskopi nimel 12, Dunker linna nimel 35 kirja. Linn palus, et ta Lutheruse usku wõiks jääda. Shuiski laskis neid Wene keelde ümber tõlkida, oli nendega rahul ja lubas neid tsaari poolest kinnitada lasta. Aga paraku peeti tõotust liig wähe. Waewalt oli Shuiski Tartusse sisse sõitnud, kui mitte üksi seda, mis majades kulda, hõbedat ja kallist warandust leiti, ära ei wõetud, waid ka kirikud, kloostrid, keldrid ja puusärgid läbi otsiti, hauakiwid päält ära kangutati ja kõik wäärilised asjad ära wõeti. Wiimane Tartu piiskopp Hermann III., kes linna ärawõtmise ajal auuwahtidega Kärknasse sõitnud, pidi kuu aja pärast tsaari käsu pääle Moskwa minema. Kärknasse ligi antud auwahid saiwad nüüd wangiwahtideks; Moskwas pidi Hermann wangis oma elu hädas ja wiletsuses lõpetama. Nõnda kurwalt lõppes 1558 Albert I. asutatud Tartu piiskopikond. Tartu doom-isandad oliwad suuremalt osalt ära põgenenud. Mitu Tartu kodanikku ja kaks ewangeliumi usu õpetajat saiwad selle kaebtuse all, et nad äraandjad olla ja ordomeistri poole hoida, Pihkwasse wangi wiidud. Mõned neist saiwad hiljem jälle lahti ja tuliwad koju tagasi.

Warsti Tartu linna ärawõtmise järele nõudis Schuiski, et ordomeister ja Tallinn alla heidaksiwad. Kettler ega Tallinn ei wõtnud seda juttu kuuldagi; mõlemad walmistasiwad hoolsasti sõja wastu. Aga ordo rüütlid, kes alles lossides oliwad, põgenesiwad nüüd kiiresti ära. Paide walitseja pani Tartu ärawõtmist kuuldes waranduse kokku ja läks kõige sõjameestega wäga kindlast lossist wälja, mille ümberpiiramise pääle wenelased ei olnud mõtelnudgi. Sõjamehed, keda wenelased Tartust Tallinna läkitasiwad, leidsiwad Paidet inimestest tühja, aga sõjamoona täis olewat. Tallinna komtur Siegenhofen jättis juuli kuus 1558 (wist raha eest) oma uhke lossi Tallinna doommäega, terwe Eestimaa krooniga, Kristohw v. Münchhauseni ehk Mönnichhauseni kätte, kes ennast Daani kuninga wolinikuks nimetas ja ruttas siis Westfalimaale. Kristohw, Kura ja Saaremaa piiskopi Johann v. Münchhauseni ehk Mönnichhauseni sugulane, kes praegu oma maad Daani kuningale ära tahtis müüa, soowis hää meelega Tallinnaga ja Eestimaaga sedasama teha. Aga Kettler tuli Tallinna ja ajas asja nõnda kaugele, et nii hästi Tallinn kui ka Eestimaa ordole jäi.

Sügisel 1558 läks Shuiski suurema hulga sõjameestega Wenemaale tagasi, aga jättis rohkeste mehi ärawõidetud linnu ja lossisid hoidma. Tsaar Iwàn läkitas keiser Ferdinandile sõnumi, kus sees ta sõja põhjusi seletas. – Et ordo jõud otsas oli, otsis igamees isienesele wõõrast abi; Tallinn palus daanlasi, Riia rootslasi, Kettler keisrit ja pääpiiskopp poolakaid appi. Aga kõik ilmasjata. Ehk küll keiser tsaarile kirjutas ja Daanimaa saadikuid läkitas, ei teinud Iwàn ometi Liiwimaaga rahu. 1559 aasta hakatusel tuli Wene sõjawägi uuesti Liiwimaale, aga see kord enam lõune poole. Kui Liiwi sõjawägi Tirsenis oli löödud, tungisiwad wenelased rööwides ja laastates kuni Riialinna juurde. Kümme lossi kust ordo rüütlid wenelaste tulekut kuuldes ära lippasiwad, pisteti põlema (nende hulgas oliwad ka Smilten, Shujen, Niitau, Lemburg, Jürgensburg ja Rodenpoiss). Pääpiiskopp ja Kettler põgenesiwad Riia wallide taha warjule. Jaanuari kuu lõpetusel 1559 tuli Wene sõjawägi Riialinna wärawate ette, kus ta kolmeks päewaks paigale jäi, ilma et linna kallale oleks kippunud. Selle pääle läksiwad wenelased Kirhholmist, Ükskülast ja Lenewardist läbi Kuramaale ja laastasiwad Selburgi, Bauske, Dobleni ja Miitawi ümberkauduseid maid. Kui wenelaste kõrwu see walesõnum tungis, et Preisimaalt suur sõjawägi ordole appi tuleb, läksiwad nad rohke saagiga koju tagasi.