Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Tülid ordo ja pääpiiskopi wahel pärast Plettenbergi surma

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

4. Tülid ordo ja pääpiiskopi wahel pärast Plettenbergi surma.

Ehk küll ordomeistes ja piiskopid pärast Plettenbergi surma wäga hästi ette ära nägiwad, et Liiwi ordoriik pea ühest ära laguneb, ei jätnud nad selle asemel, et jõudu waenlaste wasta korjata, ometi mitte tülitsemist järele. Wana tüli ordo, pääpiiskopi ja Riialinna wahel algas uuesti, kui 1539 Brandenburgi markgrahw Wilhelm Riias pääpiiskopiks sai. (Wilhelm oli wiimane Liiwi pääpiiskopp; ta suri aastal 1563). Lemsalus tehti 1542 pääpiiskopi ja Riialinna wahel maha, et linn jälle kaks ülemat walitsejat pidi saama; 1547 sõitsiwad mõlemad, pääpiiskopp ja ordomeister, Riiga sisse ja lasksiwad linna enestele truuduse wannet wanduda. Waen ei saanud sellegipärast weel mitte otsa. Kui uuesti pääpiiskopi wõimust wähendama kiputi, palus Wilhelm, kes Preisi hertsogi Albrehti ja Poola kuninga Sigismund II. Augusti sugulane oli, ärda palwega Poola ja Preisimaad enesele appi. Mõlemad hakkasiwad endid nüüd Liiwimaale sõtta tulemise wastu walmistama. Aga et nende walmistamine wäga pikkamisi edenes, sattus Wilhelm enne weel kui Preisi ja Poola sõjawäed kodust ära tuliwad, Fürstenbergi kätte wangi. Fürstenberg, endine Wiljandi komtur, oli 1556 aasta hakatuses ordomeistri abiliseks nimetatud. Mõni kuu pärast seda, kui ta uude ametisse astunud, läks ta sõjameestega Kokenhusi, kus pääpiiskopp elas. Temal oli kerge wõitu saada, sest sääl ei pandud sugugi wastu. Pääpiiskopi abiline hertsog Kristow läks kohe Fürstenbergi laagrisse, andis ennast wangi ja sai esmalt Wõnnu ja säält hiljem Treideni wiidud. Teisel päewal heitis ka pääpiiskopp Wilhelm alla ja andis isi Kokenhusi lossi wõtmed Fürstenbergi kätte. Pääpiiskopp wiidi wangi wiisil Adseli lossi ja anti Marienburgi komturi Wilipp Schall von Bell'i hoole alla. Kui 1557 siiamaalne ordomeister Galen ära suri, sai Fürstenberg tema asemele. Aga waewalt oli Fürstenberg ordomeistriks saanud, kui Poola kuningas Sigismund II. August suwel 1557 wangi wõetud pääpiiskopi Wilhelmi päästmiseks 100,000 mehega Kura rajast üle kuni Poswoll'i (seitse penikoormat Bauskest) tungis ja ühe terawa mõõga Fürstenbergi kätte läkitas. Et Fürstenberg wäga hästi tundis, kui wähe temal seesuguse wägewa waenlase wastu jõudu, pidi ta Poola kuninga enesele 1557 Poswolli rahu ette kirjutada laskma. Wangi wõetud pääpiiskopp Wilhelm ja tema abiline hertsog Kristow saiwad silmapilk lahti. Fürstenberg läks isi Poswolli Poola kuninga laagrisse ja palus põlwili maas kuninga jalgade ees andeks. Kõik, mis pääpiiskopi käest ära oli rööwitud, andis ordo tagasi. Sellepääle sõitis Wilhelm oma abilisega Kristowiga Wolmari uhkesti sisse ja läks säält Riiga, kus ta alamatele kõik ülekohut andeks andis. Nõnda oli ordo ilma were walamata wõidetud. Siiamaale oliwad naabrid ordot weel nagu enne tugewaks ja wägewaks pidanud, aga nüüd nägiwad nad korraga awalikult, et ordo wägewus ja tugewus muud ei olnud kui paljas wari. Mitmed naabrid nagu Wene, Poola ja Rootsimaa oliwad sõja wastu walmis ja ihaldasiwad igamees Liiwimaad enesele. Kõige esmalt tuliwad wenelased õnne katsuma.