Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Sõda liiwlastega ja lätlastega

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

5. Sõda liiwlaste ja lätlastega.

Wäinajõe suhu jõudes jättis Albert suurema hulga laewu maha ja läks osa sõjameestega kahel laewal Wäinajõge mööda ülesse. Sõjariideid seljas kandes jõudis ta Holmi kindluse juurde ja tahtis Üksküla poole edasi sõita, kui juba liiwlased ta kallale kippusiwad. Suure waewaga ja hädaohuga päästis ta ennast ja põgenes Ükskülasse. Siia tuliwad liiwlased kokku ja tegiwad sakslastega kolme päewa pääle rahu, aga selle kawala nõuga, et selle aja sees sõjawäge kokku kutsuda ja wõerastele walu anda. Rahutegemise järele läks piiskopp Holmi tagasi ja läkitas säält mõne sakslase Wäina jõe suhu, piiskopi maha jäetud mantelt ja tooli ära tooma. Rummeli kose ääres langesiwad liiwlased Alberti meeste kallale. Kuna üks laew ümber pööris ja ära pääsis, wõtsiwad nad teise kinni, lõiwad laewal kõik maha, tõttasiwad Holmi kindluse juurde ja piirasiwad piiskopi ja kõik kindluses olijad ümber. Aga Albertiga ligi tulnud friislased läksiwad liiwlaste maid häwitama ja paniwad nende põlluwilja kui ka majad põlema. Liiwlased, kes seeläbi hirmutatud saiwad, palusiwad rahu ja mõned suuremast seisusest lasksiwad endid ristida. Nüüd kutsus Albert liiwlaste wanemad söömaajale ja käis nendega sõbralikult ümber. Pääle sööma tehti uuesti rahu üle kaupa. Albert nõudis edespidiseks rahupidamiseks 30 tähtsamat liiwlaste poega; wanemad oliwad sellega rahul ja täitsiwad soowimist. Need noored mehed läkitas Albert Breemeni, kus ta neid ristirahwa kombel kaswatada laskis, et tal edespidi kõlblikka kaastöötajaid oleks. Sel wiisil on ka wist Läti Hindrek, kes kolme esimese piiskopi aega kõige tõelikumalt kõneleb, wõeral maal ülesse kaswanud ja koolitatud. 1200 aasta lõpul läks piiskopp jälle Saksamaale uusi sõjamehi muretsema. Et ristisõitjad aasta pääle sõjateenistusse heitsiwad, pidi Albert iga aasta seesugusid teekonde ettewõtma, sest ilma sõjameesteta arwanud ta wõimata olewat läbi saada.

Aga enne kui Albert Saksamaale pääsis, otsis ta uue linna jaoks, mis ta ehitama hakata tahtis, paraja paiga wälja. Ta walis seks koha, kus wäike Riigejõgi Wäinajõe sisse jookseb. Riigejõest sai pärastine linn Riia nime. Sellepääle läkitas Albert Teodòrihi Treidenist Rooma paawsti käest linna asutuseks luba paluma. Innotkens oli selle nõuga wäga rahul; ta andis tulewasele linnale mitmesugusid tähtsaid eesõigusi, keelas ära, et keegi surma nuhtluse juures semgallaste sadamasse Kura Aajõe ääre minema ei pidanud ja lubas laewu üksi Riia sadamas käia. Kui Albert kewadel 1201 uute seltsimeestega Saksamaalt tagasi tuli, hakkas ta sedamaid Riialinna asutama. Ta kutsus Ojamaalt, Breemenist ja mitmest muu kohast kaupmehi ja töörahwast enese juurde ja andis neile mitmeid suuremaid õigusi. Weel selsamal aastal (1201) läks ta Ükskülast Riiga elama, wiis Meinhardi asutatud „püha neitsi Maria kloostri“ enesega ühes sinna ja pühendas linna kui ka muu Liiwimaa pühale Jumala emale.

Pea pärast Riia linna asutust, weel aastal 1201, tuliwad kuralased ja leedulased Alberti juure ja tegiwad temaga rahu. Ühel ajal tuli piiskopi kutsumise pääle ta wend Engelbert, kes Holsteinis siiamaale Uue-Münsteri Augustini munk oli, esimeste kodanikkudega Riiga ja hakkas Treideni Teodòrihiga ja Alobrandiga liiwlasi ristiusku pöörma. Aasta hiljem nimetati Engelberti püha neitsi Maria kloostri abtiks Riias. Selsamal ajal asutas Albert ka Wäinajõe suhu Dünamünde kloostri, kelle walitsejaks ta Meinhardi usina abilise Teodòrihi walis.

Uute ristiinimeste warjuks ja edespidiseks ristiusu laialilaotamiseks wõttis Albert nõuks rüütli ordot asutada, otse nõndasama nagu Palestinas, kus mitmed ordod muhametlaste wastu wõitlesiwad. See mõte anti paawst Innotkensile teada, kes warsti ordo kinnitas ja mõõgawendade nimega nimetas. Seda nime kandis ordo seepärast, et ta liikmed enestele walge mantli, mille pääl punane rist ja mõõk, katteks oliwad walinud. Selle ordo pää oli ordomeister, kelle käsu all nõndanimetatud komturid seisiwad. Need pidiwad sõjameeste üle walwama, ordo wara walitsema, kümnest korjama ja ilmalikku kohut mõistma.

Nõnda kaua kui ordo ja piiskopi wahel weel rahu walitses, wõttis piiskopi kodust äraolemise ajal ordomeister piiskopi kohused enese pääle. Iga mõõgawendade ordo rüütel pidi tõotama ei iialgi abielusse heita, paawsti ja piiskopi sõna kuulda ja eluaja Eesti, Liiwi ja Kuramaa paganate wastu wõidelda. Selle ordo läbi arwas Albert ilmalikku walitsust põhjendanud olewat ja ei aimanud sugugi, et ta seesugust wäge oli elusse äratanud, mis tema wäele wäga palju paha sünnitas. Esimeseks mõõgawendade ordomeistriks waliti Winno ehk Winnold von Rohrbach. Hakatuses wõttis ordomeister Riias piiskopi lossis aset, mis mõlemate wõimumeeste ühendust ja sõprust tähendama pidi, pärast aga asus ta isiäranis selletarwis ehitatud ordo kindluses. Weel hiljem kolis ordomeister Wõndu elama ja jäi kuni ordo otsani sinna (1562).

Kui naabrid uue Riia linna õitsemist ja piiskopi ja ordo wäe kaswamist nägiwad, ei kartnud nad ilmaasjata, et need uued wäed neile aeg ajalt hädaohtu saata wõiwad. Seepärast hakkasiwad nad sakslasi ähwardama. Sest ajast saadik algab Eesti, Liiwi ja Kuramaa ajaloos rahwaste seas suur sakslaste asutuste, isiäranis Riia kallaletungimine. Riisas oliwad sel ajal kõigi Liiwimaal olewate sakslaste walitsused ühendatud. Et maa pärisrahwas selle läbi oma wäge mitmesse jakku jaotasiwad, wõis Albert kord korralt lähemate Wäinajõeääriste maade üle wõimust saada ja waenlasi tagasi tungida. Need oliwad semgallased, liiwlased, wenelased ja Leedu rahwas. Kõige kardetawamad oliwad Polotski würst Wladimir, Wsewolod Gertsikest Ewsti jõe suus ja Vesceko wõi Wiatshko Kukenoisis.

Aastal 1206 tahtis Wladimir Oogeri jõe ääres nõupidamisele kokku tulnud liiwlastega kõiki sakslasi, keda ta Albertiga sinna kutsunud, äratappa ja neile Liiwimaal täiesti otsa teha, mis ometi mitte korda ei läinud. Ka Riia kauplemist katsus Wladimir iga wiisi kahandada ja kus iial wõimalik, sakslastele kahju teha. Et wiimased würsti Vescekoga alati tülitsesiwad, wõtsiwad nad ta käest wiimaks Kukenoisi kindluse ära. Kui Vesceko kuskilt enam abi ei näinud tulewat, pistis ta kindluse põlema ja põgenes Wenemaale. Sellepääle laskis Albert wana Kukenoisi lossimäele kena kindluse ehitada (1207) ja andis siis rüütel Rudolf von Jeerikole uue Kokenhusi lossi lainuks. Nõnda oli esimene tähtjas koht wenelaste käest ära wõidetud. Wsewolodgi pidi Alberti wäge maitsta saama. Kui sakslased uute tülide pärast Gertsike kindlust hakkasiwad piirama, põgenes Wsewolod ära; ta perekond aga wõeti wangi ja läkitati kindluse ärapõletamise järele Riiga (1209). Pea tuli maha rõhutud würst Wsewolod piiskopi juurde, omaksid ja maid tagasi paluma. Ta palwet kuuldi; mõlemad anti temale tagasi, aga ometi Riia piiskopi maakonna lainu nime all.

Juba 1205 oli Albert pahemal pool Wäinajõe kaldal olewat Sellaste kindlust, kuhu Leedu rahwas rööwimise ajal warjule ruttas, ärawõitnud ja sinna uue kindla lossi, praeguse Selburgi ehitanud. Pea selle järele asutati ka Selburi piiskopi wald, kust Saksa missionärid semgallaste juurde tungisiwad ja paganatele armuõpetust kuulutama hakkasiwad.

Umbes 1208 aastal leidis ristiusk lätlastegi juures aset. Ümeri ehk Tede jõe ääres, mis Astijärwe jookseb, alustasiwad Saksa preestrid kõige päält ristiusu wäljalaotamist ja paganate ümberpöörmist. Selsamal ajal katsusiwad wenelasedki Tolowa maakonnas elawaid lätlasi oma usku wastu wõtma meelitada. Siiski oliwad Saksa preestrid, nagu Läti Hindrek ja Alobrand, agaramad rahwast oma usku pöörma, mis neil rahus korda läks, nõnda et juba aastal 1208 Lätimaal oli palju kirikuid ehitatud ja Läti Hindrek Tolowa preestriks nimetatud.

Palju wisamad kui lätlased oliwad liiwlased ristiusku wastu wõtma, pidiwad aga wiimaks ometi sakslaste alla heitma. Lätlaste ja liiwlaste ristiusku heitmisega arwas Albert, et maa juba tema jagu on; ta laskis igale poole kirikuid, kloostreid ja lossa ehitada ja Saksa kohtuid asutada. Sel wiisil oli siis esimeste Alberti walitsuse aja kuue kuni kaheksa aastaga kõik liiwlaste ja lätlaste maa sakslaste alla sattunud. Need hakkasiwad endid nüüd täiesti selle peremeheks pidama.