Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Wiimne Rootsi aeg

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu
Matthias Johann Eisen

3. Wiimne Rootsi aeg.

Ordo ajal põrmu surutud talupoeg leidis Rootsi walitsusest õlekõrre, mille najale toetades ta pääd põrmust püsti püüdis tõsta. Rootsi walitsus ihkas ülemale ja alamale ühesugune hoolekandja olla, ihkas meie kodumaal rängas pärisorjuses õhkawat talupoega Rootsi emamaa wabade talupoegade sarnaseks muuta, alama seisuse elu korda kergitades ja hariduse saamist kõigele rahwale kättesaadawaks teha katsudes. Kuid paraku sidusiwad sagedad sõjad Rootsi walitsuse käed kinni; palju toredaid kawatsusi ei pääsnud rahupuudusel kirjutuselaualt kaugemale. Sellegipärast loeb meie rahwas Rootsi aega hõbekirjadega kirjutatud lehekülgedeks ajaloos, kuna ülema seisuse meelest needsamad leheküljed mustana paistawad, ühtlasi mõrudaid mõtteid sünnitades. Ilmus ju Rootsi walitsus pilli ülema seisuse käest ärawõtma, wägiwaldsi omandatud õigusi kärpima ja see teguwiis süütas ülemas seisuses wihatule Rootsi walitsuse wasta põlema. Ülema seisuse majanduse politikat puutudes pistis walitsus pää mesilaste pesasse, kas määratu kära, müra tekkis.

Sagedad sõjad kurnasiwad Rootsimaa, tühjendasiwad riigikassa põhjani, saatsiwad riigi pankroti läwele. Kergemeelsed walitsejad raiskasiwad riigiwarandust, mõisu helde käega ülematele eluaegseks tarwituseks kinkides. Tawalisesti unustasiwad saajad kinkimise tingimisi, mõisu lastele ja lastelastele päranduseks jätta püüdes. Eestimaal leidus Rootsi alla heitmise ajal ainult mõni üksik kroonumõisa, seda enam ometi Liiwimaal, niisama Rootsi emamaal. Rahakitsikuses nõudsiwad Rootsi riigipäewa saadikud riigimõisade tagasiwõtmist ülekohtusel kombel nende omanikkudeks saanud isikutelt ja kuningas Karl IX ühines saadikute ettepanekuga. Mitteõiguse teel Liiwimaal mõisaomanikkudeks saanud isikute süda wärises. Kuninga jutule asja pärast minnes ja mõisade ärawõtmise pärast rääkides saiwad Liiwimaa mõisnikud 1678 weel rahustawa wastuse. Aga pea paisus piksepilw Rootsist Liiwimaale oma wälkudega.

1680 a. riigipäew wõttis Stokholmis mõisade tagasinõudmise uuesti päewakorrale, pika arutuse järele otsuseks tehes: lainuks antud mõisad kogu Rootsi riigis nende ebaõigusliste omanikkudelt ära wõtta, wiimsile ometi 600 taalrit sissetulekut jättes. Elus olewatele mõisade lainuks saajatele lubati mõisad surmani tarwituseks, niisama kõigile kuninga luaga ostjatele nende ostetud mõisad jäädawaks päranduseks.

Kole ärewus tõusis neid riigipäewa otsusi kuuldes Liiwimaal, kus suurem jagu mõisu lainusaajatelt ilma luata edasi antud. Suurte eesõiguste pääle koputades lootsiwad Liiwimaa mõisnikud piksepilwe enestest ometi ähwarduse järel mööda minewat. Julgelt seletasiwad Liiwi mõisnikud, Rootsi riigipäewal polla sugugi õigust Liiwimaa mõisade kohta otsust teha. Riia maapäewalt 1681 nõudis kuningas mõisade tagasiandmisega ühtlasi talupoegade priikslaskmist. Maapäew lükkas kõik kuninga nõudmised tagasi, talupoegade kohta seletades, et mõisnikkudel nende kohta pääle peksuõiguse ja omanduse õiguse muud õigust ju ei jääwatki, kuid ilma nende õigusteta ei saawat ükski mõisnik läbi. Kordus 1562 aasta nähtus, mil rüütlid Rootsi walitsusele peksunõudmise kaotuse asjus seletasiwad: „Sest saadik kui sakslased maa ärawõitnud, on ülemad seisused alati abinõusid otsinud, kudas tõrksad talurahwast tarwiliku hirmu all hoida. Nagu igal pool maailmas, on Eesti rahwalgi hääde kõrwal palju wastikuid ja kurje, kes Jumalast ega ülemusest ei hooli. Kui neid õiguse järele tahetakse karistada, peab iga aasta neist paar sada elu jätma. Nii on õieti arm, et neid elada lastakse ja ainult pekstakse. Jäetakse peks maha, kaoks ruttu kõik kord ja sõnakuulmine!“ – Rootsi walitsus uuendas paarisaja aasta jooksul mitu korda talurahwa elukergituse nõudmisi, sai aga alati wastuseks: non possumus. (Ei wõi.) Pärisorjus kestis edasi, peks niisama.

Saadikud saadeti Liiwimaalt Stokholmi muutmist nõudma kuninga ja riigipäewa otsusele mõisade ärawõtmise asjus. Kui ka esimesed saadikud tühjalt tagasi tuliwad, saadeti teisi, asja wõimalikult pikale wenitades. 1688 awaldas kuningas Karl XI kõigi wastawaidlemiste pääle waatamata käsukirja: kõik korra Rootsi walitsuse päralt olnud mõisad wõetagu ilma armuta riigile tagasi. Ühtlasi sai Riia kindralkuberner Hastfer eeskirja kuninglikku käsku täide saata. Käsukiri ühes käes, läbikatsumise kaal teises käes täitis Hastfer kõrgemat käsku, ei palweid, wastawaidlemisi ega nuttu tähele pannes. Algas niikutsutud mõisade ärawõtmise ehk reduktsioni aeg. Armuta wõttis Hastfer riigi omaks iga mõisa, mille omaniku esiwanemad kudagi luata ehk õiguseta mõisa omandanud. Seda wiisi langes Liiwimaal 6236 adra ehk 56 osa maad riigi omanduseks, ainult 1021 adra ehk 16 jäi weel eraomanikkude kätte. See mõisade ärawõtmine saatis mõisnikud meeleäraheitmisele. Rootsi walitsusel oli igapidi õigus omandust tagasi nõuda. Oleks tagasiwõtmine elawani põlweni ulatanud ehk ainult mittemüüdud mõisade omanikkudeni, oleks ettewõtte ülesannet täitnud. Kuid 1561 aastat tagasiwõtmise lõpukohaks määramisel saiwad paljud waheajal mõisu ostnud omanikud ränka ülekohut maitsta: kaotasiwad mõisa eest makstud hinna, kaotasiwad mõisa.

Liiwi maapäew saatis maanõuniku Budbergi ja sõjawäe kapteni Johan Reinhold Patkulli Stokholmi maaõigusi kaitsma ja tehtud ülekohtu pääle kaebust tõstma. Mesi suus, mürk südames oskas „Balti Bismarck“ 14 kuulise Stokholmis wiibimise järele kuningalt wiimaks poolikult tõotust asja korraldamiseks wälja pigistada. Wõnnu maapäewal 1692 kihutas Patkull koosolijaid Rootsi walitsuse wasta, selle õigust seaduste andmiseks Liiwimaal salates ja walitsuse ettewõtete wasta waieldes. Päewalõwiks saanud Patkull esitas wihas Rootsi wasta esimest osa. Mõisnikud lootsiwad palwetega ja kaebtustega Hastferi pääle wana wõimust tagasi saada. Korraga käsk kuninga kojast: kaebajad isiklikult kuninga ette wastust andma. Budberg, Mengden, Vietinghoff ja Patkull sõitsiwad Stokholmi asja eest kostma. Ärritatud lõwi koopasse minna kartes laskis Patkull enesele kaitsekirja walmistada. Saigi, kuid kaheotsalise sisuga. Stokholmis määrati kuninglik komisjon Liiwimaa mõisnikkude asja läbi katsuma. Komisjon leidis wastust andma tulnud Liiwi mõisnikud süüdlasiks ja mõistis neid surma. Õue ringkonnas tuttaw Patkull põgenes haisu ninasse saades Kuramaale, ta seltsilistele muutis kuningas surmanuhtluse kuueaastaseks wangipõlweks. Ässitajate päämehele ei lubatud seda armu osaks, waid kästi kohtuotsust kohe täita. Määrati: keegi ei tohi Patkullile öömaja ega leiwapalukest anda. Kes Patkulli näeb, wõtku kinni, wiigu walitsuse kätte. Walitsuse muidu pikk käsi ei ulatanud Kuramaale, küll aga Patkulli warandust ärawõtma, kirju põletama. Kuramaalt sõitis Patkull pea Shweitsi, säält Prantsusemaale. Wähe hiljem heitis ta Saksi ja Wene teenistusesse, kuningaid niisama nagu hobusekaupleja hobuseid wahetades, ikka suurema suutäie poole rutates. Saksi ja Wene teenistuses jätkas Patkull endist kihutusetööd, õhutas sõjatuld siin, õhutas sääl, kuni ta õhutamise pääle wiimaks leegid tõusiwad, häwitawat Moolokit põhjasõda sünnitades. See Moolok neelis Rootsi walitsuse eluparanduste kawatsused meie kodumaal; põrmuks langesiwad kauaaegsed püüded Eesti ja Läti rahwast kulturarahwaste astmele tõsta. See Patkulli wälja nõiutud lendaw madu õgis Patkulli enese, õgis linnad ja külad, maad ja rahwad, waremid ja tuhka enesest wälja sülitades.

Uuena Moosesena katsus Rootsi walitsus sõdade ja katkude ajal tekkinud ulakust walju käega kaotada, kirikukaristust häist eluwiisidest wähe lugupidajatele rohkesti määrates, kombeliselt langenuid kirikukaaki saates, kirikule teesid ja tänawaid kommete järelewaatamisele awades. Paraku ei jaksanud hariduse wäljalaotamise püüded karistuse püüetega käsi käes käia; häbipenk wõttis ühte lugu lugemist mitteõppinud noori wasta, kui ka hulk ennast selle nuhtluse eest oskas warjata. Igapidi külwas Rootsi walitsus elujärje paranduse seemet agaralt meie maa söödile wälja, kirikult toetust oodates ja leides ja kiriku oma alust korraldades.