Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Põhjasõda

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

4. Põhjasõda.

Westfali rahu tegemise järel (1648) sai Rootsimaa kõige wägewamaks põhja pool; Wene, Poola ja Daanimaa oliwad tema läbi palju kahju saanud. Kui sellepärast nooreealine Karl XII. 1697 Rootsi troonile sai, näitas naabritel paras aeg olewat seda, mis enne kaduma läinud, nüüd jälle tagasi wõita. Peeter Suur tahtis kõige päält Sotlbòwa rahu läbi (1617) Rootsi kätte antud Ingerimaa ja Karjala ära wõita, et jälle Läänemere ääre pääseks. Saksi kuurwürst August oli 1697 Poola kuningaks saades pidanud tõotama, et ta maid, mis rootslased poolakate käest ära wõtnud, nimelt Liiwimaa, Poolamaale tagasi wõidab. Poola ja Wenemaa nõusse Rootsimaa wastu heitis ka Daani kuningas Kristjan V., sest et Karl XII. Holstein-Gottorpi hertsogi Friidrih IV. aitas, kes temaga tülis oli. Päälegi tahtis Kristjan V. Kopenhageni rahu tegemisel 1660 rootslastele antud maid jälle kätte saada. Kui aga Kristjan V. 1698 suri, oli ta pojal ja troonipärijal Friidrih IV. ka seesama nõu. Kõik kolm, tsaar Peeter Suur, Poola kuningas August ja Daani kuningas Friidrih IV. ühendasiwad endid nüüd rootslaste wastu. See sõda, mis rootslastega peeti ja põhjasõja nime all tuttaw on, algas 1700 sellega, et August II. sõjawäega Liiwimaale, Friidrih IV. Rootsimaale ja Peeter I. mõni kuu hiljem Ingerimaale tungis. Alles türklastega tehtud rahu järele (1700) wõis tsaar sõda rootslastega käsile wõtta.

Karl XII. oli põhjasõja hakatusel 1700 küll alles 18 aastat wana, aga ometi julge ja wahwa sõjamees. Kõige esmalt tahtis ta daanlasi alandada. Sellepärast läks ta äkisti oma laewadega Seelandi randa ja sundis Daani kuningat Friidrih IV. Trawendali rahu läbi lepingut Wenemaaga lõpetama ja Holstein-Gottorpi hertsogi maid tagasi andma. Selle järele läks Karl wenelaste wastu, kes tsaar Peetriga, kindral Sheremetjew'iga, hertsog de la Croy'ga (ütle Kroa), würst Trubetskoi'ga, feldmarshal Golownin'iga ja mitme muuga Ingerimaale tunginud ja Narwa ümber oliwad piiranud. Kuningas Karl tuli oktobri kuus 1700 Pärnus 17,000 mehega maale ja läks Tallinnast ja Rakwerest läbi Narwa, kus tuhat rootslast ooberst Horn'iga wenelaste wastu wõitlesiwad. Tsaar saatis kindral Sheremetjewi Tallinna tee pääle ette waenlasi waatama ja andis Narwa ümberpiiramise hertsog de la Croy hooleks, kellel würst Dolgoruki abiks pidi olema. Tsaar ise läks tagasi, et uut abi juurde saata, Moskwas Türgi saadikuid wastu wõtta ja selle pääle Wilna kubermangu Birseni lossi kuninga Augusti jutule minna. Karl lõi Waiwarassse laagri ülesse. Hertsog de la Croy oli käsu annud, hoolega waenlase järele waadata, aga et see ei sündinud, wõis Rootsi kindral Ribbing öösel ilma keelmata Wene kantsa näha saada. Tähtjas 1700. aasta 19. nowember jõudis kätte. Rootslased, kellel kange lumetuisk ja maru selja tagast oli, tormasiwad julge kuningaga wenelaste kallale ja ajasiwad nad põgenema. Wene sõjameeste hulgas tõusis suur segadus; kõik tahtsiwad üle Narowa silla jõuda. Aga sild kukkus sisse ja saatis hulga wäge surma. Hertsog de la Croy ja mitu Wene ülemad andsiwad oma mõõgad Rootsi oobersti Stenbock'i kätte ja heitsiwad alla. Ligi 18,000 wenelast, nende hulgas ka hertsog de la Croy, Dolgoruki, Trubetskoi j. n. e. sattusiwad Rootsi wangi. Nad saadeti Tallinna kaudu Stokholmi. Hertsog de la Croy suri Tallinnas. Suurema hulga wange laskis Karl hiljem jälle lahti.

Kui rootslased Narwas nelikord suurema wenelaste sõjawäe pääle wõidu oliwad saanud, läks Karl August II. wasta, kelle sõjamehed Riia kallale kippusiwad. Poolakad ei wõtnud Riia ümberpiiramisest ega teistest wõitlustest osa, sest et August II. ilma Poola seisuste käest luba küsimata sõda oli alustanud; sellepärast ei olnud temal muid kui üksnes Saksi sõjamehed, keda kindral Flemming juhatas. Pääleselle wõtsiwad sest sõjast juhatajatena weel Patkul, Paykul ja Carlowitz osa. Dünamünde kindlus, kus Rootsi ooberst Budberg asus, wõeti 1700 sakslastelt tormiga ära, kus juures kindral Carlowitz surma leidis. Kui Patkul ja Flemming Riiast kuni Wõnnuni ja Ronneburgini oliwad käinud, läksiwad nad Warsawi tagasi, et kuningas Augustil käe pärast olla, ja andsiwad Saksi sõjawäe Liiwimaal kindral Paykuli hooleks. Waheajal kogusiwad endid Rootsi sõjamehed Wiljandisse kindral Welling'i ja Maydeli alla kokku. Wiimane sai waenlaste pääle Wõnnus wõidu ja tungis Riia poole. Sakslased põgenesiwad eest ära ja läksiwad Paykuli pääkantsidesse warjule. Kui Welling lähemale tuli, põgenesiwad nad koguni üle Wäinajõe. Kuna Welling sõjawäega Ruhja poole tagasi läks, tuli kuningas August ise uue sõjawäega Riialinna ette, kus Liiwimaa kindralkuberner Dahlberg seisused kokku oli kutsunud nõu pidama. Wiiepäewalise ilmasjata laskmise järele pandi sõjariistad käest ära ja jäeti ümberpiiramine järele. Poolamaale tagasi minnes piiras August Kokenhusi lossi ümber, mille Rootsi ülem Stein ilma mõõga hoobita tema kätte andis. Stein pidi selle eest wangis surema.

Narwa lahingu järele (1700) oli Karl XII. Tartu maakonda Laiuse lossi talwekorteri läinud, kus ümberkaudsel maal sõjawäe ülespidamise pärast wäga kibe lugu käes oli. Liiwi-Wene piirisid pani Karl ooberst Schlippenbachi warjama, kes sakslaste kätte sattunud Marienburgi jälle tagasi wõitis. Kewadel 1701 tuliwad Rootsimaalt Tallinnas uued sõjamehed maale ja ühendasiwad endid Tartu maakonna meestega. Nüüd tahtis Karl Liiwimaad Saksi sõjameestest puhastada. Saksi kindral Steinau katsus Kokenhusis rootslaste wastu panna, aga sai kuninga poolt juuni kuus 1701 käsu, lossi wastu taewast põrutada, kui waenlased ligidale tulewad, ja üksnes pahemat Wäinajõe kallast kaitseda. Pea tuli ka würst Repnin Wene sõjawäega Kokenhusi, kui Steinau Saksi sõjawäega weel paigal seisis. Selle aja sees tungis Karl Tartu maakonnast juuni kuus 1701 Riiga, kuhu ta 7. juulil jõudis. Kui Steinau seda kuulda sai, läks ta jõge mööda alla ja jäi Riia lähedale pahemale Wäinajõe kaldale seisma. 9. juulil läks Karl umbes weerand penikoorma maad Riiast salaja üle jõe, sest ta oli hulga õlga ja muid asju põlema pannud, mille suitsu tuul üle Wäinajõe ajas, ja lõi Saksi sõjawäe põgenema. Terwe sõjalaager ja 2000 meest sattusiwad rootslaste kätte. Wenelastest ei olnud enam kui 4000 meest lahingus; teised oliwad wõitluse päewal würst Repnin'iga weel kaheksa penikoormat Riiast kaugel. Ka Dünamünde kindluse wõtsiwad rootslased Saksi sõjameeste käest jälle ära. Riia lahingu järele (1701) ühendas Repnin oma sõjawäe küll Birseni tagasi minewa Saksi sõjawäega Steinau all, aga lahutas Birseni jõudes ometi jälle ühest ära. Steinau läks sellepääle Saksi sõjawäega Poola-Preisimaale, Repnin oma wenelastega Pihkwasse. Kui kuningas Karl sõjawäega sellepääle Kokenhusi jõudis, mis weel Saksi sõjameeste käes oli, lahkus Saksi ooberst Bose lossist ja laskis selle 1701 wastu taewast põrutada.

Nõnda oli Liiwimaa Saksi sõjameestest täiesti puhastatud. Karl XII. tungis nüüd ilma keelmata oma waenlast Augusti taga ajades Kura, Poola ja Saksimaale. Miitawi ja mitu Kuramaa linna wõeti 1701 ära ja pandi rootslased kindral Löwenhaupt'iga neid hoidma, sest et Kura hertsog Ferdinand Riia ümberpiiramisest ja lahingust osa oli wõtnud. Kuramaa jäi kuni tähtsa Poltàwa lahinguni 1709 rootslaste kätte. Kui Karl Poolamaale läks, tegi Warsawilinn temale wabatahtlikult 1702 wärawad lahti. Ta wõitis warsti sellepääle Augusti sõjawäe Klissowis ära, sai Kraakau oma kätte ja lõi Saksi sõjawäe 1703 weel korra Pultuskis. Ka Preisi linnad Dantsig, Elbing ja Toorn sattusiwad rootslaste kätte. Poola riigipäewal lasti Karl XII. nõudmise pääle Poola kuningas August lahti ja tõsteti tema asemele Stanislaus Lescinsky Poola trooni pääle. Karl tungis sellepääle Shlesiast läbi Saksi riiki ja jäi Leiptsigi lähedale Altransteeti laagrisse, kus 1706 rahu tehti, mis läbi August II. Poola kuninga ametist lahti saama ja Stanislaus Lescinskyt uueks ja korralikuks kuningaks pidi tunnistatama. Pääleselle tegi ta Karl Augustile weel kohuseks Wenemaaga mitte enam sõprust pidada ja kõik Rootsi wangid ja jooksikud tagasi anda. Wiimaste hulgas oli ka Patkul, keda Peeter kui oma saadikut asjata tagasi nõudis. Kui rootslased edasi läksiwad, wõtsiwad nad Patkuli ligi, andsiwad Kaasimiri kloostris (8 penikoormat Poseni linnast) sõjakohtu alla, mõistsiwad hukka ja tegiwad ratastega tema elule 1707 otsa.

Waheajal ei olnud Peeter mitte laiselnud. Kuna Karl Augustiga sõdis, wõttis ta suurema hulga Läänemeremaid enese alla. Juba septembri kuus 1701 katsusiwad wenelased Räpinast ja Rõugest edasi tungida, aga aeti rootslaste poolt ometi tagasi. Detsembri kuus oli Sheremetjewil parem õnn: sai Erastweres Kanapää kihelkonnas Rootsi kindrali Schlippenbachi pääle wõidu (1701). Aga Sheremetjew ei ajanud rootslaisi taga, waid pööris, et ilm järsku sulale läks, Wenemaale tagasi. Alles juuli kuus 1702 tuli ta Erastwere poole tagasi. Schlippenbach oli selle aja Sangastes, aga läks säält nüüd üle Emajõe. Helme kihelkonnas Ummuli mõisa juures tõusis rootslaste ja wenelaste wahel lahing, kus Schlippenbach oma rootslastega täiesti ära wõideti. Rootsi ratsamehed põgenesiwad Pärnu poole, aga Sheremetjew sai nad tee pääl kätte ja lõi weel ühe korra. Ummuli lahinguga ühel ajal wõtsiwad Wene laewad Emajõe suus 14 Rootsi laewa ära. Rootsi kapten Hökeflykt, kes ennem kuskil pääsmist ei näinud, laskis oma laewa wasta taewast põrutada, kus juures ta ka isi otsa leidis. Selsamal aastal langesiwad weel Wolmari ja Rakwerelinnad ja Ronneburgi, Smilteni, Serbeni, Adseli, Trikati, Laiuse, Helme, Karksi ja mitmed muud lossid wenelaste kätte. Et kindlat Tartut hõlpsalt ära ei wõinud wõtta, läksiwad wenelased Pihkwa ja Petseri poole tagasi, aga wõtsiwad teel weel Marienburgilossi ära, mis Rootsi päälik Wulff, kui wenelased lähedamale läksiwad, wasta taewast põrutas (1702). Nende hulgas, kes Marienburgis wangi wõeti, oli ka Marienburgi praos Glück[1] oma perekonnaga ja kasutütrega Katarinaga, kes hiljem Peeter Suure abikaasaks sai.

Sügisel 1702 läks Wene wõidurikas sõjawägi koju tagasi. Sheremetjew nimetati oma wõitude eest feldmarshalliks; Erastwere lahingu järele tõi temale Menshikow Andrease ordeni ja pani tema rinda. Selsamal aastal, 1702, oli Peeter Nöteburgi (hiljem Shlüsselburgiks nimetatud) Laadoga järwe ääres ära wõtnud ja Menshikowi sinna kuberneriks pannud. Pärast Leforti surma pani Peeter teda ka suurema hulga Läänemeremaade walitsejaks.

Aastal 1703 wõttis Peeter ühes Sheremetjewi wäega Nüenshantsi kindluse Newa suu lähedal ära ja asutas, kui ta kantsi ära oli häwitanud, enam mere poole 16. mail 1703 Peterburgi linna. Peetri oma plaani järele algas uue kindluse ehitus, mis 400 sülda pikuti ja 200 sülda laiuti läbi mõõta oli; Menshikowi, Trubetskoi ja mõne muu hooleks jäi edasiehitus ja walmistegemine. Tsaari enese jaoks ehitati puust 9 sülla pikkune ja 3 sülla laiune maja. Pääle köögi ja eestoa oli sel majal weel kaks tuba tsaari ja tema teenrite jaoks. Katarina laskis selle majale, et see mälestuseks tulewasele põlwele jääks, kiwist maja ümber ehitada. Esimesed tulewase päälinna asujad, oliwad ärahäwitatud Nüenshantsi kindluse inimesed. Esimeseks Peterburi kuberneriks sai Menshikow.

Waheajal oliwad Sheremetjew ja kindral Werden mai kuus 1703 Jaama lossi ärawõtnud, mis kolm penikoormat Narwast kaugel oli, kindluseks ümber muutnud ja temale Jamburgi nime annud. Juuli kuus 1703 tungis Sheremetjew Ingerimaalt Soomemaale, kus Süsterbekis, 8 penikoormat Wiiburist kaugel, taplus tõusis. Rootslased saiwad sääl löödud ja taganesiwad Wiiburisse warjule. Aga wenelased pöörasiwad ümber, läksiwad üle Newa tagasi ja tungisiwad weel septembri kuus 1703 Eestimaale Rakwere juurde. Schlippenbach läks Tallinna müüride taha warju otsima.

Et Peterburi mere poolt küljest warjata, laskis Peeter oktobri kuus 1703 Soome lahesse Kotlini saare pääle, umbes 25 wersta Newa jõe suust kaugele Kronshloti kindluse ehitada, mis hiljem (1721) Kronstadti ehk Kroonlinna nime sai. Kindluse ehituse ajal mõõtis Peeter ise mere sügawust ja laskis kõige mõnusamate kohtade pääle kantsid teha.

Aastal 1704 anti Tartu ümberpiiramine Sheremetjewi hooleks, kes Pihkwa kubermangus talwekorteris oli ja säält warsti käsku täitma tuli. 14 laewa, mis rootslastel Emajõe pääl oli, pidiwad seda keelama, et Tartut selle külje päält ümber ei wõiks piirata. Aga Wene kindral Werden sundis ühe kitsa koha pääl (3 penikoormat Tartust) mõlemale kaldale üles säetud sõjameestega laewad kõik ükshaawal alla heitma, Rootsi ülem Löscher, kel enam pääsmise lootust ei olnud, põrutas 4. mail 1704 oma laewa wasta taewast, nagu kahe aasta eest Hökeflykt Emajõesuus oli teinud. 5. mail piiras Sheremetjew oma sõjameestega Tartu ümber. Werise wõitluse järele andis Rootsi ülem Skytte Tartu 14. juulil 1704 wenelaste kätte. Kümme päewa hiljem wannuti linna Jaani kirikus tsaarile truuduse wannet. Kolm Wene rügementi jäiwad Tartu paigale; teised, kelle arwu linna ümberpiiramise ajal 30,000 pääle arwati, tõttasiwad 25. juulil Narwa poole, keda Ogilvy ümber piiras.

Narwa Rootsilinna walitseja lindral Rudolf Horn, keda Peeter ilmaasjata alla heita käskis, pani mehiselt wastu, ehk küll sõjamehed ja kodanikud sellepärast palju wiletsust tundsiwad. 20. augustil 1704 wõttis feldmarshal Ogilvy kindluse tormiga ära. Et wihased Wene soldatid linnas rööwida tahtsiwad, pidiwad ülemad ise neid wõimusega käsku kuulma sundima. Peeter sõitis ise, mõõk käes, ratsa kõik uulitsad läbi ja karistas, kus ta ial leidis, kurjategijaid. Sellepääle läks ta Narwa bürgermeistri Götte majasse, wiskas werise mõõga laua pääle ja ütles: „Ärge kartke midagi, see on Wene, aga mitte Saksa weri.“ Kindral Hornile andis ta mõnusa kõrwalopsu ja ütles: „Sinu süü on see ilmaaegne were ärawalamine; et sul enam pääsmist ei olnud, oleksid sa ammu juba walge rahulipu ülesse pidanud tõmbama.“ Kui linn sel kombel augusti kuus 1704 wenelaste kätte oli saanud, anti kindral Chambers'ile, kes ümberpiiramise ajal isiäranis waper olnud, Andrease orden, aga teistele ülematele mälestuserahad. Menschikow, keda hiljaaegu würstiks tõstetud, pandi Narwa walitsejaks ja Ingerimaa kuberneriks.

17. augustil heitis Rootsi ülem Stiernstrahl Iwangorodis, mis tema hooleks oli usutud, pika wastupanemise järele wenelaste alla. Rootsi soldatid lasti wälja; nad ruttasiwad Tallinna poole, aga tee pääl tuliwad wenelased Rakwerest nende kallale ja lõiwad nad põgenema. Kaks aastat hiljem, 1706, selsamal ajal kui kuningas Karl Altransteetis oli, tungis Wene kindral Apraksin Soome maale ja wõttis Karjala päälinna Wiiburi ära. Ka Käkisalme kindlus langes selsamal aastal wenelaste kätte ja sellega oli terwe Karjala ära wõidetud.

Wiimaks jõudis otsuse andew 1710 aasta kätte, mil suuremad linnadki, nagu Riia, Pärnu, Kuresaar ja Tallinn wenelaste omaks saiwad. Riia ümberpiiramine algas 14. nowembril 1709 ja wältas kuni 4. juulini 1710. Kõige esmalt tuli nowembri esimestes päewades feldmarshall Sheremetjew linna 30,000 mehega ümberpiirama; aga juba 9. nowembril ilmus Peeter ise ja käskis linna wabatahtlikult alla heita. Seda ei wõtnud Riia kodanikud kuulda. Et talw ligidal oli, ei tahtnud wenelased sel aastal (1709) enam linna tõsiselt ümber piirama hakata. Kui mõni suurtüki kuul linna oli saadetud, et linnarahwale hirmu teha, läks Peeter ise Wenemaale tagasi, aga sõjawägi jäi talwekorteri. Sheremetjew wõttis seks talweks Miitawis aset, jättis ratsamehed Liiwimaale Riia lähedale, jalamehed aga jagas ta Kuramaa küladesse ära. Würst Repnin oli nende sõjameeste üle, kes linna teed talwel igalt poolt kinni pidiwad hoidma. Repnin wõttis enesele selletarwis 6000 jalameest ja 1000 ratsameest, keda ta kord ühest, kord teisest sõjawäe jaost enesele walis. Riias oli sel korral palju rahwast, sest et palju perekonde, nende hulgas ka 150 mõisnikku, linna warjule oliwad põgenenud. Kaheksa kuud wältawa ümberpiiramisega tõusis linnas kange nälg, selle pääle ka katk; selle juurde tuli weel kewadel suur weeuputus, nõnda et linnas häda hirmus suureks läks. Märtsi kuus 1710 tuli Scheremetjew oma meestega uuesti linna ette, et ümberpiiramist tõsiselt käsile wõtta. Ka würst Menschikow tõi hulga sõjamehi juurde, aga läks ise pea jälle Peterburki Peetri juurde tagasi. Pääle nimetatud Sheremetjewi ja Repnini wõtsiwad weel teised Wene kindralid, nagu Bauer, Hallert ja Peeter Lascy Riia ümberpiiramisest osa; wiimane pandi hiljem Liiwimaa kindralkuberneriks. Linna ränga laskmise järele hakkas wiimaks selleaegne Riia kindralkuberner grahw Strömberg 30. juunil Sheremetjewiga allaheitmise pärast kaupa tegema. 4. juulil 1710 andsiwad kindralkuberner, rüütlid ja linna nõumehed Riialinna wenelaste kätte, kes würst Repniniga Liiwawärawast sisse sõitsiwad. Rootsi sõjawägi lasti wabalt linnast wälja minna. 10. juulil 1710 läks Strömberg järele jäänud meestega, lippudega ja muusikuga linnast wälja Ruhja ja Wiljandi kaudu Tallinna. Haiged wiidi Dünamündesse, et neid säält laewadega Rootsimaale läkitada. 12. juulil 1710 laskis Sheremetjew enesele tsaari nimel Riia rahwast truudust wanduda. Mõisnikkudele ja linnale kinnitati wanad õigused ja lubati ka Rootsi walitsuse poolt ära wõetud mõisad tagasi anda.

Riia allaheitmise järele ei wõinud teised Liiwi- ja Eestimaa linnad enam kauem wasta panna, sest et nendes peaaegu igasühes nälg ja katk rahwast piinasiwad. Dünamünde heitis 8. augustil, Pärnu 14. augustil ja Saaremaa Kuresaarega septembri kuu hakatusel 1710 alla. Tallinna saiwad wenelased alles kuuenädalise ümberpiiramise järele 29. septembril 1710 oma kätte. Pärnu, Kuresaare ja Tallinna ärawõtmisel oli Wene poolt isiäranis kindral Bauer waper ja hakkaja. Kõik siiamaalsed õigused kinnitati linnadele uuesti, nagu Riias seda juba oli tehtud. Sheremetjew sai oma teenistuse eest Peebalgi mõisad, mis praegu weel tema järeltulejate käes on. Pikkamisi paranesiwad maal ja linnades need rasked haawad, mis pikk sõda löönud.

Ehk küll Eesti- ja Liiwimaa 1710 juba ära wõidetud oliwad, ei olnud ometi weel teada, kelle omaks nad pidiwad jääma. Kuningas August nõudis, kui ta Peetriga 1711 kokku sai, et Liiwimaa tema omaks pidi saama. Alles Uuelinna rahu läbi jäiwad 1721 Eesti- ja Liiwimaa Wenemaa kätte. Nüüd oleme näinud, kudas wenelased Eesti ja Liiwimaa peremeesteks saiwad, waatame weel lühidalt Karl IX. pääle, keda me wiimati Altransteeti jätsime.

Altransteeti rahu järele tahtis kuningas Karl, sest et Friidrih IV. ja August II. juba wõidetud oliwad, ka kolmanda waenlase Wene tsaari Peetri kallale minna. 44,000 mehega tõttas Karl Saksi riigist otsekohe Moskwa poole. Juba oli ta Smolenskisse jõudnud, kui kasakate päämees Maseppa temale nõu andis Moskwa minemise asemel Ukraine maale tulla. Maseppa tahtis Ukrainet, mis wenelastele maksu maksis, tsaari alt lahti teha ja ise kuningaks hakata. Karl XII. abiga arwas ta selle nõu korda minewat ja kutsus teda seepärast Ukrainemaale enese juure. Karl kuulis ta juttu, ja see tõi temale hukatust. Peeter ise tuli 65,000 mehega teda taga ajama; 8. juulil 1709 tõusis tähtjas Poltáwa lahing, kus roots suutumaks ärawõideti. Karl põgenes sellepääle Türgimaale Benderi linna, kus Maseppa weel selsamal aastal (1709) ära suri.

Poltáwa lahingu järele tõusiwad Rootsi waenlased uuesti üles: August nimetas Altransteeti rahu tühjaks ja tungis 13,000 mehega Poolamaale; Stanislaus Lescinsky pidi esmalt Pommerimaale ja säält Benderi Karl XII. juurde põgenema; August astus Wene abiga jälle Poola troonile; Peeter isi läks Poolamaale ja uuendas Augustiga sõprusesääduse (1709); ka Friidrih V. tegi Peetriga ja Augustiga sedasama, kuulutas 1709 rootslastele sõda ja saatis sõjawäe Rootsimaale. Wenelased tungisiwad Eesti ja Liiwimaale ja oliwad 1710, nagu enne nimetatud, juba nende maade peremehed. Karl katsus Türgimaad sultan Ahmet III. Wenemaa wastu mässama ajada. Aastal 1710 kuulutati tõesti Türgi poolt Wenemaale sõda. Et Moldau ja Walahi würstid tsaarile abi lubasiwad, tungis Peeter 40,000 türklase wasta. Aga Walahi würst ei pidanud sõna ega annud mingisugust abi. Seeläbi sattus Peeter kitsikusse; Türgi sõjawägi 200,000 suur, piiras teda Pruti jõe ääres 1711 ümber. Ses suures hädas saatis Peetri abikaasa Katarina abi, kes kalliste kingitustega Türgi sõjawäe ülema rahu tegema meelitas. – Karl XII. alalise nõudmise pääle kuulutas sultan 1712 uuesti Wenemaale sõda, aga Inglise ja Hollandi abiga tehti Türgimaa ja Wenemaa wahel 25 aasta pääle rahu. Wiimaks hakkas sultan nõudma, et Karl Türgimaalt ära läheks ja lubas temale wõlgade tasumiseks 60,000 taalrit anda. Rootsimaal oli 1713 riigi nõuumeeste soowi pääle Karl XII. õde Ulrike Eleonore walitsuse oma kätte wõtnud. Kui Rootsimaal 1714 uut kuningat taheti walida, tuli Karl Türgimaalt kahe ülemaga, Rosen'iga ja Düring'iga, Rootsi pääliku Frisch'i nime all musta parukiga ja pika habemega ära. Ungari ja Saksamaalt läbi minnes jõudis Karl XII. nowembri kuus 1714 Stralsundi. Rosen oli Karl XIIga ühe päewa ligi sõitnud ja siis wäsimuse pärast maha jäänud. Karl nõudis Preisi kuninga käest Stettíni tagasi. Et ta Usedomi saarel preislaste kallale tungis, kuulutati temale Preisi poolt sõda. Daanlaste, sakslaste, preislaste ja wenelaste sõjawäed piirasiwad Stralsundi ümber. Kui Karl aru sai, et ta Stralsundi enam päästa ei wõi, põgenes ta 1715 salaja Rootsimaale, mispääle Stralsund warsti daanlaste kätte langes. 1716 tungis Karl XII. Norramaale, et seda daanlaste käest ära kiskuda, aga leidis waprat wastupanemist. Kui ta teist korda sinna tagasi läks, leidis ta Friidrihshalli ümberpiiramisel 1718 surma. Karl XIIga kadus Rootsi wõimus. Wenemaa sai nüüd põhja pool pääwalitsejaks. Juba 1719 hakati Ahwenamaa saarte pääl rahu pärast kaupa tegema. Alles 1721 jõuti Soomes Uueslinnas tõesti rahutegemisega lõpule. Wenemaa sai sellel rahu tegemisel Eesti, Liiwi, Ingeri ja Karjalamaa Wiiburi linnaga enesele. August II. tunnistati õigeks Poolamaa kuningaks, pidi aga Stanislaus Lescinskyle miljon taalrit maksma ja teda kuninga nime kanda lubama. Daanimaa oli juba 1710 Friidrihsburgi rahu läbi ainukest wäinatolli õigust saanud. Kui Wenemaa nõnda hää tüki suuremaks saanud oli, wõttis Peeter Suur 22. oktobril 1721 senati soowi pääle keisri nime wasta.


  1. Praos Glück, kes Lätikeele parema piibli tõlkimisega suure tänu ära teeninud, wiidi Moskwa, kus ta kirjatööd edasi tegi ja sääl pea esimese Wene gümnasiumi eestseisjaks sai; ta suri 1705. Tema kasutütrest Katarinast on tähele panna, et mõned teda ühe waeseks jäänud Poola mõisniku tütreks, nimega Skawronski, peawad. Teised ütlewad, Katarina pärisnimi olnud Marta Rabe, ja ta olla Rootsi pääliku Rabe tütar, kes Kuramaal Elisabeti Moritziga abielusse heitis ja säält Rootsimaale läks, kus 1682 Marta sündis, Johann Rabe surma järele tuli lesk tagasi, suri aga juba teisel aastal ära. Praos Glück wõttis waeseks lapseks jäänud Marta oma majasse. Marienburgi ära wõtmise järele sai Marta 1702 Menschikowi majasse, kus tsaar Peeter teda tundma õppis ja aastal 1707 oma abikaasaks wõttis. Marta läks nüüd Greeka õiget usku ja wõttis enesele Katarina Alekséjewna nime.