Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Halli- ja Musta-järwe tulemine
Halli- ja Musta-järwe tulemine.
Wanal hallil ajal olnud Halli- ja Musta-järwe asemel madalad aasa-heinamaad, kust iga aasta warakult hein ära tehti ja siis õits nende noore hädala peale käis. Ühel suwisel neljapäewa öösel oli mitme küla õitsi-selts oma määratuma hulga hoostega Musta-järwe asemel hädalal. Suur tuli põles ja õitsilised kilatsesiwad ja naersiwad, wedasiwad wedupulka ja laulsiwad ja lõiwad tralli suurel lustil ja rõõmul, nagu ikka walwaja õitsiliste wiis. Wiimate saiwad nad hulgakeste ülemeelseks ja hakkasiwad üht waestlast poisikest pilkama ja winsutama. Poisikene hakkas nutma, läks tule juurest ära, käis korra ümber hooste, istus siis teistest ja tulest eemale mätta peale ja hakkas omi kadunud wanemaid taga kaebama:
„Isa, mo armas isake,
Ema, mo hella emake,
poja kulda kaswatajad,
Armu-kaisus kallistajad!
Teida nutan, poega noori,
Teida haladan alate!
Miks te surmale suigite,
Miks te mind maha jätite
Omakstelle ähwardada,
Wõerastelle winsutada,
Teistele lastele tõugata,
Kõigile külale lükata?
Taati, kulda taadikene,
Eite, hella, armuline,
Nähke lasta alta ilmast;
Nähke marjukest mättalla!
Kes teid laseks Mana-maalta
Tulla mullasta murule,
Külmalt kalmult kodumaile
pojakesta paisutama,
Waeste lasta warjelema,
Silma-wett tall waigistama,
Õhkamista uinutama,
Isa, armas isakene,
Ema, hella emakene!
Tulge ära Mana-maalta,
Ilmuge mullasta murule!
Siis-ap kaub mull pisar palgelt,
Tutwate pilkus taas taganeb!“
Poisike on waewalt kaebamist lõpetanud, ja korraga kuuleb ta, ehk küll taewas selge kui klaas ja tähed kuldana hiilgawad, nagu pitkese müristamist ja sellega ühes üht imelist healt… Tema ei saa aga midagi aru, mis heal see on ehk kust pooltki see tuleb. Teised õitsilised ei pane sest käratsemises tähelegi, waid naerawad, laulawad ja hullawad edasi ja ajawad uusi hagu tulesse. Waenelaps jäeb ka jälle oma mätta peale mõtetesse istuma. Natukese aja pärast kostab weel kõwem kõmin kui enne ja selle järele kuulukse selgeste nagu hüidmine: „Minge ära!“ Mõned õitsilised tule juures seisatasiwad ja ütlesiwad teistele: „Mis see peaks olema, mis müristab ja nagu hüidis?!“ Teised ütlesiwad wastu: „Mis muud, kui pitkne müristab selgest taewast!“ Mõned teised jälle: „Las’ peksab Sortsilasi metsast meresse!“ Selle peale aga hakkasiwad nad jälle oma ilutsemist, tule ümber kuuti lüies. Waenelaps silmitses hoolega senna poole, kust see imeline heal ja kõmin jo kahte korda oli kostnud. Wiimaks näeb ta korraga õhtupoolist taewast mustama hakkawat ja nagu koledat pitkse pilwe metsa tagast ruttu ligemalle tõuuswat. Tema astub mättalt püsti ja tahab tule juure teiste seltsi tagasi hakata minema, lööb aga nagu kogemata silmad teisele poole ja näeb päikese tõusme poolsete heinamaade wahel kõrgema kallastiku peal kaht määratumat härga, teine hall, teine must, kes mulda wastu taewast üles kaapides praegu teine teise wastu oliwad minemas, mis juures mõlemad kurjaste müirasiwad, aga nagu tumedal kinnisel healel. Wiimaks lõiwad nad jõmsatades sarwed kokku ja hakkasiwad kaewlema. Jälle hüidis waljumine ja kõwemine see imeline heal: „Minge ruttu ära!“ Nüid jäiwad kõik õitsilised kohklema ja küsisiwad üks ühelt imestades ja hirmul, mis sest müristamisest ja tema arusaamata healest ometi arwata? Keegi aga ei teadnud wastust ega olnud healest õiget aru saanud. Ja natukese ajaga läks kõigil jälle hirm meelest ning hakkasiwad õitsilised wana soodu ilule ja trallimisele, ega pannud suuremat sest asja, et taewas pea puhas jo kott pimedaks oli minemas. Waenelaps ei teadnud mis teha. Süda põksus tall tundmata hirmust. Juba oli ta ka jo tule ääre astumas ja lootis teiste seltsis kohutawatest mõtetest peaseda, korraga aga lõi temal kaewlejate härgade peale waadates, kes wastu hommikupoolist pilwita taewast tähewalguse kumal nagu kaks mustawat mäge heitlesiwad, weel enam süda hirmuma; tall ei olnud rahu, nagu oleks teda wägisi minekusse aetud ja edasi kistud, ehk ta küll isegi ei teadnud kuhu minna ehk mis teha. Sellega tuli tall wiimaks häkitselt nagu käskiw ütlemine mõttesse: „See on ometi ikka üks asi, miks mulle selgeste hüiti, et ära minna!“ — Temal ei olnud muud hoost, kui üks teise-kewadine warss, ja see oli ka kõik warandus, mis talle wanemad madala sauna urtsiku kõrwas pärandada jätnud. Ta otsis selle üles, wõttis käe kõrwale ja läks temaga õhtupoolse mäe kalda poole, kaewlejatest härgadest eemalle. Minema hakkades hüidis ta ka teisi õitsilisi ära tulema, neile koledaid kaewlejaid näidates, teised aga ei panuud omas käratsemises tema hüidmist ega midagi tähele. Waewalt aga saab waenelaps mäerinnale, kui korraga kaewlejad härjad teisel pool heinamaid mäel nii koledaste röögatawad, et maa põriseb ja metsad kohatades wastu kostawad. Sellesama korraga aga kukuwad kaewlejad härjad mõlemad lõhki, teine teisele poole mäge. Silmapilgul mustab mõlemil pool mäge järw, laenetab ja wahutab marul mässaw wesi. Mustast härjast ilmus Must-järw, hallist härjast Hall-järw ehk praegune Kuningwere järw. Kõik õitsilised ja nende hobused jäiwad Musta-järwe wee alla ja ajawad oma trallimist õitsipidu all ilmas praegugi edasi. Waenelaps aga peasis oma warssaga, sai pärast rikkaks meheks, ja tema suust jäi see jutt rahwalle[1].
- ↑ „Kas see küll tõsi peaks olema?“ küsiti wanataadi jutu peale. „Kes seda nüid küll kõik wõib teada? Aga wõi ep ole ilmas mitmesugusidki asju sündinud? Seda juttu kõnelesiwad wanemad rahwas siin ligi ja kaugelgi ümberkaudu ühest suust. Ja miks ta tõsi ep ole? Hilja aja eest nähtud ikka weel, kui rasket wihma ehk kurja ilma olnud oodata, küinide palkisid weest wälja paistwat, ja hooste hirnumist ja õitsiliste kilatsemist kuuldud sagedaste suwisel neljanäewa öösetel, ka weel minu wanemategi elupõlwel ühel Jaanipäewa õhtul. Ja ega wanarahwa jutud tühjast tuulest pole wõetud.“