Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Tundmata neiu
Tundmata neiu.
Mustast-järwest käinud muiste üks poole ialine ilus piiga kesk suwite ikka ühel neljapäewa öösel wälja. Enamiste tuli ta enne ehawalge kustumist järwest üles, istus natuke aega järwe ääres kaldal, wahel ka natuke eemal ühes salukeses, pildus liiwa sõmeraid ja kiwikesi wette ja laulis haledal healel, ilma et siiski keegi tema sõnadest aru wõis saada, sest et ta kedagi inimese hinge enese ligi ei lasknud. Niipea aga kui koit oli hakkanud, kadus ta kiireste järwe. Kuna aga Jaanipäewa laupäew mõne aasta tagast neljapäewa peale kaldus, ilmus neiu natukene warem ja tuli kunni Sawastwere külasse, seisatas siin ehk seal mõne maja kohal tänawal, sagedaste ka mõne sauna hakna all, kusa naisterahwas wihtlemas oliwad, näitas nagu midagi kohta otsiwat ja silmitsewat, läks aga siis jälle ruttu järwe-kaldalle salusse, kus ammu endisel ajal küla wainu olnud, istus siin ühe kiwi otsas laulul kunni koidu haktatuseni ja astus siis korraga kiirel sammul järwe tagasi. Nõnda oodeti teda jälle ühel neljapäewsel Jaani laupäewa õhtul. Ja mitu südakat meest oliwad oma keskes salaja nõuu wõtnud, teda waritseda ja kinni püida, et näha saada, kes ta oleks ja mis temast arwata. Neiu tuli ka, nagu oodetud, käis tuttawal wiisil külas ära ja läks salusse. Senna aga oli ennast jo ammu enne päikese loodet üks täiskaswand poisike, ilma kellelegi ütlemata, paksu toominga põesastiku warjule peitnud. Ta nägi, kuida ilus neiu weest wälja ilmus, salakeste mööda kalda äärt külasse läks, warsti aga kergel sammul külast tagasi tõttas, salusse kiwi otsa istus ja, ilma nooremehe ligi-olemist wähematki aimamata, laulu tõstis, esite nii tasa ja jumistades, et kuulja arugi ei saanud, wiimaks aga paraja kuuldawa healega ja selge sõnadega, aga kord korralt wahet pidades ja siis uueste hakkades:
„Tulen tasa peale-ilma,
Astun mäele wete alta,
Salakesta sügawalta:
Kaswu-kodut katsumaie,
Häte salut silmamaie,
Lille wainut waatamaie,
Kusa enne kõõrutelin,
Lapse päiwil lauletelin,
Linnu keelil laksutelin…
Igaw on Ahtussa asuda,
Alla-ilmassa elada,
Wete-woolu tembutusel,
Musta laente loputusel:
Sellep kulda külakene,
Muiste-kodu kohakene,
Pealse-ilma paigakene
Iga aasta meele ärkab,
Wete-wallast mind awatab…
Tulen tasa peale-ilma
Ehapuna paistusella;
Astun mäele märjadelta,
Tõusen muistse murudelle,
Haljast heina tallamaie…
Aga ei siin endist aega,
Endist ilu ei ihastust —
Ei siin enam eidekesta,
Ei siin tarka taadikesta,
Ei neid enam pealta ilma
Ilmu kustki silma ette…
Juba kulda kallikesed
Ammu maassa magamas,
Ammu külma kalmudelle
Muru põueje pugenud…
Selle-ep jällegi tagasi
Tõttan lausa laenetesse,
Wilu woogude warjule…
Juba mind wette wajund lasta,
Ilma süita uppund lasta
Warsti waja leietakse,
Kõwal käsul nõuetakse…
Kuule: Healta helkinessa,
Ahtu kutse kaikunessa,
Wete põhjas põrkunessa,
Laente pinnal laksunessa,
Isa healel hõikunessa!…
Ilus on Ahtussa elada,
Wilu-woogudes walada:
Wete-ema hellitusel,
Wete-näide naljatusel,
Wete-wäe wallatusel,
Ahtu õuede warjula
Alla-ilmas olla õnnel…“
Noormees kuulas hõngutõmbamata ja hoimu liigutamata, sest ta märkas nüid kord korralt, kuida asi lauljaga oli; ta arwas neiut oma silma eest igal pilgul kaduwat ja wette ruttawat, ja see täitis teda kartuse ja haledusega. Kuna aga neiu nagu laulu oli lõpetamas ja kiwi pealt ehtis üles tõusma, tahtis ka tema warjult wälja astuda, ometi paari sõnagagi küsida ja näha, kas ja mill wiisil ta sureliku pealtmaa inimesega weel juttu teeks, ehk kas ta siis tõeste ennast wette tagasi minemast ei wõiks peasta? Korraga aga kiljatses neiu, nii et waritsejal poisikesel weri tarretama jäi, ja pistis suure kisaga salust wälja küla poole wälja peale ja sealt kaugelt ringiteed järwele. Hulk mehi, kes mööda kallast ilma nägemata ennast salu ja järwe wahele oliwad salaldanud, jooksiwad talle küll weel mitmelt poolt järele. Aga neiu läks nagu mõistataw wari kõige kangema tuule hoo kiirusel ümber meeste ria ja kadus enne silmapilku wee alla. Korraga helises järwest hooste hirnumine ja kostis inimeste healitsemine kõikide meeste kuuldes, kes kohkudes kaldalle seisatama jäiwad. — Kodu poole minnes rääkis neile poisikene laulust, mis ta neiu suust kuulnud, ja mehed tõutasiwad ühel-sõnal, ei elu-ilmas enam sarnaste asjadega tegemist teha ega wee-neiut tema endisest kodukohast hirmutada. Seda lubamist aga polnud enam tarwis, sest peale seda ei näinud neiut enam kellegi silm.