Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Kolmest Eesti järwekesest

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned
Jakob Kõrv

Kolmest Eesti järwekesest.

Põhjapoolses Tartu maakonnas seisawad kolm järwekest, kaks, Kuningwere ja Must-järw, Kodawere kihelkonnas Kokkora wallas, kolmas, Kaiu-järw, Maarja-Mahdalena kihelkonnas Jõe wallas ja saawad suuremalle osale lugejatele küll puhas tundmata nimed olema, sest et neil pitkuse ega laiuse poolest geografia tähtsust pole; mis aga neid siiski natuke tutwuse wääriliseks wõiks tõsta, on nende külge kaswanud muistesed jutud ja mõned udused wana-aja mälestused, mida neist siinse rahwa suu awaldab.

Westetakse esiteks, Kalewipoega neist nooremehe naljal läbikäinud ja nõnda nende sügawusega oma pitkust siinse rahwalle teada jätnud. Teiseks jutustab rahwas neid järwi mitte loomulikult, nagu muud, oma kohta saanud, waid hallil wanal ajal imelist wiisi korraga tulnud. Kolmandamaks tunnistawad muistesed jutud järwekestes wee-jumalaid ja nende kodakondsid, niihästi isasid kui emasid, asupaika pidanud olewat ja praegugi pidawat.

Enne kui neist muistesid jutte ja arwamisi awaldan, lubatagu mulle, järwekeste koha ja olu üle mõnd sõna seletuseks tuua.

Kaiu-järw seisab arwata kolmkümment wersta Peipsist ja peale kahtkümment wersta teistest kahest eemal õhtu pool. Tema on enam metsade, soode ja heinamaade wahel, suuremalt osalt inimeste elukohtadest lahutatud. Sellepärast kuulukse tema kohta ka rahwa suus wähem juttu, kui teistest kahest. Tähtjas on ta siiski iseäranis aga ka seepärast, et Kääpa jõgi, kuhu Kalewipoja mõek jäi ja mille ääres kangemees ise ka surma sai, temast wälja jookseb. Jõe-suu poolses küljes aga olla tema ääres jo ammust wanast ajast inimeste elukohad olnud ja nõndasamuti ka üks suur matukse paik ehk kalme, kuhu kaugelt ümbertkaudu surnuid maetud.

Kuningwere ja Must-järw seisawad wersta kaheksa üheksa Peipsist õhtu pool. Esimese pitkus kannab enam wersta ja laius arwata kaks kolmandikku. Ümbertringi piirawad teda kenad kõrged mäe-kallastikud, kus endisel ajal ja ka weel mõne kümnekonda aastagi eest mitmet sugu suur ja uhke mets olnud, nimelt tammed, jalajad, künnapuud, toomingad, suured sarapuude põesastikud, ka mets-õunapuud ja muud. Nüid on nimetatud puude seltsidest aga ainalt mõned wõsukesed kallastikkudel näha, sest et tule- ja tarbepuude puuduse pärast kõik jo ammu kirwe alla on langenud. Kohta wõib tõeste ilusaks nimetada, iseäranis suwel, kuna Kuningwere küla ja ümberkaudsed kaldad selgest weepinnast nagu peeglist wasta paistawad. Endisel metsarikkal ajal aga pidi järw ja koht, muidugi mõista, weel palju ilusam ja armsam olema, — mõned wanemad inimesed ütlewad kallastikkusid ja metsa ka pühaks ja puutumataks peetud, millep siis ka ime ei ole, et wee-jumalad ja näkineitsid siin mägede wahel järwe waiksuses aset ja puhkust pidasiwad ja ka Kalewipoeg kaldast alla astuda ja „hoidukestest“ läbi sammuda asjaks arwas, nagu eemal pitkemalt näeme.

Õhtu pool on kitsa kõrge mäe-kühma taga Must-järw, arwata ligi kaks wersta pitk ja laiemast kohast ligemale wersta lai. Nimi wõib tall küll wistist mustakast metsade ja soode weest tulla, mis talle kahel ojal rohkeste sisse oowab ja tema wett wirde karwaliseks teeb, ehk küll rahwas tema nime teisel wiisil, mis eemal näha saame, põhjandada püiab. Suurem osa kaldaid on tall madalad ja ilma iluta. Aga tema kõige kitsam koht, Kuuse-jõeks kutsutud, on häkiste, kõrge ja kenade kallaste wahel, mis mõlemilt poolt nii rinnal ja ligistikku üles tõusewad, et muiste ajal puud oma latwade ja otsadega wastastikku kaldailt segamisi kokku kaswanud ja kellegi silm suwisel lehtis metsa ajal ülewelt alla ei olla wõinud tungida ega warjutud waikist weepinda näha; muud kui weteneitsi laulujumin aga kostnud sealt sagedaste, iseäranis suwistel õhtutel, üksiku möödamineja kõrwu. Keegi surelik ei olla endisel ajal siit tohtinud mõnd puud raiuda ega oksa laastada. Hiljemine aga, arwata nüidsest ajast ligemalle sada aastat tagasi, nagu wanemad inimesed oma wanematest teawad rääkida, olla mitmed mehed mõisa käsu peale puid kallastelt maha hakanud raiuma, niihästi omaks kui mõisa tarwituseks; mõnele raiujalle olla otse silma nähes häda tulnud, ühele kirwes kohe esimese puu külge löömisel põlwe sisse wäärdinud, kaks peale seda warsti ära surnud; aga suurem osa raiujaid olla siiski ilma wigata peasenud, ja nõnda langes aega mööda ilus kallastiku-mets halastamata kirwe alla. Nüid wõib igaüks mööda minnes jo kaugeltki Kuuse-jõge ja tema endist peidetud weepinda näha, sest kallaste rinnakuid ei warja enam muud, kui sarapuu wõsukesed ja waarmarja warrekesed. Weteneitsi laulust ei tea noorema põlwe inimesed enam märkigi kuulnud olewat, sest et neitsi metsaga kadunud ja ristiusu õpetus endist pagana-aja arwamist unustusse uinutanud. — Kuningwere järwe kutsutud kaugel-wanal põlwel Halliks järweks ja nõnda ka weel Kalewipojagi ajal. Hiljemine aga elanud tema hommiku poolsel kaldal, nõnda nimetatud Kadrina mäe peal, üks Walge kuningas — kui kaua, seda ei saa rahwa suust aru — ja sest saadik hakatud teda Kuningaweereks, hiljemine Kuningwereks kutsutama. Sest kuningast teawad rahwas pitkemine kõnelda, ehk küll ulamisi ja puhas uduselt, et tema kaua aega ühe teise „Musta-kuninga“ wastu sõda pidanud ja wiimaks kahe järwe wahele mäe peale mitmepäewases tapluses surma saanud, kus praegugi kõrged matukseküngad ehk „kääpad“, ehk siinse murde järele „käipäd“, seisawad. Kas need kääpad tõeste nimetatud muistese „Musta-“ ja „Walge-kuninga“ sõa matukse-küngud ehk aga hiljema aja suuretükkide kansid on, see tahaks uurida. Kaewades olla aga mõned sealt seest sõariistu ja wask- ja raud-plaatisid, mõndasugu wõrusid ja muud sedasarnast leidnud.