Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Waesemehe poeg ja Wanapagan

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned
Jakob Kõrv

Waesemehe poeg ja Wanapagan.

1.

Muiste elas üks waene, lesk mees rikka naabri suure talu kõrwal omas majakeses, haris oma wiljalapikest, mis tall talu põldude kõrwale oli kütistatud, käis ka wahel talu põllul päewapalgal, nokitses tööwahel ja talwel puutöös, miska mõnda taalrikest teenis; sellekõrwal kaswatas ja õpetas ta, wanematest päritud wiisil, karistates ja kallistates, oma ainust pojakest, kes jo poole aastasel pillil ema-armust marjukesena maha oli jaenud — ja saatis rahul ja kaebamata oma üksikuid lesepäewi, ega soowinud suuremat õnne kui noorukese täiemaks tõusmist ja suuremaks sirgumist, „tueks töösse ja abiks armu andajalle,“ nagu ta ikka kinnitas, kui tall poja meheks saamisest kellegagi juttu tuli.

Ja mehel oli heaks lootuseks küllalt asja; sest poeg oli terane ja tubli ja mitte üksi isale hea, waid ka kõige ligirahwa silmatera: kodus sõnawõtlik ja sobe, wõerastelle naljakas ja nobe, ja teadis iga wana ja noore inimesega nõnda ümber käia, kuida sõna sünnib sõnale ja tegu teule.


2.

Poisil saiwad neliteistkümment aastat seljataga.

Sügise oli käes. Weikene põllusaak seisis jo aidas warjul, ja heina ja põhu korjandus pööningulle peidetud. Rohi kollatas ja lehed pudenesiwad puust. Kord istus mees pojaga koja läwel, sõela-põhja kokku sõlmides ja noorusele osawat tööd ülendates. Rikas naaber astus õue. Ajasiwad paari sõna sõbrana juttu; siis küsiti tuleku asja. Rikas mees ütles:

„Ole wana kullane mees, mine üle wälja metsa, raiu üks tugewamaid kuuskesid maha ja tee mulle sealt üks suur karjaküna, ma maksan sulle kuuendiku tündrit kulda.“

Kaup oli aetud. Teisel hommikul wõttis saunamees terawa kirwe õlale, läks metsa, walitses ühe Hiigla suuruse kuuse ja hakkas raiuma. Ilm oli wilu ja kange tuul kohises metsa ladwus. Kui kolmas osa puud jo raiutud sai, kuulis mees üht harakat särtsatawat. Ta waatab kõrwale, pühib higi otsa eest ja hakkab jälle.

Laastude kogu näitab tüwe kõrwal maas natukene pisem kui enne.

„Wist mull palawa ja häkise tööga silmad kirjuks läinud. Arwasin jo kolmandama osa puud läbi olewat, aga ei weel ligigi.“ Nende sõnadega kiirustab ta mõnusal löögil tööd.

Tüki aja pärast sai kuusk üle poole raiutud. Mehel oli kõht isunemas. Ta wiskas kirwe mättalle, waatas päikest, mis jo tubliste üle keskhommiku näitas, istus sammu kolm kõrwale leiwamärsi juure kännu otsa ja wõttis einet.

Esimest iwakest suhu pistes kuuleb ta jälle säredat haraka särtsatamist.

„Kodus kuulutab selle kirju-isanda sägin wõera tulemist; aga mis tall metsas tähendust, ehk kes kuuse all külaliseks?

Karu kuusiku kuninga,
Hunti haawiku isanda,
Wana aga kuuske kõigel metsal, kõigil puudel kuningaksa,“

mõtleb mees ja naljatab edasi:

„Wõib olla, wahest tulebki wa karwa-kasukas ehk jälle mustmokk metsalell suurt okaskuningast jumalaga jätma, mille elupäewi mina täna lühendan. Tulgu! Kirwes ootab mättal. Metsiku-nahka õlal kandes on kodutee kiirem.“

Oli linnupete wõetud ja käsi kangunud, ilma et keegi arwatud külalistest sööjat oleks eksitanud, tõusis ta üles, astus tööle ja näeb: ei kuuse küljes kirwemärkigi.

„Mis ime see on? Kuhu need laastudki on jäenud? Kas on see seesama raiutaw puu, wõi on mull täna pea uimane ja silmad seletamata? Aga kirwes on ka jo ometi siinsamas mätta peal, ja eesseisaw kuusk ei wõi ka taewast kukkunud olla, waid peab seesama olema, kus kallal mina täna pooleks ilma imeks asjata peasooja olen näinud.“

Nende sõnadega noppas mees ajawiitmata kirwe ja raius nii et mets paukus ja laastud wunisedes kõrwale lendasiwad. Häkise töö-hajuga sai talle palawat, ta seisatas natuke, wiskas kübara peast. Korraga kuuleb ta jälle kahe haraka säginat otse oma tagast puu otsast ja lööb tahtmata silmad üle õla tagasi: Senni kaswas puu jälle kinni.

„Mis sina nüid ära tahad teha?“ tuskas mees. „Ei see enam õige asi ole. Siin on nägemata käsi kiusamas. Kas tembutab mind õige Metshaljas wõi mõni muu? Temp küll. Aga mis asi see on, et ma kuuske maha ei saa ja wõigaskimbutajale wõitu annan!? Silmitse ta ei tule. Raie on mull nägemata kinni kaswanud. Nüid hakkan lahti silmil tööle, ja wäsimatale jäeb ikka wõit!“

Uuel jõuul raius mees. Hoop ja laast, kunni lõuneks kuusk jo ligi läbi oli raiutud, aga sellega ka raiujal jõuud ära wäsis, et ta tööd joonega lõpetada ei jäksanud. Ka näljakipitusele järele andes wõttis mees seisatamise aega ja mõtles:

„Palju enam küll ei ole raiuda, aga ei ka enam käsi tõuse, ega keha kinnituseta ei lepi. Jäen õige lõunelle ja hoian silmad alati terawaste kuuse poole, et enam niisugune temp kätte ei tule.“

Ilma kuhugi kõrwale waatamata kui ikka kuuse poole, taganes mees mätta peale, istus, sõi ja silmitses raiet. Wiimast iwakest suhu pistes, kukkus see näpu wahelt ja sööja silmad weeretasiwad palukesele alla järele, kohe küll jälle kui wälk ülesse: Aga: juba kuusk jälle terwe nagu hommikugi!

Sõna lausumata tõuusis mees mättalt, läks puu juure, katsus raiet, aga mis terwe see terwe. Mõtles nüid weel mõndagi, imestas ja waatis ja kähwatas wiimaks suure healega:

„Jäe sina minust ja mina sinust ja kaswa kas weel tuhande aastani!“

Weel oliwad mehel wiimsed sõnad suus, astus üks metsast seie ja küsis:

„Kellega nõnda kõwa jutt?“

Mees wastu:

„Kellega? Ennä selle kuuse kallal tambin jo kaks söögiwahet otsa, ei saa ega saa töö tehtud. Käänan waewalt silmad, kaswab raie jälle. Ei kirwemärkigi taga. Pidin temast jo täna õhtaks naabrille küna walmis tegema. — Seda kahetsesin ja sanusin paha meele jahutuseks ja lähen praegu ta juurest.“

„Hunt ep ole nii suur, kui hurjutatakse. Kui sa tahad, mina wõin sulle natukese ajaga kuuse maha raiuda, küna walmis teha ja kodu tuua, et töö tänane ja asi homne. Aga töö maksab mehe waewa, teeme kaupa.“

„Küllap kaupa on kerge teha,“ wastas mees. „Mina olen isegi palgaline. Ja kuisugusel tuule tiiwul siis sinu töö jookseb, et sull külamehe-lubamine ka teuks saab?“

„See ei ole sinu asi. Tõstan ma käsi, siis on töö minu enese rutendada. Aga ma näen, sina minu abi ei tarwita!“

„Miks ei,“ wastas mees. „Õigel ajal ei kästa tööjõudu põlata. Kui palju nõuad tasumist, kui lubamise äratäidad?“

„Kui palju? Ei suurt, ei wähe. Mis mehel marjalt waja, seda nõuab. Anna see mulle, kes sulle täna õhtu kõige esite wastu tuleb, kui õuewärawast sisse lähed.“

Mees naeratas ja mõtles:

„Kes mulle muud kõige enne wastu tuleb, kui wana koera risu. Ehk kulub see metsamehel isegi marjaks ära. Kuuendik kulda aga on mull hooletu, kui küna walmis saab ja kodu wiime. Aga kui ep tee, raiub wahest kuusegi maha. Asi seegi.“

„Noh, kas saame kaupa?“

„Miks ei, kui sina oma küsimise juure jäed?“

„See on minu mure,“ wastas wõeras ja hakkas tööle.

Nagu imeteuga oli natukese ajaga kuusk maas ja warsti künagi walmis. Tegija kandis teda õlal kodu, kunni saunamehe õuewärawille. Waewalt aga oliwad nad sinna saanud, tuli mehel poeg jookstes wastu ja tegi õuewärawaid lahti. Isal tõuusis kuum wesi üle ihu. Nüid läksiwad tall silmad lahti, mis metsane kaup tähendas.

„Kaswab küll waesel inimesel muidugi iga sõrme wahelt ise-õnnetus: Aga mina olen sind, mo pojuke, täna mõtlemata meelel kulla eest ära kaubelnud!“ ütles isa haledaste, poja ümber hakates ja temale oma kaupa wõeraga rääkides, kes sambana wärawas oli seisatama jäenud ja silmigi poisikese pealt ei pöörnud.

Poeg aga wastas isale:

„On kaup olnud ja sõna antud, jäta siis kahetsemine ja kartus. Tõotus tahab täita ja lubamine leppida. Mees sõnast, härg sarwist. Küll ehk jätab wõeras mees mind weel mõneks aastaks sinu juure kodu, et kaswan ja kangun ja wõera teenistuse wastu walmin.“

„Kolme aasta pärast ole walmis, siis tulen ma sulle sellsamal tunnil ja tähel järele, kuna täna sind seie jätan,“ ütles wõeras ja läks.

Unenäuna kadusiwad isal ja pojal weel jäetud ühes elamise päewad. Isa muretsemist, kui jo lahkumise aeg ligi jõudis, waigistas poeg julge sõnaga: „Mees käib kõigest ilmast läbi ja tuleb teiselt poolt ilmagi weel tugewam tagasi!“

Tõutud aeg oli wiimaks mööda ja just silmapilgul, õhtuse widewiku lõpetusel, kuna kolme aasta eest oli lubanud, seisis wõeras õuewärawal ja wiis poisi enesega ära.


3.

Mitu tundi, kunni sügawa ööni rändasiwad minejad metsi ja soosid, mägesid ja orgusid ja tuhandid ristteesid ja umbharusid, ilma kumb kumbalegi sõna lausumata. Esite näitsiwad noorele mehele maad ja kohad wõeruseta, wiimaks aga hakkas kõik enam ja enam wõeraks saama ja eest poolt koledad mustad metsad paistma.

Kord korralt kiirustas ees mineja sammusid.

Ühte musta metsa ja pimeda paksu männistikusse minnes, nägi noormees kuuwalgel ühe kuiwand puu oksa peal pesakonna muste rästaid, kes tulejaid teraseste wahtisiwad ja siis korraga healt tegiwad rääkides:

„Meesi! Meesi!
Tea teed,
Pea pead
Ja waata ette!“

„Mis need rästad räägiwad sulle?“ küsis wiija poisilt.

„Kes nende juttu ära mõistab!“ wastas noormees ja wiskas ise rästaste head nõuu märgates iga seitsme sammu taga ühe herne tera maha, mis ta kodust taskusse oli ajanud.

Tüki maa taga tuli minejatele määratu suur kase mets wastu, kuhu kitsas radakene sisse wiis. Serwmise tee äärse kase ladwal istusiwad mõni pea tedresid. Ja kui noormees puu alt mööda läks, tõstsiwad nad kõik ühest suust healt:

„Noor ja nõrguke,
Kuule kurdet!
Kuule kurdet!“

„Mis need kirjukaelad kudrutawad sulle?“ küsis ees mineja pool pahaselt.

„Mine mõista nende sõnu!“ wastas küsitaw.

„Loragu peale!“ kähwatas küsija ja kiirustas sammusid. Hulk maad eemal, paksu pimedat metsa mööda jõuudes, läks käik ikka pimedamaks ja wõeramaks. Korraga hüidis korpits mäe kalda pealt suure arulise tammepuu otsast:

„Hella isa poega!
Ära usu,
Ei ta tapa,
Küll sa peased!“

„Mis see sirgenokk sulle jälle siratseb?“ küsis ees mineja ja waatis kulli silmil poisi otsa.

„Mine saa kõige metsa-linnukeste sirinast sonkko!“ wastas poiss nalju.

Küsija pööris ruttu ümber, astus pitkal sammul minema, ühe puu tüwest teise juure karates. Noorel mehel jooksis higi kõik üle ihu, aga ruttas siiski ees mineja kannul.

Wiimaks saiwad minejad, kui weel hulka pimedaid metsi, soosid ja saaresid oliwad läbi rändanud, ühe metsa lagendikule, ühe lauugewa mäe kalda peal seiswa suure talu juure. Õuewärawad, puhas rauast ja määratu tugewa tamme sambadega, läksiwad iseenesest lahti, ja, kui minejad õue oliwad astunud, langesiwad ise jälle kinni. Hooned oliwad talul kõik suured ja tugewad, kõige toekam aga oli keskõue üks määratu suur, keldri moodi hoone, tagumist otsa-pidi wastu mäge maa sisse kaewetud, suured tugewad uksed ees.

„Siin olen mina peremees ja siin on sinu uus kodu, kus mull tahtmist täitma ja sõnawõtma pead. Oma isale ei saa sa enam. Unusta, mis mööda ja pea seda kalliks, mis käes. Ligine neile, kes lahkust pakuwad. Karda peremeest peaks ja wõta tema lihaseid heaks.“

Selle sanumisega wiidi noormees ühte ruumikasse kambrisse, kus kõiki toitu laual ja pehme woodi nurgas seisis.

„See kamber on sinule, ela sees, kuida ise tahad. Nüid söö ja joo ja siis pane pea hõlgedelle. Iga hommiku aga, ja nõnda ka homme, ole sa aegsaste jalul ja tule õue, et sulle päewa tööd kätte juhatan,“ ütles peremees ja läks uksest wälja.

Noormees kinnitas keha tubli roogadega ja heitis kõige riietega woodisse, sest et surnuks wäsinud oli ja hommikuks kartis wiibida. Rahul magas ta öö ära.


4.

Nii pea kui meie noormees hommiku tuast wälja astus, oli ka peremees seal ja ütles:

„Hea, et õigel ajal ees oled. Mina lähen iga päew kodust ära ja jätan majatoimetuse sinu hooleks. Lojustelle ja hoostelle muretse toidus õigel ajal ette. Seda aga ei pruugi sull ise teha, waid kui söötmise aeg käes, pööra lauda uksed lahti ja anna aga töölistele käsku. Lojuste laudas hüia: ‚Töömehed! Heinad ja põhud sarwipäidelle!‘ Ja hooste tallis: ‚Kaerad, heinad kabjakandjatelle!‘ On kõik söödetud ja jootmise aeg käes, hüia: ‚Jooki joojatelle!‘ Ei sull siis enam pitkemat. Tuleb mull poeg metsast ehk ilmast asja toimetuselt kodu ja tahab hobul wälja sõita, tühja tuult taga ajama, muretse teda kiirelt teele ja muud kui hüia tallis: ‚Wile täkku waljastelle!‘ Küll talle siis musta kapja ette tuuakse. Peale selle pane sa õige tähele, et mull naisuke ja ainus tütreke hellitada ja wahel ka teele tallitada tulewad, kui mõnikord minu kodust äraolemisel tahawad walge wirra poole Wenemaale lelledelle ja langudelle wõersi minna. Suuremat aga sull siingi pole, kui jälle tallis hüida: ‚Põlwipoisid! ruunad ratastelle!‘ küll siis kõik walmis seisab ja toime aetakse. Käbeda käte ega tegewate tööliste puudus mull majas ei ole, muud kui tahawad aga parajal ajal asjale ajada. Ja nüid, säh, wõta see wõtme kimp ja taba talw! Siin on kõige hoonete awamed ühes. Kõik lukud wõid sa lahti teha ja iga hoonet ja kohta läbi käia, muud kui õuekeldri kõige tagumiste kambritesse, mille luku siin üks suur wõti lahti teeb, ei tohi sa jalga tõsta ega nende uksi awada. Kui sa aga seda teed, raiun ma so pea paku peal otsast ära. Teed mull aga kõik korrapärast, mis sulle juhatan ja hooleks annan, küll siis mult wiimaks suurtki saad ja kallist kannad. Siis ep weel mõndagi ligileppijatena kokku sobime.“

Nende sõnadega andis ta poisile wõtme kimbu ja läks ise wärawast wälja, mis talle jälle iseenesest lahti ja kinni läksiwad.

„Mis ikka Wanapagan ise, see ise!“ mõtles poiss järele jäedes. „Ei see ole kellegi õigeinimene.“

Pea norgus ja mõtetes käis noormees ümber, maja asju ajades, kuida kästud, ja tallitas lojuksed ja hobused ettejuhatamist mööda ära, mis tall ka seda mööda kerge oli korda saata. Iga hüidmise peale tuliwad laudas ja tallis weikesed, wiledad, härjapõlwekõrgukesed mehekesed kui maa alt wälja ja kadusiwad pärast niisama jälle, kui kästud töö ära tehtud. Waidlesiwad mehikesed wahel tühja hõlekõrre ehk weetilgakese peale küll üks teisega ja siis kõige hulgaga karwupidi koos ja näitasiwad õige tigedad ja riiakad wälja, nii et noormees nende jagina pärast esite kas kaela katki naeris; aga kuna mõnele jo liiga kippus saama, keelis ta nende tigedust ja ühe ainsa sõnaga oliwad nad koost ära ja rahul — kargasiwad kui tuul igaüks jälle oma tööle. Pärast seda käis noormees õue ümber kohte ja hooneid läbi ja läks ka wiimaks õuekeldrisse.

Esimese keldri kambris ja esimese ukse taga leidis ta toidu kraami, teises lõpmata wilja, kolmandamas raua warandust: kõiksugu suuri ja weikesi mõeku, kirweid, nuie ja muudsugusid sõariistu, — neljandamas waske, wiiendamas hõbedat, kuuendamas kulda; kõiki määratu palju.

Keldri kõige tagumises otsas oli ära keeldud seitsmes osa hoonet, määratu raud uksed ees. Esiteks katsus poiss kaua wõtit käes, mõtles ja arwas, kas lahti teha, wõi jätta. Wiimaks aga tuli tall korraga rästaste manitsuse wiimane sõna meele:

„Pea pead
Ja waata ette!“

Jala pealt pööris ta ümber, pani kõik uksed lukku ja läks õue peale tagasi.


5.

Õues silmitses noormees mõnda ümber, käis kõik õue kohad läbi ja tuli wiimaks ühte kõrwalisemasse nurka, kust wäraw aeda läks. Tugewa tamme sammastega, raud warwine wäraw oli pauksille, ja raudne link wäljast poolt lahti.

Rästaste manitsus, mis noortmeest keldri ukse juurest oli tagasi kohutanud, helises tall ka siin kõrwus. Ruttu mõtles ta aga ümber ja tähendas asja nõnda, et pea-pidamine ja ettewaatmine Wanapagana majas kõige paremine seega tehtud saab, kui kõik, mis wõimalik, waadatud ja läbi nähtud on.

„Aia eest ep olnud keeldust, pole ka kohut!“ mõtles noormees ja astus wärawa wahelt tasakeste aeda.

Siin läksiwad tall aga kohe esimesel sammul silmad suureks: Wäljas oliwad metsad jo puhas paljad, puude lehed maha pudenenud ja kollatand, siin kõik haljas ja ilus, kui kõige kenamal suwel; mõned wiljapuud seisiwad weel õitel, teistel oliwad suured õunad punetates ja kollendates oksadel, ja marjapõesastel ja toomingatel nõrretasiwad oksad marjadest. Harakad särtsatasiwad puude otsas ja iga oksa peal istusiwad paar mustalindu. Imetades ei tulnud nooremehel mõttessegi, midagi aiast maitsta, waid ta astus esite tasakeste, siis kiiremine edasi; aga korraga leidis ta ennast nagu määratumas metsas, ja ei silmanud aial kuski äärt ega otsa. Ta sammus ühest teise ja silmitses asja ümber, aga et mets kord korralt, mida kaugemalle mees astus, paksemaks läks, pööris ta ümber ja astus kiirel sammul tuldud wärawa poole. Korraga kuulis ta midagi, ja ühe orustiku keskelle seisma jäedes ja kuulates kostis talle lokkawais lehtis marjapõesaste tagast tume inimese laulu heal kõrwu. Mees jäi kauemine seisma ja kuulama, wahtis ümberringi, ei silmanud inimese hingegi kuskil, aga selgeste kuulis ta kaugelt eemalt põesastikust laululist juminat ja sõnasominat kord korralt tõuuswat. Ta wõttis nõuuks, asjaga lähemalt tutwustada. Rästaste sõnad tuliwad talle jälle meele. Tasakeste, salaldes, waatis ta kummarikul läbi põesaste ja nägi teisel pool wõsadikku ühe sügawa oru koha, kus sees üks määratu suur laia aruline tamm kaswis. Tamme wilul istus noorepäraline aga musta werd, iluta naisterahwas, tamme puust pingi peal, millel hõbedast jalad all oliwad, ja keris kullast lõuga, mis juures nähtawal rõõmu tujul peaga kahele poole kiigutades laulis:

„Keerle, käärle kerakene,
Weerle kallis kulda-palli,
Weerle neiu sõrmedella,
Kes on hella eide lapsi,
Taadi silmale teraksi,
Kellel eide kulda-eied
Kulla-kangaks kootaneksa,
Weime-kirstu kantaneksa,
Kellel taati kaugelt maalta
Kannab noori nobedaida,
Otsib kena käbedaida
Käherpeaga peiukesi,
Kulda juuksil kosilasi,
Keda mulle soowitakse,
Kaasaaksi annetakse.
Aga kesse pakkumista,
Eide armu ajamista,
Taadi kulda-tootusta,
Lahedada lubamista
Wõtab wastuje wihkada,
Julgeb hella eide lasta,
Taadi silmale terada
Paljuks panna ja põlgada,
Mustaaksi sõimejeda:
Sellel kaswab nelja jalga:
Saab kas kabja-kandijaksa,
Ehk saab metsi-murdejaksa…“

Siin katkes korraga neiu kuldlõng. Aga kiireste sõlmas kerija teda jälle kokku ja tõstis edasi weeretates uueste laulu:

„Keerle, käärle kerakene,
Weerle kallis kulda-palli,
Weerle neiu sõrmedella,

Kes on hella eide lapsi,
Taadi silmale teraksi;
Kellel eide kulda-eied
Kulla-kangaks kootaneksa,
Weime-kirstu kantaneksa;
Kellel taati kaugelt maalta
Eile jällegi koduje
Kandis noore ja nobeda,
Ülikena ja käbeda,
Käherpeaga peiukese,
Sini-silma, sirge mehe.
Las’ lääb kuusi kuusa mööda,
Seitse kuuda selja taga,
Siis tad mulle soowitakse,
Kaasaaksi annetakse.
Aga kui ei pakkumista
Mõista ep kalliksi pidada;
Eide armu ajamista,
Taadi kulda-tootusta,
Lahedada lubamista
Wõtab wastuje wihkada;
Julgeb hella eide lasta,
Taadi silmale terada
Paljuks panna ja põlgada,
Mustaaksi sõimejeda:
Siis tall kaswab nelja jalga:
Saab kas kabja-kandijaksa,
Ehk saab metsi-murdejaksa;
Pantaks keldri peraje
Kõwa lukkude tahaje,
Kunni pöörab meelta meesi.
Siis-ap neiu nende seasta,
Keda kinni peetaneksa,
Teda walitseb omaksi,
Wõtab kalliks kaasaaksi.
Aga teised tõrges-kaelad
Jäewad loomaks lomberdama;
Neljal jalal komberdama.
Üks saab eide hobuseksa,
Teine õue-koeraaksa…“

Lauuljal tuli jälle weike häpardus. Kera weeratas käest suurele kaugelle maha, õnneks aga mitte wastu waritsejat, waid teisele poole eemalle. Must neiu hüppas kergel sammul kerale järele, ja senni lipsas noormees põesastikust jälle kummarkülle tagasi. Hea meelega oleks ta inetuma kullakerija suust, kes uueste pinki tagasi istudes kuuldus laulma hakkawat, weel mõnda kuulda tahtnud, aga ta ei wõinud ennast näidata ega kauemine seie wiibida.


6.

Õue tagasi minnel ja loomade lõunesel toidustamisel mõtles ta wäsimatalt ikka peale musta neiu laulu tähendust järele, märkas seda küll muist, aga suuremalt osalt jäi asi talle ometi uduseks ja umbseks. Oliwad loomad toidetud ja joodetud, waatis ta jälle kõik kohad ja lukutagused läbi, ilma aga sellepoolest mingit targemaks saamata. Rahutumalt käis ta ka uueste õuekeldri kuus kammert läbi kunni keeldud ukse taha. Siin mõtles ja arwas ta kaua ja keerutas wõtit pihus ümber, kord pistis jo kätt wälja, kord lõi jälle tagasi. Aga ikka suuremaks sai tall julgus ja nõuu, nende kambrite saladust näha saada. Wiimaks lõi ta südame rindu ja keeras ukse lahti. Sisse astudes ei leidnud ta selles kambris muud kui keskel ühe suure raie-paku ja selle peal laia sõakirwe. Taga pool aga oli niisamasugune roostetanud uks nagu seegi, mis ta praegu oli lahti teinud.

„Kui ühe keeldud ukse olen awanud, ei wähenda süid ka teisegi puutumata jätmine,“ mõtles mees ja awas ukse.

Lõukoer ja hobune oliwad kambris, mõlemad tugewate raud ahelatega omas latris kinni. Lõukoeral oliwad kaerad ees, hobusel liha. Lahkeil silmil waatsiwad mõlemad sissetuleja peale ja hakkasiwad paluma, nende toitu ümber wahetada, ja kaebasiwad haledaste oma nälga. Noorele mehele tuliwad ka tedrede sõnad meele:

„Kuule kurbet!“

Jalapealt täitis ta palwet, andis hobuselle kaerad ja lõukoerale liha ette.

„Selle eest, wennike, et meie hädaliste tahtmist oled täitnud,“ ütles lõukoer tänades, „leiad heateu eest, ja Taewataat annab sulle rusust saadik kuldkäed.“

Noormees ei pannud seda suuremat tähelegi, astus ruttu wälja ja pööras jälle uksed lukku. Nii pea kui aga ukse oli kinni keeranud, nägi ta, et tall käed tõeste rusust saadik kullast oliwad. Esite ehmatas ta, pärast aga mõistis, et see heateu pärast nii oli saanud ja warjas neid enam käiksete alla.

Pärast õhtust elajate söötmist tuli peremees kodu, waatas üht ja teist ümber ja küsis siis:

„Noh, kas kõik tegid, kuida käskisin?“

„Kõik,“ wastas noormees.

„Ega sa üle keelu ei läinud? Näita wõtit!“

Poiss andis wõtme.

„Ohoh! Kust sa need said?“ küsis ta poisi kuldsõrmi nähes. „Ja mis tempu sa oled teinud? Wõtme otsa küljest rooste kulunud! Tule mulle järele!“ käskis ta kõwal sõnal ja wiis poisi kunni keldri seitsmendama roostetand ukse taga.

Seal küsis ta:

„Mis sa nägid selle ukse taga kambris?“

Poiss ei wastanud ja Wanapagan küsis weel:

„Kas nägid siin kirwest ja raie-pakku?“

„Nägin,“ wastas poiss.

„Pane tähele, mis ma sulle ütlen. Et sa noor ja teadmata oled, jätan ma täna sulle sinu ülekeelu-minemise andeks. Aga kui sa weel oma jala üle selle ukse senna kambritesse tõstad, langeb sull pea sellesama paku peal ja selle kirwega otsast, mis siin kambris nägid! Kas peab meeles?“

„Küll!“ wastas noormees.

„Noh, mine öömajale ja ole hommiku warajane!“

Noormees läks sõnalausumata ja rõõmus, et nõnda kergelt oli peasnud.


7.

Teisel hommikul anti jälle wõtmed ja majatallitus talle hoolde ja Wanapagan läks, aga seekord pojaga ühes, jo koidu ajal ära. Poeg oli palju pitkem kui isa, must ja tugew nagu karu, käis nii et maa mütsus ja suured jäljed kõwa õue murule taga jäiwad. Isa läks wärawast, poeg kargas üle wärawa.

Noormees tegi jälle omad tegemised ja laskis härjapõlwelistel asjad korda toimetada. Kui aga loomad jo söödetud ja joodetud saiwad, tuli tall igawus peale ja nii suur tusk, et ta kusagi rahu ei saanud. Ta käis jälle õuekeldrit nagu eilegi läbi, kunni keeldud ukseni. Wiimaks keeras ta ukse lahti ja astus sisse. Kõik asjad oliwad karwa pealt nõndasamuti kui eile. Kirwes seisis sellesama koha peal paku otsas, teises kambris aga jälle hobuse ees liha, lõukoera ees kaerad. Mõlemad kaebasiwad jälle kibedaste oma nälga ja palusiwad toitu ümber wahetada, mis ka noormees kohe tegi.

„Tänase heateu ja siinkäimise eest ei ole sull weel karta. Ähwardatakse küll, aga kurja weel ei tehta,“ ütles hobune, kuna poiss pärast toidude wahetamist jalapealt uksest wälja astus. Lõukoer lisas juure:

„Ja Taewataat annab sull küinarpuust saadik kuldkäed.“

Poiss käänis ukse lukku ja tundis ta kohe, et käed küünarnukast saadik kullast oliwad.

Wärawast sisse tulles näitas Wanapagan täna jo õige pahane, waatas pisut siin ja seal ümber ja küsis poisilt jälle nagu eilegi:

„Kas kõik tegid, kuida käskisin?“

„Kõik,“ wastas poiss.

„Ega sa üle keelu ei läinud, näita wõtit!“

Poiss andis wõtme.

„Ohoh! kust sull käewarred kullaseks said? ja näe mis tempu sa jälle oled teinud! Wõtme küllest rooste kulunud! Tule aga nüid järele,“ käskis ta kõwal sõnal ja läks keldrist läbi, kunni seitsmendama ukse juure, waatas kurjaste poisi otsa, tegi ukse lahti ja käskis poissi järele tulla.

Poisil wärises süda sees, aga korraga tuliwad talle korpitsa sõnad meele, siis ka hobuse ütelus: „Ähwardatakse küll, aga kurja weel ei tehta,“ ja täitsa käsku täites ja julgust näidates astus ta kambrisse.

Wanapagan seisis paku kõrwal, kirwes käes. „Pane pea pakule ja jäta elu!“ paugatas ta kurjaste ja tõstis kirwest.

Weel täiemas julguses aga sõna lausumata kummnardas poiss paku peale.

Wanapagan härgitas kirwega, aga poiss ei nõksatanudki, waid seisis liikumata, pead pakul hoides.

„Olgu peale!“ ütles wiimaks Wanapagan ja pani kirwe kõrwale. „Ma ei taha sind julget tubli poissi tappa, jätan weel; aga wiimne kord! Kui sa weel minu keeldu tühiseks paned, siis enam sull eluga peasemist ei ole. Pead sa aga minu sõna ja kuuled käsku, siis on sull mõne aja pärast kõik asjad teadawad ja kohad käidawad. Nüid aga, mis sinule ei puudu, sellega ärgu olgu sull ka järele ajamist. Ega noorel inimesel iga saladusega tegemist saa olla. Pangu käsi sinna külge, kuhu kästakse ja hoidku sealt ära, kust keeldakse. Sedap nõuu ma sulle annan. Ja nüid mine, aga ole jälle homme hommiku koidu wiiruga jalul.“


8.

Noormees läks, rõõmustas peasemise üle, ehk küll suurt headmeelt jäedawalt ei wõinud saada, sõi natuke, sest et suuremat isu polnud ja heitis magama. Und aga ei tulnud tall suuremal osal ööl silma. Sadandel wiisil mõtles ja arwas ta oma lugu ja tagus nõuusid, kuida Wanapagana kojast peaseda. Kõige kaalumise ja peamurdmisega aga ei paistnud noorel mehel ei kuskilt lootuse koitu, mingit peasemise teed. Wangis oli ta Wanapagana majas, nagu hiir lõksus. Õuestki wälja peaseda ei olnud lootust, sest seitsme sülla kõrgune ja üheksa kordne palgi müir piiras kõik talu nagu must pilw ümber. Õuewärawa oli ta eile küll katsumata jätnud, aga selle tarwis puudus saladus, kuida seda lahti tehti ja läbi käidi. Mõtles mees kuhu tahtis: wang ta oli ja orjaks ta jäi. Mustad ja koledad paistsiwad talle tulewased päewad, ja lootus, weel isa silmi näha ja lapsepõlwe muru tallata, kustus enam ja enam ta silma eest ja kodumaa mälestuse täht läks pimeda kurbduse öösse looja.

Rahutuma öö järele wajusiwad wiimaks noorelmehel silmad kinni. Siin nägi ta ennast unes kõrgel taewa all kahel kotka tiiwal lendamas, hommiku alt õhtu poole, kiiremine kui tuul. Wiimaks näeb ta enese taga paksu suitsu ja tuld selge taewa alt üles ajawat, suuremaks ja suuremaks kaswawat. Tema põgenes kiiremine, aga suits ja tuli langesiwad temale lausa järele. Korraga ilmus üks haljas maatükk, nagu kõrge pilliroo paksustik, pööris häkitselt põgeneja ja suitsu ja tuleleegi wahele ja warjas lendajat; kiiremine ja kiiremine põgenes ta edasi, kord nagu ööse kuu ja tähtede wahelt läbi, kord nagu päewal heleda päikese alt mööda, aga ilma et siiski kuhugi hädast ja hirmust oleks peasenud. Uus suitsu ja tule sammas kaswas üles, kattis poolt taewa alust ja ajas kohinal põgenejalle järele. Temal mässis kole hirm hinge kinni ja tiiwased käed ja jalad seisiwad nagu kammitsas. Korraga aga kaswas taewa alla must kiwiwarrem ja selle tõuusmisega kadus suits ja tuli. Aga ei kuigi kauaks. Jälle tõuusis mürinal ja kohinal tuline suitsu salk üles, praksus ja paukus. Juba kõrbnesiwad põgenejal juuksed kangest palawast, ta tundis ennast uueste nagu kammitsas ja nagu oleks teda kinni peetud ja tagasi kistud. Hirm ja järel tulew suits surusiwad tall lausa hinge kinni. Ta põgenes ülewel juba ligi taewast, aga ei saanud enam edasi ega peasenud palawast ja nägemata kinni pidajast. Nüid wiimaks tõusis kangel tuulel ja wuhinal ilmatu suur pilw ja mattis suitsu ja tule. Põgenejal kadusiwad taewa alune tee ja lend: Ta seisis niitmata heinamaa peal, määratuma suure kuiwand lehtede hunniku otsas, teises käes pitk kuiw kepp, teises kaks kirju muna. Taewa peal wehklesiwad heledad wirmalised. Sest ärkas ta üles, kargas kohe jalule ja ruttas wälja, sest taewa serwas punas koitu.


9.

Peremees ootas ukse ees.

„Hea, et mull tuled,“ ütles ta wihasel näul poisile. „Oleksid sa weel silmapilku wiibinud, siis oleksin ma sull silmad tagakukla pöörnud. Aga seekord jäegu so wiibimine weel arwamata. Mull on eneselgi tuline rutt taga. Turjamaal ehitab üks sugulane enesele kodu ja koda. Juba oleme tall mõnda päewa abil käinud, piirasime eile õuele palgi walli ümber, täna otsime talle pojaga kumbki ühe tugewama tamme metsast ja wiime wärawa sammasteks. Poeg juba läks, küllap jo metsas tööl. Säh wõtme kimp ja tallita ilusaste kodu. Aga hoia keeldud kohta minemast.“

Seda üteldes läks ta wärawast wälja. Wäraw kukkus põrinal kinni.

„Weider ja hirmus elukas,“ mõtles poiss, „ei saa mina temast õiget märku. Ise käib kodust ära, jätab wõera hooleks kodu ja annab oma sala-koha wõtme sellele kiusatuseks kätte! See kõik ei ole muud kui üks kawalus ja mulle kas wõrguks ehk hukatuseks arwatud. Sellele pean jälgile saama, tulgu mis tuleb!“

Nende mõtetega sammus noormees rahutumalt üle õue oma tallitustele, ega teadnud tähelegi panna, et perenaine nagu wari temal kannul käis. Wiimaks astus ta nooremehe ette. See tõstis silmad üles, nägi musta, tugewat wananaist, kohkus, nagu oleks see kõik tema mõtetest aru saanud ja ei teadnud sõnagi. Wananaine aga küsiteleb mahedal sõnal oma kareda healega:

„Miks on norgus noorimeesi?
Mis ta kurdab käidanessa,
Sammub, silmad ala maassa?
Eks ep majas perenaista,
Kesse wõeraste tulejat,
Uue kohasta olijat
Ustawalta wasta wõtaks?
Miks ep ole? Siin ep olen!
Tule meesi tubaje,
Astu eide akna alla,
Istu kulda-pingi peale!
Tule, wirka noorimeesi,
Kojaeide kamberisse,
Eidel kodussa kanake,
Majassa maasik-marjake,
Kellel sala soowimista
Ammu ilulla südames;
Kesse kena noortameesta,
Iluta kodu hoidijada,
Mõistab kullala kududa,
Hõbedalla helmitada,
Mõistab noori mõteeida
Sala sõnule sõlmida.

Jäta kurba meelta, meesi,
Tule eidega tubaje!“

Noormees mõistis nüid enam weel, kui kunagi enne, kust poolt tuul puhus ja sai asjust kindlamalt aru. Ta wastas wabandates:

„Ei mull aega, eidekene,
Nüid ep tullaa tubaje.
Mull on palju tegemista,
Kõwa käsu täitemista.
Ei ep mull ka poisikesel
Julgust jäksa, eide kambri
Tulla asja ajamaie,
Kanakesta kallistama,
Maasik-marja noppimaie.“

Wanamooril ei olnud nooremehe wastamine meelt mööda. Ta nuratas kurjaste, waatas pahal näul teise otsa ja läks.


10.

Poisil tuli nüid jälle oma tallitus, aga meel jäi tall ikka ja enam rahutumaks. Wanamoori kutse, paha nurin ja kuri silm ei kadunud sugugi mõttest. Ilma aru saamata, nägi ta ennast jälle keldris ja nagu nägemata wäega kisti teda ka täna keeldud uksi awama. Wanapagana ähwardusele kiuste, tahtis ta ka täna weel salakohta ära käia. Pealegi tuliwad talle jälle korpitsa sõnad meele, ja julgustatud meelega pistis ta wõtme auku, keeras tuttawal wiisil ukse lahti ja astus sisse.

Esimene kamber näitas täna koledat kuju. Raie-pakk oli werine ja kirwes seisis peal, terapidi wastu taewast. Esimese silmapilguga läks noorelmehel kuum hirmu wärin üle ihu. Aga uueste korpitsa sõnast:

„Küll sa peased!“

julgust wõttes, tegi ta ka teise ukse lahti ja läks sisse. Siin oli lugu jälle endist wiisi: lõukoera ees kaerad ja hobuse ees liha.

Jälle tõstsiwad need nälja kaebamist ja palusiwad toitusid ümber wahetada. Noormees täitis palwet ja lõukoer ütles:

„Taewataat annab sulle õlast saadik kuldkäed!“

Selle järele ütles talle hobune:

„Nüid tee ennast walmis ja pane kõik oma kraam kokku, mis kodust ehk ühes oled toonud. Niipea kui mina kaerad ära olen söönud, istud mulle selga ja põgeneme. Jäeksid sa weel täna õhtuni seie, tehtaks sulle üheksa koledat imet. Nüid aga pane tähele, mis sulle õpetan: Mine õuewärawa juure ja löö meie siinse kambrite roostetand wõtmega wastu wärawa posti. Oled seda teinud, astub weikene Wenemoodu poisikene wärawa posti alt wälja. Seda saada kuhu tahad, ta läheb kui tuul, ehk ütle ja õpeta talle mis tahad, ta teeb ja räägib sõna-pealt nagu käsid. Ei maigukest enam ega wähem. See mehikene saada perenaise ette ja lase ütelda, et peremees kaugelt sõna saatnud, et teda üheksaks aegaks kõige tütrega taga Wenemaa sugulastele kiireste ilule ja hüwile kutsutakse, et nad jalapealt ja wiibimata minema sõidawad, seal laulu ja tantsu lööma, kunni ka peremees pojaga järele tuleb, sugulastega rõõmu tundma ja pulme pitkendama. Niipea kui wanamoor tütrega wärawast wälja sõidawad, astu peremehe tagumise kambrisse. Seal, põhjapoolse akna peal, on kuinud witsaoks, liiwa tera ja weetilk, wõta need hoolega kätte ja hoia, et mõni neist ei kau. Oled need kätte saanud, mine peremehe sängile, tõsta peatset natuke, seal all leiad ühe kena, rauudse kellukese, wõta see ka ära, seda tuleb meile kõige enne tarwis. Rutta siis ilma wähemat wiiivitamata ja mingi muu asja ehk waranduse külge puutumata minu juure tagasi ja teeme, et minema saame!“


11.

Noormees tegi kuida õpetatud. Saatis perenaise tema tütrega minema, kellele tema hüidmise peale: „Põlwipoisid! Ruunad ratastelle!“ — weikesed härjapõlwilased tuule kiirusel hobused ja tõlla tõiwad, kaks tükki juhimeesteks istusiwad ja perenaise ja tütrega mürinal wärawast wälja kihutasiwad. Siis wõttis mees kästud kolm asja kambri akna pealt, kellukese sängi peatsest neljandamaks ja läks hobuse ja lõukoera juure tagasi.

„Karga nüid mulle selga ja helista kella!“ ütles hobune.

Noormees helistas: korraga katkesiwad hobusel ja lõukoeral ahelad.

„Hoia ennast kõwaste minu seljas, ja kui õuewärawalle saame, helista weel kord.“

Hobune pööras poisiga, ja lõukoer taga järel, keldrist wälja. Õuewärawa ees helistas poiss jälle kella: wäraw käis põrisedes lahti, ja niipea kui minejad wäljas oliwad, langes ta niisama jälle kinni.

„Pista kellukene hoolega põue, et ei kau. Meil ehk tuleb teda weel kord waja,“ ütles hobune.

„Noh, kes teed teab?“ küsis poiss.

Hobune wastas:

„Ei nüid ole teed nõuuda, waid minna, kuhu jalad juhatawad. Mull on aga praegu pea wastu päewa ja senna poole tarwis rutata. Taga-ajajal on silm wastu walget nüri.“

Nõnda rääkides oli jo hobune minemas, nii et tuul ratsulisel mööda kõrwu uhus ja mäed ja orud, metsad ja mädamaad ja taewa pilwed nägemata maha jäiwad. Lõukoer jooksis nagu koerakutsikas järel.


12.

Nõnda ruttasiwad nad ühe puhuga kunni päikese loodeni edasi.

Enne päikese weeru ütles hobune poisile:

„Pööra pea ümber ja waata tagasi.“

Poiss waatas.

„Kas näed midagi?“ küsis hobune.

„Ei midagi,“ wastas poiss.

Natukese aja pärast käskis hobune poissi jälle tagasi waadata.

Poiss waatas.

„Kas on midagi näha?“ küsis hobune.

„Ei mina näe midagi,“ wastas poiss.

Weel natukese aja pärast käskis hobune:

„Waata nüid tagasi, kas näed midagi, mis enne ei olnud?“

„Ei muud, kui et aga nagu kaks musta pilwe-tükki kerkiwad taewa serwast ülesse.“

„See on meie kuri peremees oma pojaga. Ta on meil jälgil ja tõttab järele. Pea aga nüid hoolega silmad terased ja wahi alati tagasi. Kui ta õige meie ligi saab, ütle mulle.“

Poiss wahtis tagasi ja hüidis natukese aja pärast:

„Juba õige ligi!“

„Wiska see kuiwand witsaots üle pahema õla oma tagaselja maha.“

Poiss tegi nii: ja korraga seisis ilmatu suur ja paks mets nende taga, puu puu küljes kinni, ja taga-ajajad kadusiwad. Põgenejad seisatasiwad silmapilgu ja tõttasiwad uueste edasi.


13.

Öö oli selge. Kuu paistis heledaste. Ehawalge oli kustumas. Wanapagan seisis pojaga teisel-pool metsa, tuskas ja silmitses wastu taewast kõrgeid puude latwu ja siis jälle üks ühe kõrwal seiswaid kõredaid, jämedaid tüwesid.

„Näe, poeg, mis tempu nemad meile ei mänginud. Imet mõista, kust neil meie isa-isade sala-asjad kätte ja teada saiwad. Mis nüid nõuuks, poeg?“

Poeg ei teadnud ka kohe nõuu, ja katsusiwad wiimaks läbi metsa pugeda. Aga mõlematel jäiwad kõrwad puude wahele, et ei kumbki enam edasi ega tagasi peasenud. Suure waewa ja rabelemisega sai wiimaks poeg oma pea puude wahelt tagasi, tõttas isale appi, murdis teise kuuskedest maha, kus wanamehe pea wahel oli ja peastis selle kõrwad lahti.

„Ole sina tuhandeks terwe, pojakene, peasemast, ja mind peastmast, muidu oleksime mõlemad seie haledat waewa surma surenud!“

„Tänu ilus küll, isa! Aga mis nüid teha?“ ütles poeg.

„Mis teha? Hea nõuu kallis. Nüid on meil hirmus eluwõtja mets kõrgelt ja laialt kui taewa-pilwe müir ees, et linnukegi ei pease läbi lendama. Ümber minnes kuluksiwad jalad alt ja ep oleks muud enam taga ajada kui tühja tuult: mis muud teha, poeg, kui anna jalule tuld ja too kodust terawad kirwed, et enne ehatähe kustumist tagasi jõuad ja metsast tee läbi raiume!“

Muud polnud tarwis üteldagi. Poeg pistis tuulena kodu poole ja tuli warsti kirwestega tagasi. Kõige öö otsa raiusiwad mehed, et ilm paukus, aga alles pooleks päewaks sai tee metsast läbi.

„Kuhu kirwed paneme?“ küsis poeg isalt.

„Pista kuuse oksade alla,“ wastas see.

Poeg hakkas kirweid oksadesse peitma. Tihane kisendab kuuse otsast:

„Näen, näen, wõtan ära!“

Wanapagana-poeg waatab puu otsa linnu poole ülesse ja karjub:

„Ah, wõi ära!“ Sõi kirwed sisse.


14.

Põgenejad oliwad päewa otsa ruttanud. Õhtu eel ütles hobune poisile:

„Pööra pead ja waata tagasi.“

Poiss waatas.

„Kas näed midagi?“

„Ei midagi.“

Natukese aja pärast käskis hobune poisil jälle tagasi waadata.

Poiss waatas.

„Kas on midagi näha?“

„Juba mustab, nagu eilegi, taewa serw!“ ütles poiss.

„Siis on nad jälle kannul. Kui ligi saawad, ütle mulle.“

Natukese aja pärast ütles poiss:

„Juba õige ligi.“

„Wiska liiwa sõmer üle oma pahema õla maha.“

Poiss tegi nii. Korraga seisis ilmamata pitk, pilwini kõrge mägi nende taga selja. Ei taga-ajajaid enam silmagagi näha. Põgenejad seisatasiwad silmapilguks ja tõttasiwad uueste edasi. —


15.

Öö oli selge. Kuu paistis heledaste. Ehawalge oli kustumas. Wanapagan jäi pojaga teisele-poole mäge, kui mägi neile nina ette üles tõuusis, ja esimeses kohmetuses nõksatasiwad nii häkitselt seisma, et mõlematel jalad kangest jooksust põlwini maa sisse tungisiwad. Katsusiwad mehed kord kõige hooga wastu mäge üles tormata. Aga mägi oli nii häkine, et mõlemad nagu määratumad pallid tagasi weeresiwad ja wastu maad räntsatasiwad. Pojale ei saanud wiga. Isa kukkus uimaseks. Ajas aga kohe jälle üles ja ütles:

„Rutta poeg kodu ja too kaks labidat. Ei aita muud, kui kaewame mäest tee läbi. Muidu ei ole ülepeasemise lootust. Tuli hea nõuu mull praegu kukkumise peal. Asjata oli meil seegi kontide põrutamine.“

Juba poeg oli minemas. Maatükid keerlesiwad jalge alt wastu taewast ja jooksu müdin kuuldus teisele-poole mäge. Enne keskööd oli ta labidatega tagasi. Öö otsa kaeweti ja ka suurem osa päewa taga järele, ilma iwakest aega püsimata ja ilma wäsimata. Pärast lõunat sai tee mäest läbi.

„Kuhu ma labidad panen?“ küsis poeg.

„Pista liiwa sisse,“ wastas isa.

Poeg hakkas labidaid liiwa sisse peitma. Tihane kisendab mäe otsast:

„Näen, näen, wõtan ära!“

„Wõta! Näe!“ hüidis Wanapagana-poeg ja neelas labidad alla.

„Täna peame kolmekordse rutuga tõttama,“ rääkis isa pojale, kes labida neelamist lõpetas ja mokke muigutas, „muidu oleme omast kahepäewsest higist ja kallist ajast ilma.“

„Oleme siis mehed, isa! ja anname jalgadelle tuld. Küll saame jooksikud enne kätte, kui isegi arwata mõistawad.“

Ja nüid alustas Wanapaganatel lend. Mitme penikoorma taga müdises maa ja hulus ja kohises õhk ja riidehilbud lehwitasiwad meestel linnu tiiwuna.


16.

Põgenejad oliwad täna õiete wäsimises. Jo enne lõunat ütles hobune poisile:

„Pööra pead ja waata tagasi!“

Poiss waatas.

„Kas näeb midagi?“

„Ei midagi!“

Jälle ütles hobune:

„Waata taga!“

„Juba terkiwad kaks musta tükki taewa serwast,“ ütles poiss.

„Waata weel!“ käskis hobune.

„Ei tea, kas täna enam peaseme!“ hüidis poiss. „Juba warjud suurel kõrgel ja tulewad õige ruttu ligemalle, lausa kaks musta, pimedat pilwesalka, kohinal ja mühinal nagu kuri marutuul!“

„Täna on ta kõige wihasem,“ ütles hobune, „sellep ta ka mustab ja tormab. Meil on wiimne katse ja püidmine ja tagaajajad teawad, et meie warsti oma murule saame. Lase neid weel ligemalle kui enne, ja kui jo õige ligi jõuawad, siis ütle mulle.“

Noormees hüidis warsti:

„Juba nii kaugel, nagu esimesel päewal maha jäiwad. Aga tuule tuhing tahab mind wägise seljast maha wisata.“

Hobune ei wastanud muud kui küsis:

„Kas jo õige ligi?“

„Õige ligi!“ wastas poiss.

„Ligi jah!“ hirwitati tagast. ,,Ei te enam pease! Kõik kolm teid neelan kõigega!“

„Wiska weetilk üle pahema õla!“ ütles hobune poisile.

Poiss wiskas weetilga maha. Sellesama korraga kadus tuule maru. Põgenejate kõrwu kostis suur wee kohin ja laenete wulin.

„Pööra nüid julgeste pea tagasi ja ütle, mis näed!“ käskis hobune.

Poiss waatas tagasi ja ütles:

„Määratu meri, silmamata lai ja pitk, laenetab meil tagaselja. Ei taga-ajajaid kuski.“

„Nüid oleme peasnud!“ ütles hobune seisma jäedes ja käskis poisi maha astuda. Poiss astus hobuse seljast maha, ja kõik kolmekeste lasksiwad murule hinge tõmbama.

17.

Wanapaganad jäiwad teisele poole merd. Esimesel silmapilgul ja taga-ajamise tuhinal, kuna nad jo põgenejaid oliwad kinni wõtmas, tormasiwad mõlemad kaelani wette. Aga ruttasiwad uppumise hirmul üle pea kaela kaldalle tagasi. Siin aelesiwad ja tuskasiwad mehed tulisel wihal, kui esimene ehmatus üle läks.

„Mis nüid nõuuks, isa?“ küsis poeg.

„Mis nõuuks? Peasemise nõuu ei läbi mere ega üle mere. Ei kumbki meie ega kõik meie sugukond wee juures südamikud pole. Küllap oleksime praegugi esimese tuhinaga merest läbi peasenud; aga wanematest päritud wee-hirm ajas südame külmaks ja kiirustas jalgu kaldalle.“

„Jah, isa!“ wastas poeg. „Juba mull kadus põhi jalge alt ja süda tarretas hirmu pärast.“

„Nõndap ta on, poeg! Ja kas meil wees waenu-ajajate puudus. Jäegu kõnelemata, ja hoiame elu! Ei wees oksakest, kellest kinni wõtta ehk kellesse tukistada, ega mättakest, ei kiwi, kännukest saadawal, kelle wastu jalga tuetada, kui alla kistakse. Sellep kõige parem nõuu, poeg, hoiame jalad kuiwal ja joome mere tühjaks. Teeme aga asja kõikide kiuste õige ruttu. Muidu on taga-aetawad läinud.“

„Kullane nõuu, isake!“ hõiskas poeg. „Mina joon ta üksinda kuiwaks.“

„Ei tea, poeg, kas jõuad. Joome mõlemad!“

„Küll, küll, isake! Mis eest mull siis oma keri on?“ wastas poeg, laskis mere ääre ja hakkas jooma.

Natukese aja pärast alanes jo meri: aga joodud wesi hakkas mehikesel paisuma, kippus mõnest kohast wälja käima ja meresse tagasi oowama.

„Mine, isa, too heina kuhi, mis eemalt paistab, ja paneme mulle tropitseks,“ ütles poeg.

Isa tõi heina kuhja ja täitis jooja tahtmist.

Poeg jõi uueste. Weepind alanes nähtawalt. Isa rõõmustas kaldal ja hüidis:

„Kinnita, poeg, punnita, poeg, juba pool merd wäheneb!“

Poeg kinnitas: kinnitas ennast — lõhki. Wesi langes wälja ja wiis jooja ühes.

„Appi! Appi! Isakene!“ karjus ta wee woodest.

Isa kargas järele. Wesi wiis poega jo kesk mere poole. Sealt karjus ta weel:

„Hilja! Hilja! Isake! Pööra tagasi! Juba mind kistakse alla!“

„Oh mo ainus pojake,“ halestas Wanapagan ja tormas nii et waht keerles meresse, kuhu poeg alla wajus.

„Nüid upub ainus pojuke silma ette ja ei peasemist kuski!“

Korraga kadus tall enesel jalge alt põhi, ta karjatas jäledaste, et kõik ilm wastu kostis ja wajus mees sennasamasse, kuhu poeg. —


18.

Peasenud põgenejad kuulsiwad merd karjumisest helkuwat, tõuusiwad üles ja seisiwad kolmekeste ranna ääres, poiss keskel, hobune ja lõukoer kahel pool kõrwal.

Hobune naeratas:

„Nüid on taga-ajajad all wett ja ilm Wanapaganatest lahti!“

Siis ütles ta poisile:

„Tee weel, mis ma sind käsin: wõta siit kõrwalt põesast üks sirge pihlakas, laasi oksad küljest ja löö sellega mulle kolm korda pitku kesket selga. Enne aga — ja seda pidin praegu unustama — tõmba mull kõik rauad alt ära, ja kui meil edespidi isu tuleb ja milgi wiisil toidu saamist ei ole, helista minu raudu wastastikku.“

Poiss tegi kohe, mis kästud, tõmbas esite rauad hobuse alt, siis wõttis pihlakase kepi. Kui ta sellega kolm korda hobuselle keskel pitku selga oli löönud, langes sellel nahk seljast: ilus noor mees seisis lööja ees ja ütles:

„Ole tuhandeks terwe Wanapagana juure sattumast ja nõnda mulle peastjaks saamast. Mina olen kuninga ainus poeg. Kodus hoiti mind kui silma tera. Läksin üks kord metsa, eksisin ära ja rändasin mitu päewa mööda metsa ümber, ilma kuhugi poole wälja saamata. Mets läks ikka paksemaks ja wõigaslisemaks. Sain ühe suure musta mehega kokku. See ütles, et ilma tema abita mina kodu ei saawat, kas käia kõik elu aeg ehk kas wõi teise ilmani ümber ja mässata laant risti ehk põigiti läbi. Ta kutsus mind eneselle sulaseks. Mina küsisin: kui kauaks. Tema wastas: mõneks ajaks. Mina ei teinud tegemist ja käskisin teda juurest minna. ‚Eks me näe!‘ ütles ta ja läks. Mina rändasin weel päewa ja öö, sain temaga teisel õhtupoolikul kokku. Kutsus mind kolmeks aastaks omale ja lubas mind pärast seda aega kodu juhatada. Mina ei wõtnud nüidki tema nõuu ja rändasin weel, ehk küll nälg jo elu kippus wõtma, ühe öö ja päewa. Sain temaga jälle kokku. Minu küsimise peale, kes tema on, wastas ta: ‚Olen ma kes ma olen, aga sind tean ma ammu. Jäta oma hulkumine. Sa näed ise, et sa metsast ei pease.‘ Tegime kauba ära, et mina teda kolm aastat otsa teenin, kulda palgaks saan, nii palju kui enesega ühes kanda jõuan ja tema mind pärast lubatud aega kodu juhatab, kui minul lusti ei oleks, igaweste temale jäeda. Poole aastat ja weel mõni nädal teenisin ma teda, siis hakati mind mitmetpidi wõrgutama ja mulle musta tütart pakkuma. Mina põlgasin pakkumise ära ja perenaine wiskas ühel õhtul mulle hobuse naha selga ja muutis mind hobuseks. Siis pandi mind keldrisse. Mõne aja pärast toodi ka lõukoer senna mulle kõrwale. Wiis päewa anti meile korrapärast toitu, kuuendamal ja seitsmendamal päewal aga mulle liha ja lõukoerale kaeru. Sedawiisi lasti meid iga nädala kaks päewa kibedat nälga näha. Sinu sealolemise ajal aga anti meile kolm päewa järestiku toidus wastu oksa. See on minu elulugu ja mis mina tean.“

Kui hobune oma lugu lõpetas, palus lõukoer, ka endale kepiga lüia. Noormees ei lasknud paluda, lõi talle pihlaka kepiga kolm korda pitku selga. Nahk langes maha. Jälle tuli noor, tugew ja priske mees wälja ja ütles:

„Ole tuhandeks terwe Wanapagana juure sattumast ja mulle peastjaks saamast! Mina olin meremees ja hulga laewade ülem. Purjutasin maast madalast mõnda aastat õnnega ühest merest ja ühest ilma nurgast teisi. Olin wiimaks kodu poole tulemas, tõuusis kole torm, hukkas laewad, mattis seltsimehed mere põhja ja ajas mind uimaselt ainu üksi kaldalle. Kui natuke toibusin, leidis mind Wanapagan, kes ennast rikkaks peremeheks ütles, ja mind mahedal sõnal ja pool wägise oma majasse wiis. Seal pakuti mulle musta tütart, ja et mina selle ära põlgasin, wiskas mulle perenaine ühel õhtul lõukoera naha kaela: mina sain lõukoeraks ja siis pandi mind tagumisse keldri kambrisse, kus hobune ees oli. Wiis päewa anti meile korrapärast toitu, kuuendamal ja seitsmendamal aga mulle kaeru ja hobuselle liha. Nõnda lasti meid iga nädala kaks päewa kibedaste nälga näha. Sinu sealolemisel aga anti meile kolm päewa järestikku toidus wastu oksa. See on minu elulugu ja mis mina tean.“


19.

Nende jutu peale rääkis ka meie noormees oma lugu. Siis hakkasiwad kodumineku peale mõtlema. Teed ei teadnud keegi. Sellepärast käisiwad juhtumise peale ja wõtsiwad nõuuks, üheskoos iga ühe omaksid üles leida. Oliwad mehed tükikese maad käinud, tundsiwad kõik kibedat nälja näpistamist, aga keegi ei julgenud teisele oma häda awaldada ega südant koormada, sest ümberkaudu polnud kuski inimeste elu-jälgi näha ega toidu lootust mõtelda. Meeste ees oliwad aga lausa pimedad metsad ja tundmata mäed ja orud. Wiimaks, kui nad ühte suurde tamme-metslise mägestikku jõuudsiwad ja kurwalt järestikku edasi sammusiwad, sest et nälg ikka kibedamaks kaswas, tuli korraga waesemehe pojal endine hobuse õpetus meele. Ta jäi teistest natuke taga, wõttis hobuserauad taskust, istus ühe suure harulise tamme alla sambla peale ja helistas raudu, üteldes:

„Nälg on meil kõigel kolmel, kustki ei näe kustutust, rauad tooge rooga!“

Waewalt oli ta wiimse sõna wälja ütelnud: seisiwad tall mitmed road sambla peal ees. Ta hüidis seltsimehed tagasi. Ja ei mehed nüid roogadelle elu annud. Kui isu oli aetud ja jälle kolmekeste minekus walmis seisiwad, tõstis waesemehe poeg kogemata silmad üles poole ja tundis, et see suur tammepuu, mille all praegu toitu oliwad wõtnud, seesama oli, kust otsast talle korpits Wanapaganaga minnes julgustamise sõnu oli hüidnud. Nüid tuliwad tall tee-poolest silmad lahti. Mustarästaste õpetust mööda oli ta teed tähele pannud. Iga seitsme sammu taga maha wisatud herned oliwad jo kaswamas ja õitsesiwad. Ta awaldas asja seltsimeestele, ja mehed rändasiwad rõõmuga edasi. Kase metsas, selle puu all, kust otsast waesemehe pojale tedred õpetust oliwad hüidnud, sõiwad rändajad jälle hobuse raudade toodud toitu, nõndasamuti ka weel eespool, kus mustad-rästad teda juhatanud, ja nõnda jõuudis ta seltsimeestega oma isale. Isa ja poja wastastikku rõõmu jällenägemises ei jõua keegi üles ütelda. Oli esimene rõõm siin mööda, läksiwad nooredmehed jälle rändama, kunni ka teised kaks omakstelle jõuudsiwad.

Siis peeti nõuu kokku ja ehitati tuldud teele tekkinud mere rannale kolm määratu suurt laewa, pandi sada meest ja wankritega hoost iga laewa ja purjutadi minema Wanapagana majast wara ja rikkust ära tooma. Ülemere minek kestis üheksa ööd ja päewa, maa tee teist üheksa ööd ja päewa, enne kui Wanapagana maja silma ette ilmus. Kaasas peetud kellukene awas jälle wärawad lahti. Majas leiti kõik asjad liigutamata paigal, niisamuti ka kõik warandused keldris. Aga ei perenaist, tütart, endisid härjapõlwe mehi ega muud elawat looma ja liigutajat polnud olemas. Hüidis küll meie noormees kõigil endistel kutse-sõnul, aga ei tulnud wastust ega ilmunud kedagi. Kraamiti siis kõik parem kraam ja kuld ja hõbe wankritesse, wiidi mere ääre laewadesse ja purjutadi koju tagasi. Peale seda elasiwad meie kolm peasenud meest õnnelikult, saiwad üks teisega sugulaseks ja pidasiwad truust ja sõbrust elu otsani.