Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Wee-jumala heategu ja karistus

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned
Jakob Kõrv

Wee-jumala heategu ja karistus.

Järwe kaldalt raius ükskord üks waene sulane mees suurt leppa maha. Korraga aga kargas kirwes warre otsast ära ja kukkus sügawalle wette. Mees katsus pitka teibaga mööda weepõhja, tundis puu otsa wastu, nagu oleks kirwes põhjas, wõttis ruttu riided maha, kargas wee alla ja otsis, aga ei saa kätte ega leia; mitmelle korrale käib ta weel wee alla, otsib ja teeb kõik mis wõib, aga mis ei see ei. Astub siis raske meelega kaldalle, paneb ennast riidesse, wahib wesistel silmil sinna kohta järwe, kuhu omast ilma oli jäenud ja läheb wiimaks kodu, peremehe käest teist kirwest tooma. Peremees, küll ilma-rikas, aga esimene ihnus ja tige, ütleb:

„Kui kirwe järwe wisasid, raiu wõi käega, muudkui puusüld olgu õhtuks ülewel! Päewapalka muidu sa ei saa wana krossigi.“

Sulane läheb jälle tagasi, otsib uueste, käib jälle mitmelle korrale wee all. Aga ei ühtegi.

„Mis nüid ära tahad teha,“ ohkab mees ja istub kalda serwa maha. „Nüid olen kirwest ilma ja päewapalgast ilma; naine lapsed jäewad homme ilma iwata!“

Waewalt oli ta need sõnad ära saanud üelda: seal kuuleb korraga wett kohatawat ja wulisewat ja näeb wana, suure halli habemega meest kesk järwest serwale ojuwat. Kaldal istuja lõi kohkuma. Wanamees aga tõusis püsti ja küsis sõbrute:

„Mis sa muretsed, mees?“

Puuraiuja kurtis oma lugu, ja wanamees wastas:

„Tean küll! Oota, ma otsin so riista üles.“

Ta kadus wee alla, tuli aga silmapilk tagasi, wask kirwes käes, näitas seda ja küsis:

„See on sinu kirwes?“

„Ei ole!“ wastas mees.

Weewanamees läks teistkord põhja, tõi hõbe kirwe, näitas seda ja küsis:

„Kas see?“

„Ei!“ wastas mees.

Kolmat korda käis hallmees weeall, tuli kuld kirwega tagasi, näitas seda ja küsis:

„Noh, kas siis see?“

„Ei ka!“ wastas mees.

Jälle läks weewanamees järwe põhja ja tõi nüid puuraiuja päris kirwe, mida mees suure tänuga wastu wõttis. Aga wee-jumal kinkis temale ka need kolm teist, kuld, hõbe ja wask kirwed. Sellepeale tegi mees oma töö ära ja kõneles peremehele õhtu kodu oma õnne.

Ihnus mõtles:

„Oota! Sina ei mõistnud kallist asja muidu wastu wõtta kui wägise pakkumisega; aga mina lähen katsun oma õnne paremine!“

Tema pani kolm kirwest lõdwalt warre otsa, läks järwe ääre, raius esimesega mõne paugu: see käis otsast ära, suurele kaugelle järwe, teine ja kolmas nõndasamuti. Sanunub mees ja tuskab ja kahetseb, kunni wee-jumal wiimati tuleb, tema ahastust järele küsib, põhjast kolm kuldkirwest wälja toob, päewa kätte üles tõstab ja küsib:

„Need ep wist sinu omad ongi?“

„Jah needsamad!“ kähwatab ahne mees suure hea meelega ja sirutab kätt wõtma. Häkitselt kohiseb koledaste wesi, wahutükid käiwad mehele wastu silmi. Sellesama silmapilguga kaub weewanamees, waikneb wesi: ei laenekestki liigu. Ootab kohkund mees weel uimaselt hulga aega: ei kuhki ega kahki kuski. Silmad häbi täis, süda walus, meel hirmul, ja kõigest kolmest kirwest ilma, ärkab mees nagu unest üles ja katsub et aga minema saab. Ei tohtinud mees peale selle kõigel eluajal enam jalga järwe kaldalle wiia.