Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Wete-ema heategu
Wete-ema heategu.
Ükskord istus waenelaps, seitsmeteistkümne aastane tüdruk, järwe kaldal jõe-suu ligidal, nuttis oma muldaläinud emat ja isat taga ja kaebas armsatelle teisi ilma järele, et temal elu waene, perenaine ja peremees kurjad. Häkitselt paneb temale üks käe õla peale. Tema pöörab silmad ümber: Ilus, kollaste juustega ja sõstra-karwa silmadega, wanakas naisterahwas, imelikul riidel, seisab tema kõrwal, hoiab walgeid kiwikesi põlles ja ütleb lahkelt naeratates:
„Ära nuta! Halwade päewade järgi wõiwad paremad tulla!“
Nende sõnadega laseb ta omast põllest waesel-lapsel rüpe kiwikesi täis ja ütleb ise:
„Mine lodu, pane need kiwid oma riide kirstu; aga kellelegi muule ära ütle sest midagi, mis täna minult kuuled ehk mis sulle olen annud. Sellele aga, kes sulle homme kosja tuleb, wõid kõnelda ja näidata, mis praegu minu põllest said.“
Waenelaps ei saa esite kohe sõnagi suust, wiimate aga naeratab ta pool tahtmata ja ütleb:
„Kosja? Ei tea kes mulle waeselle tuleb kosja!“
„Küll näed! Usu mo sõna: Ei ma ole senni põlweni petnud!“
Waenelaps küsis:
„Aga kust sa siis oled ja kuida sa seda wõid teada, mis homme tuleb ehk ei?“
„Kes ma olen ja kuida ma wõin teada, seda ei tohi ma otse praegu üelda. Aga kust ma olen? Mina olen sealt, kusa päew ja kuu ja tähed alt üles poole paistawad, ja mägede otsad ja puude ladwad allapoole kaswawad. Seal, kust mina olen, ei ole kellelgi halwa elu, ei ole kurje peremehi ega perenaisi, ei palawat ega külma, ei nuta keegi ega halada.“
„Aga kust sa siis nõnda häkitselt seie minu juure tulid ja ilmusid?“ küsis nüid julgunud tüdruk terawamalt.
Wõeras naisterahwas naeratas ja ütles:
„Mina tulin sealt, kuhu praegu lähen,“ ja hakkas nende sõnadega järwe astuma.
Waenelaps saab nüid asjast selgeste aru ja kogemata tuleb talle sõna suhu:
„Sma siis oled Wete-ema?!“
Ei saanud tall sõna täieste suust wäljagi üeldud: ja imeline wõeras oli kadunud. — Tütarlaps oleks seda nägu täitsa unenäuks arwanud, sest tema pea ja mõtted jäiwad natukeseks ajaks segamine. Aga walged kiwikesed põlles tunnistasiwad nägu ja lugu ilmsiks, sest siin kohal järwe ääres ei olnud mitte ainust sarnast kiwikest, ja taewast nad ometi ei olnud wõinud kukkuda.
Tüdruk läks ruttu kodu ja pani naljapärast need antud kiwid kirstu. Teine päew tuli üks rikas perepoeg ja kosis tütarlapse omale. Pruudil ei tulnud eilest weeäärist lugu enam meelegi, ennekui peig kodu hakkas minekulle, siis aga kõneles ta temale ära, mis eile oli näinud ja wiis peiu oma kirstule. Kui kirstu-kaas lahti sai tõstetud, oli kolmas osa kirstu hõberaha täis. Peig langes oma armsalle kaela ümber ja ütles:
„Raha on raha. Sest ei olnud mull muidugi puudus. Sinu rikkus ei tee mind rõõmsamaks kui ma muidugi olen: aga kellele Wete-ema head teeb, see on kõige parem ja puhtam inimene. Selle ümber sünnib head ja tema käes kosub ja läheb kõik edasi.“
Peiu sõna ei jäenud waleks: Paari-elus nägiwad nad rõõmsaid päewi, head käekäiki ja wiimaks lõpmata rikkust; aga endisest waesest lapsest sai kõige selle juures ometi kõige heldem ja lahkem perenaine ümberkaudu, kes kõigile hädalistele head tegi, kedagi palujat oma ukse tagast tühja käega ära ei saatnud ja iseäranis iga waest last kõige parema emana hoolitses.