Eesti ajalugu/I

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

I.

Eesti ajalugu kesk-aja esimesel poolel.

Eestlaste, liivlaste ja kurelaste asumine Läänemere äärde, nende nimetused.Eestlased astuvad alles Läänemere hommikukaldal ajaloolisesse valgusesse. Kuuendal ehk seitsmendal aastasajal pärast Kristust rändasid nemad üle Naroova jõe oma praegustesse elukohtadesse. Nende eel käisid sugulaste salgad, karjalased, kurelased. Eestlased tungisid tagant järele ja vanasti tuttav meremehelik meel ajas neid mereranda ja saartele elama. Karjalased võtsid jaolt kitsa rannaribakese pärastise Riia lahe ääres Orajõelt lõuna poole lätlaste käest omale ja asusid Salatsi, Koiva ja Väina kaldaid mööda ka sügavamale lätlaste maasse. Ajalugu nimetab seda osa liivlasteks, mitte sellepärast, et nende uus kodu liivakas oli, vaid sellepärast, et nad oma päriskodumaal Aunuse järve ümber oma keelt Livvin kieleks hüüavad, mis tõepoolest liivlaste keelemurdega kõige rohkem kokku käivat. Teine haru karjalasi ehk kurelasi lainetas üle väinade Saaremaale ja kui see kehv paik — kurelaste saar — Kuresaar — kitsaks kippus jääma, Sõrvemaalt Sääre ninast üle merekaela lõuna poole, heitsid maapäriselanikud lätlased, iseäranis mere lähedal ja jõgede ääres, oma alla ja andsid uuele kohale Kuramaa nimeks. Sest keeleteaduse ja ajalooliste allikate põhjal tohime arvata, et karjalased, kyrialid, корелы, chori, churi, kurelased üks ja seesama rahvas ja nimi on. Praeguselt Eestimaalt läbi minnes — küll maisamaad, küll veeteesid mööda edasi rühkides ja lühem ehk pikem aeg siin viibides — jätsid nemad kohanimedes omale jäädava mälestuse maha. Hulk kohanimesid, mil Kar- ehk Kur- aluseks, kuulutavad karjalaste ehk kurelaste meie maal asumist: Kareli, Karila, Karja, Kariste, niisama Kurkund, Kurküla, Kuremaa, Kuresaare, Kurevere. Keelemurde, iseloomu, riiete ja muude märkide järele on lõunapoolsed eestlased, kes praegu Võru murrakut kõnelevad, vist hiljem Peipsi järve lõunaotsa kaudu meie maale rännanud. Nad näikse pärissoomlastega kauem ühenduses olnud olevat kui Tallinna murde kõnelejad eestlased. — Eestlased ise nimetasid endid Maa rahvaks, naabrid andsid neile nimeks Eesti rahvas. Sõna Eesti näikse hommikupoolist rahvast tähendavat (Germaani Ost, east). Nõnda hüüdsid germaanid oma hommikupoolseid naabrid aestideks, Läänemerd, mis neist ida pool, Idamereks (Ostsee).

ElukordKui eestlased Läänemere maile asusid, harisid nemad juba põldu. Endised kodumaa elanikud kivi- ja prongsiajast ei olnud vist sellega tegemist teinud. Veel Läti Hindreku päevil, kus meie esivanemad pooltuhat aastat maal viibisid, seisis suur osa Eestimaad ikka alles põlise metsa all, mille vahel endid mädasood ja rabad laiali laotasid. Kirvega asuti metsahiiglaste kallale. Maharaiutud puudest tehti saatu, alet, ehk loodi kütist. Kändude vahelt kisti seaninaga pisut maapinda üles. Abiks sealjuures olid vediksed = veised, veoloomad, hobused ehk härjad. Tulimulda heideti seeme ja sibliti karuäkkega sisse. Karuäkke painduvad pulgad libisesid kändudest, kividest kergesti üle ega jäänud juurte taha kinni. Vanemad viljaseltsid, mis külvati, olid nairid ja oder. Hiljemalt tulid veel juurde rukis, nisu ja kaer. Kõrsvilja koristamiseks tarvitati lõikamiseks terariista, olgu vikatit, mida vanades kirjades sagedasti nimetatakse, ehk sirpi, mis lõunapoolsetelt naabritelt laenati. Lõigatud vili pandi põllul rõukudesse ja kuivatati rehes partel. Õues peksti terad vartadega peadest välja ja jahvatati käsikivil; soormeid suruti puu-uhmrites. Panipaikadeks olid maa-alused, seestpoolt õlgedega ja kasetohuga kaetud koopad. Pärast täitmist maeti suu kinni, künti üle ja külvati veel vili peale. Seda oli rahutumate aegade pärast tarvis, kus aitadest, mis kõrgete sammaste otsa olid ehitatud, vili kergesti riisujate vaenlaste saagiks oleks võinud saada. Põllutööd toimetasid naised ja orjad. Kindlam varandus kui viljapõllud olid karjad, keda sõjaajal metsadesse ja maalinnadesse varjule võis ajada. Kasvatati hobuseid, sarvloomi, lambaid ja kitsesid. Ka karjahoidja ustavat seltsilist — koera — nimetatakse. Väga vana oli mesilastepidamine metsades pakkpuudes. Mesi ei olnud tähtis mitte ainult toiduks, vaid mett ja vaha tarvitati ka kaubaajamisel raha asemel, mida rannarahvas, iseäranis saarlased, agarasti toimetasid. Raha aset täitsid ka metsloomade, tõhu, saarma ja kobra kallid nahad = nagatae. Karu, hunt, ilves ja rebane pakkusid sooje riideid, vägev põder head nahka tarbeasjuks. Parkimist tunti vanast ajast. Lambavillast koetud rõivast — vadmali — riisuti mere teel. Soovitavat varju karedas kliimas, nimelt ka puudulikult soendatud elumajas, rehes ehk kojas, pakkusid vaibad, mis kodus, vahest hobuse- ja sarvloomade karvadest, vildi moodi valmistati. Maitsvaks leivaserveks püüti merest räimi, lugemata järvedest ja jõgedest lõhe- ja teisi kalu. Püüdistest nimetatakse noota ja õnge, tõket ja mõrda. ö- ja sõjariistuks ja ehteasjuks uue kodumaa pinnalt metallisid ei leitud. Neid riisuti ehk vahetati naabrite käest. Sepises on meie esivanemad alati osavad ja kuulsad olnud. Nende hauad kalliste ehetega kuulutavad seda veel meie päevil. Siiski ei või alati karvapäält tõendada, mis omad sepad valmistanud, mis võõrsilt sisse toodud.

Ka muidu liikus rohkesti kallist metalli rahva seas, niisama võõraste rahvaste raha. Sepist toimetasid muidugi mehed, kelle hoolde niisama majatalituse armsamad harud, nagu hobuse- ja karjakasvatus, mesilaste- ja jahipidamine, kui ka kalapüük jäid. Need talitused lubasid vaba meest ennem kodust ka ära minna, niipea kui suguvõsa sõjahüüd teda kutsus. Rahu aga valitses harva maal. Mererand, kuhu eestlased olid elama asunud, oli naabritelegi alati ihaldatavaks saagiks, ja meie rahval puudus tarvilik jõud, Ühiskondlik kord. Sõjad, sõdimise viisid, sõjariistad.et neid jäädavalt tagasi tõrjuda, sest et veel mitte päris ja kindlat ühisvalitsust ei olnud. Rahvas jagunes maakondade kaupa erihulkadesse, kes enam ehk vähem üksteisest lahku seisid, jah vahel vaenulikult kokku puutusid. Rahupäevil ei olnud isegi ühe kihelkonna rahval teisega suurt tegemist. Ainult siis, kui sõjahäda tõusis, kogus maakonna vanem „maleva“ kokku, juhatas võitlust, jagas saaki ja sobitas rahu. Pärast seda läks tema oma põllule jälle tagasi ja elas niisamuti kui teised talupojad. Muud võimu temal ei olnud, kui mõju, mis temale ehk suurem varandus, tark mõistus, julge meel ja laialine suguvõsa jagas. Harva ühinesid naabrusmaakonnad ühisele ettevõttele, ja harva kuuleme meie, et tõepoolest terve Eestimaa kui üks mees oleks kord kokku heitnud ja mõjuvalt vastase maha surunud. Sõjad olid sedamööda rohkem röövkäigud ehk röövsõidud laevadega naabrite maale ehk röövkäikude tagasitõrjumised, mis naabrid Eestimaale endise võla kättetasumiseks toime panid. Sõjanõu saadeti kuival maal enamasti talvel täide, kus pakane külm põhjatumad sood ja rabad kinni külmetas ja loomulikud teed sünnitas. Sõtta mindi ratsa ja jalgsi. Sõjariistadest nimetatakse kilpi ja nuia, kirvest ja mõõka, ambu, ahingit ja oda. Meresõjas tarvitati tulelonta, tuleparvesid ja kiviloopimise-masinaid. Headest, ilusatest sõjariistadest peeti lugu ja tasuti nende eest kõrget hinda, iseäranis mõõkade eest, mis kuulsad olid. Sõjameeste kogumisepaigast, majast, mindi suure rüsinaga ja rutuga teele. Äkisti ja ootamata püüti vaenlase kaela langeda, et ta mahti ei leiaks vastupanemiseks kokku heita ehk ühes varaga metsadesse põgeneda. Saadi tähele panemata vaenlaste maale, siis tapeti mehed maha, naised ja lapsed võeti vangi, kallim vara riisuti puhtaks, mida ühes ei saanud võtta, rikuti ära ehk süüdati põlema. Pikas rongis, vangid keskel, saak saanide peale laotud, rutati koju tagasi, sest ärritatud naabri pealetungimist tee peal ja tasumisekäiku kodumaale oli tarvis karta. Oli saak jagatud, valmistati kohe vastase viha vastu. Kahekordsed valvajad seati teede peale, kes vaenlase lähenemist pidid teatama, puud raiuti käidavate kohtade peale risti-rästi ette, et tema liikumist raskendada; maalinnad seati vaenlase pealekippumise vastu korda. Igal maakonnal, vahel ka igal kihelkonnal, oli kaitseks oma maalinn mädasoode taha järsu mäe otsa asutatud, kuhu raske oli ligi pääseda. Loomuliku kindluse kõvenduseks aeti mitmekümne jala kõrguses mulda kuhja ehk ehitati kividest tsõõr, kuid ilma lubjata. Valli ääre peale tehti veel kõva pihtpuu-aed, mille taga kaitsjad seisid. Maalinna piiras mädasoo ehk lausa vesi ümber. Ainult paarist kohast viis kitsas sild ja värav linna. Tsõõri taga all seisid puumajad ja keset linna sügav kaev. Hädaajal otsis siit terve ümberkaudne rahvas oma peredega, loomadega ja muu varaga varju. Kaotasid mehed lahingu, siis põgenesid nemadki siia ja kaitsesid siit omakseid kivide loopimisega, palkide viskamisega ja odadega. Tuldi vaenlase kindluse alla, siis katsuti mullavall alt ära õõnestada, et ta ümber kukuks, ehk püüti puusein valli peal põlema süüdata. Alles pärastpoole õppisid eestlased kiviviskamise-masinaid ehitama ja tarvitama. Astus vaenlane lausa vastu, siis algas taplus, kusjuures kõvasti kilpide vastu põrutati ja valju kärinat ja kisa tehti. Vaenlase peale saadeti esmalt odade ja noolte rahet ja siis hakkas võitlus sülitsi mõõgaga ja nuiaga, tapriga ja ahingiga. Tapeldi suure kangusega ja meeleheitmisega: kas elu või surm? Vangi ei võetud, võidetu võis ainult veel põgenemisega elu päästa. Aga see oli häbistav. Sõjas surra oli mehe ülem au, sõjasurmal suurem ilu. Surnud maeti maha ja pandi sõjariistad ja ehteasjad ühes; ka põletamist tuli ette, aga Suurelmaal harvem, kuna saarte peal surnukehade põletamine harilik oli. —

Usk, ilmavaade, kõlblus.Surm ei kaota elu mitte ära. Elu kestab veel teinepool hauda edasi. See oli meie esivanematel kindel. Vanemal ajal usuti, et hingel pärast surma muud eluaset ei ole, kui see, kus surnu ihu magas. See oli üks kurblik varjuelu, ilma rõõmuta, ilma lootuseta. Tooni hoidis oma pere abil surnud hinged kalmudes kinni. Ainus valgusesära nende kurvas põlves oli hingedeaeg, kus nad 9 päeva jooksul vanas kodus tohtisid käia ja omaksed neid rohke roaga vastu võtsid. Alles hilisem aeg tunneb surmavalda, Toonelat, kuhu surnute hinged kokku koguti, ja veel hilisem ajajärk jagab surmavalla kaheks: kuna õndsate hinged taevas õnneelu maitsevad, vaevatakse kurje põrgus. Muidu sündis kättemaksmine juba selles maailmas vääramata õiguse põhjal. Kuidas külv, nõnda lõikus. Jumalad, s. o. need, kel rohkesti jume, jõudu, õnne on, jagavad oma austajatele isalikult kõike head. Vanaisa, Uku ehk Taara valitses vägeva käevarrega maad ja taevast. Kui Pilvetaat kogus tema pilved kokku ja ajas nad üles; kui Kõu kärkis ta valjusti ja tõreles üleannetumaid lapsi; kui Pikne saatis ta tulise ammukaare pealt oma välkuvad nooled ja karistas raudvitsaga kurje vaimusid; Äikese vihmukesel tuli õnnistus alla maha. Vanaisal oli sellepärast iga talu õues oma püha Uku kivi, iga talu aidas oma Uku vakk, kuhu tähtsatel elujuhtumistel andisid viidi. Vanaisa kõrval valitses vetevalla üle Ahti, kuna Tabovane metsi ja metsaloomi kaitsis. Peale selle arvasid esivanemad, et iga looduseväe ja loodud asja taga hing, vaim, haldjas, elas ja neid varjas Haldjatel öeldi ka inimeste kohta mõju olevat. Head haldjad jagasid abi ja saatsid õnne neile, kellest neil meelehea oli, kuna iga kahju maailmas kurjade haldjate tööks peeti, kelle elukoht mõnes puus ehk hiies, järves ehk jões, künkas ehk kivi all oli, ja keda nii kergesti ja sagedasti võis pahandada. Ka haldjaid püüti andidega inimeste vastu lahkeks pöörda ehk lausumise abil nende viha jõuetumaks teha, aga neid ei austatud mitte. Ühe sõnaga võime esivanemate usku animismiks ehk vaimudeusuks nimetada. Jumalad ja vaimud elasid karsket perekondlikku elu, igamees oma talus. Selle mõjul paistab esivanemate muinasajast veel meie päevini silma elukommete puhtus ja kange kohusetundmus. Abielu peeti au sees ja abielurikkumist loeti tulitööks, ehk küll mees naist vanemate käest ostis ehk väevallaga riisus. Vanemate au seisis kõrgemal kui laste tarkus; ema-armastus ajas lehkavaid õisi ja tänumeel vanemate vastu kestis ka veel siis, kui kullerkupud neil juba kulmu peal kasvasid; vargus oli tundmata asi; mehe sõna ja tõotus seisis kõikumata kindel; kangelasevaimu ja isamaa-armastuse poolest ei jää meie esivanemad kellestki taha; nende meelest oli see hirmus jõledus, isamaa ja kaasvendade kahjuks midagi teha ja oma üksikut tulu ülemaks pidada kui kõikide üleüldist head käekäiku, vabadust ja õnne. Rahva vanad mälestused kuulutavad veel meie põlvele heleda häälega esivanemate kõrgeid meeleomadusi. —

Esimesed vaenulised kokkupuutumised naabritega.Läänemere maile asudes läksid eestlased kardetavale tulevikule vastu. Heitlemine elu ja surma peale algas arvurikkamate naabritega. Need ei võinud mitte varem hinge tagasi saada, kuni see kallis maa, ülitähtis kaubaajamisele, hädatarvilik sõja korral, kui võidupalk nende rüppe ei langenud. Uus geograafiline seisukoht andis valju vastuse, et Eesti rahvas siin oma iseseisvust mitte ei jõua alal hoida. Küsida tuli paljalt, kas õhtu- või hommikupoolsed naabrid mõrsja rohke kaasavaraga koju viivad. Tema meel aga ihkas priis põlves elada ja põlgas raudikke ära. Daanlased ja rootslased jõuti veriste peadega koju tagasi saata. Ajutiselt ainult sundisid venelased Ugandi maakonna maksu maksma. Suurvürst Jaroslav I ehitas a. 1030 praeguse Tartu asemele Gurgevi kindluse. Aga pärast tema surma raputasid eestlased maksu jälle õlgadelt, põletasid Tartu kindla paiga maani ja katsusid a. 1061 Pihkvatki tormiga ära võtta. Terve inimesepõlv ei olnud nüüd enam hommiku poolt hädaohtu karta. Alles Vladimir Monomahi poeg Mstislav liikus sõjaväega jälle üle Eesti piiri ja tähtis piirikindlus Otepää langes 1. novembril a. 1116 venelaste kätte. A. 1130 paneb Mstislavi poeg Vsevolod Peipsi äärsed eestlased uuesti maksu alla, aga kui ta põhja poole tungib, löövad 23. jaanuaril a. 1132 eestlased teda Vaiga maakonnas rängasti. „Suur õnnetus sündis,“ jutustab Vene kroonika, „palju häid mehi Novgorodist tapeti maha.“ A. 1177 läksid ühendatud Eesti suguharud uuesti Pihkva kallale ja sõdisid võidurikkalt. Aga nad ei tarvitanud oma võitu õieti. Veel kord kuuleme, et Jaroslav, Vladimiri poeg, talvel a. 1192 Tartu oma alla heitnud ja suvel Otepää uuesti ära põletanud, aga neilgi katsetel ei olnud püsi. 13. aastasaja algusel on eestlased jälle täiesti vabad ja ka Ugandi ei maksa enam Vene vürstidele maksu. —

Sakslased leiavad tee Väina jõe suhu.Purustav hädaoht tõusis alles õhtu poolt. Aastal 1158 asutatud Lüübeki linn astus Visby kaudu Ojamaal ehk Gotlandi saarel Venemaaga elavasse kaubavahetusesse. Veetee Neeva jõge mööda ja Novgorodist läbi Dnjepri poole oli liig pikk ja väsitav. Julged Põhja-Saksa meremehed ajasid uue, lähema raja. Lüübekist sõitsid nemad — Daani saarte kallastele hoides ja Rootsi ranna äärt mööda — Visby ja säält Ojamaa põhjanina ja Faroe saare ümber üle mere Saaremaale. Siin puhati tuttavas sadamas ja mindi Väina suhu teele. Skandinaavia kaupmehed tõrjuti kõrvale, saksad astusid asemele. Seega alles algas tõsiselt mitmesaja-aastane äge võitlus Läänemere hommikuranna pärast, kus esmalt eestlased, kurelased, skandinaavlased ja saksad ja 15. aastasajast peale skandinaavlased, saksad ja venelased rinnutsi kokku läksid. Katoliku kirik võtab võitlusest osa.Heitlemine tõusis seda ägedamaks, et Rooma katoliku kirik ennast sekka segas, sest uut saaki oli siit loota.

Rooma kirik oli ebaõpetuste ja valitsuseahnuse läbi põhjani ära rikutud. Kes heaga tema alla ei annud, seda sunniti väevallaga. Rahvale kiideti kõige jumalameelepäralisemaks tööks teiste uskude rahvaid hävitada, kui nad mitte Rooma ainuõndsakstegeva väevõimu alla ei heida. Jeesuse armastuse-rõõmusõnum muudeti vihavaenu-õpetuseks, eneseohverdamise ja lepitamise märk, rist, tehti vennatapmise, riisumise ja põletamise sõjalipuks. Kõige metsikumaid iseloomusid võis niisuguses hävitamisevõitluses tarvitada. Osavõtmine „pühast sõjast“ lepitas iga veritöö ja kõige alatuma meelega inimene läks otseteed taeva, kui ta aga „pühas sõjas“ langes. Rooma oli islamiga sellesama järje peale vaonud, osalt veel allapoolegi.

Esimesed piiskopidEsimene ristiusu kuulutaja, kes kaupmeeste kannul Väina kaldale ilmus, oli Meinhard. Tema katsus esialgu veel heaga „paganaid pöörda, kes Jumala ära on unustanud.“ Alles siis, kui katsed nurja läksid, oleks ta oma kaitseks ja „Jumala auks“ sõjariistad appi kutsunud, kui vastikolud ei oleks keelanud. Nii võis tema 14. augustil 1196 selle teadmisega rahulikult hingama minna, et ta mitte verd ei olnud valanud. Tema sõjakas ja riiakas järeltulija, piiskopp Berthold, tõmbas varsti mõõga, aga langes niisama pea vihaste liivlaste hoopide all jakobipäeva aegu 1198. Kuid juba märtsikuus 1199 oli Albert kolmandaks Liivimaa piiskopiks õnnistatud. Enne veel kui ta risti kätte sai võtta, ajas tema Põhja-Saksamaal, Daanis ja Rootsis suure hulga „ristisõitjaid“ kokku, kellele tema suurt saaki, vägev paavst Innocentius III aga „pattudest pääsmist“ tõotas, kui nad „Liivimaa kirikut paganate vastu kaitsevad.“ Albert ilmub Liivimaale 1200.Aprillikuus 1200 ilmus Albert tugeva sõjalaevastikuga Väina kaldale. Liivlased said pea kibedasti maitsta, mäherduse kavala, targa ja hakkaja mehega neil tegemist oli. Pettusega avateleb ristiusu piiskopp liivlaste vanemad oma poole võõrsile, siis laseb ta aga nad kinni võtta ja sunnib neid poegi käemehiks andma, keda ta Saksamaale viib. Et niisuguse teguviisi juures enam usaldusest ristiusu kuulutajate vastu juttu ei või olla, vaid ainult põlgtusest ja vihast, on arusaadav. Aga mitte usalduse, vaid väevalla peale põhjendab Albert „Liivimaa kiriku.“ Riia linna asutamine 1201.Terava pilguga politikamees rajab 1201 sündsa koha peale Väina kaldale, kuhu merelaevad lahedasti veel üles pääsevad, uue võimu-keskkoha, Riia linna. Et asunduse kaitseks kindlamat tuge saada kui ristisõitjad, kes enamasti juba ühe ainsa suvega endid paganate veres pattudest puhtaks pesid ja kodumaale tagasi pöörsid, asutas Albert 1202 „venna“ Theodoriku läbi, kuna ta ise Saksamaal viibis, Mõõgavendade ordu asutamine 1202. Ordu korraldus.Kristuse sõjateenistuse vendade ordu, kes alati valmis seisid sõttaminekuks ja kelle omakasu neid jäädavalt maapinna külge köitis ja uusi maid ära võitma kihutas. Tuttavam on uus asutus Mõõgavendade nime all, sest õuemärgis ja rüütlite valge mantli õla peal seisis risti all — mõõk, nii kui Õnnistegija armastusekäsu pilkamiseks, kes omakseid keelis mõõga külge puutumast. Kes ordu liikmeks astus, pidi tõotama eluajaks sõnakuulelikuks, vaeseks ja karskeks, s. o. naiseta jääda ja oma elu võitlusele paganate vastu pühendada, kelle käest maa Jumala Ema auks — Maarjamaaks ära pidi võetama. Vaimulikku sõjaväge juhatas Riia linnas ordumeister, kes aga piiskopile ustavusevannet vandus, sest tema oli õieti ainus peremees Liivimaal. Sõjakantside üle, mis sõjaväe toetuseks igasse maakonda enamasti päriselanikkude maalinnade asemele ehitati, valitsesid komtuurid. Nende kõrval talitasid sundijad (Vögte, advocati), kes maad mööda ümber käisid, maksusid nõudsid, politsei ametit pidasid ja kohut mõistsid. Vaenuajal tõusis uus sõjaordu ruttu tähtsaks ja vägevaks. Tema abil heideti pea liivlased alla, kusjuures lätlased mahti leidsid oma vana viha endiste rõhujate vastu kustutada. Sakslaste seltsis ei olnud see enam kardetav. Liivlaste tähtsam vanem Kaupo heitis sakslaste nõusse, olgu et ta ära tundis, et pikem vastuhakkamine asjata oli, olgu et omakasu teda vägevate leeri ajas. 1206 nõudis ordu oma teenistuse eest palka. Albert oli sunnitud temale kolmandiku osa võidetud maast andma. Ordu valis Koiva kaldad omale ja ehitas kindla Võnnu linna. Ordu nõudmise, et tema ka sellest maast, mis edaspidi paganate käest võidetakse, kolmandiku osa omale saaks, jõudis Albert esiotsa tagasi tõrjuda, aga 1210 otsustas paavst Innocentius III, kes piiskopi võimu ei soovinud ülemäära lasta kasvada, et ordu maade kohta, mis ta veel alla heidab, piiskopile mitte aru ei pea andma. Nii lootis paavst Maarjamaad hõlpsamini oma käpa all hoida, kui piiskopp ja ordu teineteisega purelevad. See edaspidi võidetav maa ei võinud aga muud olla, kui Eesti kodu. Kahelt poolt langevad nüüd vaenlased tema peale: õhtu ja hommiku poolt ühtlasi.

Suur Eesti sõda.Esmalt sakslased, nende seltsis hea meelega lätlased ja sunniteel ka liivlased. 1208 pääseb sõda Ugandis sõudma. Sakslased ja nende seltsilised rüüstavad „endiste asjade õiendamiseks“ lõunapoolist Eestimaad ja süütavad Otepää põlema, Ugandi ja Sakala eestlased käivad Lätimaal kätte tasumas ja piiravad Beeverini kindlust. Siis tungivad venelased Ugandisse. Novgorodi suurvürst Mstislav ja tema vend Vladimir Pihkvast sunnivad talvel 1210 Otepääd maksu maksma. Suvel põletab Võnnu komtuur Berthold uuesti Otepää tuhaks, aga koduteel piiravad eestlased tema Võnnu linna all ümber ja löövad Ümera jõe kaldal vaenlasi raskesti. 1210. a. lõpul ühinevad kõik senised eestlaste vastased, sakslased oma seltsiga ja venelased, ja võtavad röövkäigu Soontaha ja Läänemaale ette. Vastuseks laastavad 1211. a. algusel sakalased ja ugalased Metsepoole maakonda. Viljandi langemine 1211.See sünnitab uue järjerikka kokkupuutumise. Sest juba märtsikuu algusel 1211 jõuavad sakslased, kes liivlasi ja lätlasi ühes sunnivad tulema, Viljandi kindluse alla. Viiepäevase piiramise järele annavad eestlased alla ja „paluvad ristiusu ikke enestele armulikult peale panna“. Aga aprillikuus seisab jälle uus eestlaste vägi Astijärve kaldal, Sakala vanemad Lembit ja Meeme lähevad üle Ümera jõe ja mereäärsed eestlased ja saarlased sõidavad oma laevaga Koiva mööda Turaida kindluse alla. „Siis oli suur häda kõigis Liivimaa rajades.“ Aga uued ristisõitjate salgad Saksamaalt jõudsid õigeks ajaks sakslastele appi, verises lahingus löödi eestlaste jalavägi tagasi ja saarlased pidid põgenedes omad sõjalaevad Koiva peal vaenlaste kätte jätma. Küll tungisid Sakala ja Ugandi rahvas, kes vähem kahju olid saanud, uuesti Läti piirimaadesse, aga riiglased „venna“ Theodoriku juhatusel, kelle Albert maikuus 1211 „Eesti piiskopiks“ oli õnnistanud, maksid kuhjani kätte. Lembitu küla võeti ära, rüüstamised ulatasid üle Põltsamaa jõe Nurmekunda. Suur katk surmas, mis mõõk üle jättis. Osa eestlasi peab jõulu ajal 1211 Riias rahu paluma, aga Theodorik ja Berthold langevad 1212. a. hakatusel uuesti eestlaste peale, tungivad Ugandist läbi üle Emajõe Vaiga maakonda, rüüstavad selle ja Järvamaa puupaljaks ja pööravad Moka ja Nurmekunna kaudu üle Võrtsjärve jää tagasi. Õnneliku röövkäigu sõnum ärritab ka venelasi. Novgorodi suurvürst Mstislav tuleb 15.000 mehega Eestimaale, käib riisudes Vaiga ja Järvamaa läbi ja piirab Varbola maalinna sisse. Harjulased ei jõua kauem vastu panna ja lubavad Mstislavile 700 marka nagatid maksta, et tema koju tagasi läheks. Vaheajal aga tungivad sakalased Lembitu juhatusel Pihkva alla ja pistavad linna põlema. Rahu 1212.1212 teevad eestlased rahu 3 aasta peale. Kurbmängu esimene järk lõpeb sellega, et lõunapoolne Eestimaa Paala jõeni sakslaste omaks tunnistatakse. Sakslaste kõrgema sõjakunsti ja täielisema riikliku korralduse ees ei olnud Eesti salkadel püsi. —

Veel enne rahuaja lõppu avasid riiglased 1215. a. algusel sellega sõja, et nad ootamata Ridala maakonna paljaks laastasid. Järgmisel kuul võeti Sakala vanema Lembitu kindlus Leole tormijooksuga ära. Need vägitööd näitasid eestlastele, mis neil nüüd oodata on, ja ühine hädaoht ühendas nad ühisele ettevõttele. Saarlased tungisid kevadel 1215 Väina jõge mööda Riia alla, Ridala mehed rüüstasid Metsepoole liivlasi ja sakalased ja ugalased Autine lätlasi, et need riiglastele appi ei pääseks. Aga katse läks nurja ja lätlased ja Võnnu komtuur Berthold pidasid Ugandis selle peale niisugust hävitamisesõda, et vähesed inimesed, kes veel üle jäid, rahu pidid paluma. Ka Sakala heitis alla. Ugandi ristiti Emajõeni, Sakala Paalani. Et Ridala mehed niisugust verist ristimist põlgasid, võeti 1216. a. algusel nende Soontagana kants ära ja käidi üle jää ka Saaremaad riisumas. Rukki-maarjapäeva ümber 1216 ulatasid riiglaste röövsalgad juba Harjumaale. Seal aga tuli uus pööre. Venelaste osavõtmine sõjast.Venelased, kes seni sakslastega võidu Eestimaal olid riisumas käinud, märkasid hädaohtu, mis neid õhtu poolt ähvardas. Pihkva vürst Vladimir arvas enesel Ugandi kohta omanduseõigusi olevat ja algas sõja. Eestlased, kelle vabadus kadumas oli, tervitasid uut abimeest rõõmuga ja ruttasid Saaremaalt ja Harjust kui ka Sakalast venelaste seltsi. Veebruarikuus 1217 lõi Vladimir 20.000 mehega leeri Otepää alla üles. Riiglaste abivägi ei jõudnud piiratuid päästa. Kindlus langes, sakalaste kättemaksmise-käigud ulatasid sügavasse Lätimaa sisse, ristitud eestlased raputasid ikke õlgadelt. Sakslased olid Ugandist ja Sakalast täiesti välja tõrjutud ja Eestimaa silmapilguks jälle vaba.

Piiskopp Albert toob uusi abivägesid Saksamaalt.Suures hädas sõitis Albert Saksamaale ja kutsus „usklikud“ Maarjamaad päästma. Suvel 1217 jõudis Holsteini hertsog Albert parajaks ajaks veel Riiga. Sest vahepeal oli mässutuli Eestimaal kõrgesse loitma löönud. Leole vanem Lembit oli kihelkonnast kihelkonda lennanud ja hõõguvat vihavaenu vabadusevõitjate vastu osanud lõkkele õhutada. Novgorodi olid rohked kingitused saadetud, et vägevat kaubalinna appi meelitada. Aga Novgorodi suurvürsti Mstislavi ei leitud kodust. Tema asemik Svjätoslav tõotas appi tulla, aga mitte kohe. Kuid eestlased ei läbenud ega võinud oodata. Tugev riiglaste vägi lähenes rutuga lõuna poolt. Paala kaldale kogus Lembit 6000 sõjameest kokku. Kuus nädalat oodati Vene abiväge. Asjata. Siis mindi teele, sest riiglased olid juba Viljandi jõudnud. Madisepäeva lahing 1217.Madisepäeval 1217 põrkasid 10 versta Viljandist, arvata praeguse Vanamõisa küla kohal, vastased kokku. Eestlaste vahva vanem Lembit ja riiglaste ustav abimees Kaupo langevad lahingus. Sakslaste suurem sõjakunst ja kange raudriie võidavad siiski. Võidusaagiks langeb Sakala uuesti sakslaste kätte. Saarlased, kes Salatsi jõe ääres riisumas käivad, lüüakse tagasi, terve mereäärne maa kuni pärastise Tallinna linnani sunnitakse maksu alla, ka Järvamaa lubab ennast ristida lasta. —

Aga Ugandi jäi vabaks, Saaremaa oli alati valmis maa ja mere peal röövsalkasid välja saatma, sakslasi ei võidud silmapilkugi usaldada, venelased olid järgmisel aastal oodata. Kui nende vastaste soovid ja kasud ka vastuoksa läksid — ühes asjas olid nad ühemeelsed: viha sakslaste vastu liitis nad ikka uuesti kokku. Eestlased sõdisid vabaduse, usu, isaisade viisi eest, venelased ei võtnud mitte sallida, et võõrad nende mõjukonda tulid ja neile tee mere ääre kinni panid. Kõik see tegi piiskopi Alberti tuleviku kahtlaseks. Peale selle püüdis Lüübek Breemeni peapiiskopi kadeduse pärast Alberti vastu ristisõitjaid takistada, kes Liivimaale tahtsid minna endid patust puhastama, ja ristisõitjate arv kahanes tuntavalt. Albert palub Daanist abi.See sundis Alberti uusi abinõusid otsima. Tema pööris silmad vägeva Daani kuninga poole. Valdemar II oli juba 1206. a. laevaväega Saaremaale purjetanud, et siia uut asumaad rajada. Ta ehitas puust kindluse, pidi aga ise selle jälle ära põletama, sest daanlastel ei olnud julgust talve üle kindlusesse jääda. Nõnda suur oli hirm vahva Saare rahva eest, kes kaugel kui kardetavad mereröövlid tuttavad olid. Nüüd sai Valdemar endise plaani teoks teha. Tema lubas kevade sõjasõidu Eestimaale ette võtta, kuna Albert sakslaste nimel pidi tõotama, et kõik maad, mis Valdemar võidab, daanlaste omaks jäävad. Vaevalt oleks Albert neid raskeid tingimisi täitnud, kui ta oleks teadnud, et Liivimaa olud palju olid paranenud. Küll tungis augustikuus 1218. a. Novgorodi suurvürst Svjätoslav 16.000 venelasega Ugandisse, laastas Lätimaal ja piiras Võnnu linna ümber. Temale tulid veel harjulased appi ja saarlased riisusid takistamata Väina jõel. Siis aga taganes Svjätoslav rutuga, sest leedulased olid Pihkva peale langenud. Riiglased käisid selle järel veebruarikuus 1219 harjulasi kodu otsimas hirmsa röövkäiguga, mis kuni mererannani ulatas, ja pöörasid jääd mööda rohke saagiga koju.

Tallinna asutamine 1219.Suvel 1219 sõudis Valdemar 1500 laevaga Eestimaale. Lindanisa maalinn kisti maha ja ehitati Daani linn = Tallinn asemele. Ümberkaudsed Reevele ja Harju mehed saatsid kuninga leeri käskjalad, kes ristiti. Aga see sündis kavaluse pärast. Kolm päeva hiljem, õhtu eel, tormasid eestlased äkitselt daanlaste kallale. Raske verevalamine tõusis. Vaevaga löödi eestlased tagasi. Eestimaa piiskopp Theodorik, keda eestlased kuningaks olid pidanud, jättis oma elu. Sügisel pani Valdemar Daani sõjaväe uude kindlusesse ja sõitis koju. Tüli maade pärast daanlaste ja piiskopi vahel.Tema nõudmine, et mitte ainult Tallinnamaa, vaid ka Ugandi ja Sakala ja õhtupoolsed mereäärsed maakonnad daanlaste omaks tunnistataks, lõpetas sõpruse Albertiga, kes Valdemarile ainult selle osa Tallinnamaast lubas, mis alles võitmata oli. Siiski tükkisid riiglased nüüd suure agarusega Tallinna poole. Järvlaste käest nõudsid nad allaheitmise täheks käemehi ja sundisid ka virulasi ristimist vastu võtma ja endid „Liivimaa kiriku“ omaks tunnistama. Uuel sõjakäigul juhtuvad riiglased veebruarikuus 1220 Järvamaal Kareda külas saarlaste peale, kes siin rüüstamas on. Saarlased võidetakse verises lahingus ära ja põgenemisel tapavad vangivõetud Järva naised kaigastega veel hulga saarlasi. Nüüd riisutakse Harjumaad, isegi Daani asutus Reeveles ei jää puutumata, ja Varbola eestlased lasevad endid ristida. Sakslaste võidud ja uued asumaad äratavad daanlased unest. Suure hooga hakkavad ka nemad ristima. Kes juba sakslaste käest ristimise oli vastu võtnud, seda ähvardati ehk karistati; vanem Tabelin poodi sellepärast koguni võlla! Mitte ristiusk ei ajanud ju ristijaid, vaid ainult maadeahnus. Kelle läbi paganaid ristimiseveega siputati, selle alamaks nad said. Selles iseviisilises maade jagamises aga läksid võimumehed omakeskel pea tülli. Piiskopi Alberti, ordu ja daanlaste kõrvale tuli veel uus tahtja. Rootslased osa tahtmas.Rootslased ilmusid Läänemaale ja püüdsid maad ja rahvast oma kätte saada. Lihula kindlusesse seati Rootsi vägi ja ristimine algas. Aga kui sõjalaevastik Rootsi tagasi pööras, tulid saarlased ja hävitasid siiajäänud Rootsi väe 8. augustil 1220 sootumaks. Õnnelik ettevõte andis eestlastele uut hoogu, mitmepoolsele vaenlasele uuesti vastu hakata. Juba jüripäeva aegu 1221 jõuab saarlaste vägi Tallinna alla ja harjulased ja virulased heidavad nende nõusse. Eestlased piiravad Tallinnat.14 päeva käiakse tuliselt Daani kindluse peale. Ainult eksitus päästab tema eestlaste käest. Nemad peavad 4 laeva, mis Tallinna lahes nähtavale tulevad, Valdemari eelväeks. Saarlased põgenevad oma laevadega, kindlamaa mehed jäävad armuta daanlaste kätte karistada. Ka saarlastele maksis kuningas Valdemar järgmisel suvel (1222) kurja kuhjaga kätte. Tema tuli uue laevaväega Saaremaale ja ehitas siia kindluse. Maa jagamine võitjate vahel.Ka leppisid kuningas, piiskopp ja ordu selles mõttes kokku, et kuningale põhjapoolsed Eesti maakonnad osaks said, Liivimaa kõige õigustega piiskopi omaks tunnistati ja Sakalas ja Ugandis kõik ilmlikud õigused ordule mõisteti, kõik vaimulikud aga Albertile jäid. Lepingu kinnituseks jäeti piiskopi vend Theodorik mõne orduvennaga ja Daani sõjaväega Saaremaa uude kindlusesse.

Eestlased mässamas 1222.Sakslaste ja daanlaste kardetava sõpruse vastu seadsid eestlased omalt poolt meeleheitliku ühenduse. Terve Eestimaa hakkas viimast korda tormama, et sakslasi ja daanlasi ühtlasi Eesti pinnalt sootumaks ära hävitada. Märku ühendatud vastuhakkamisele andsid saarlased. Veel sügise 1222 lõhuvad nemad daanlaste uue lossi maha. Sõnum paneb teised maakonnad kihama. Harju ja Lääne mehed võidavad Varbola kindluse ära. Saadikud kutsuvad Virumaad mässule üles. „Aga virulased ja Järva rahvas ei julenud seda teha, sest nad on ullid inimesed ja alandlikumad muist eestlastest, vaid saatsid omad preestrid teele ja läkitasid nad tervelt daanlaste lossi.“ Seda südikamalt talitasid sakalased. 29. jaanuaril 1223 sattus kindel Viljandi nende kätte. Seega oli mäss Daani asumaadest sakslaste piiridesse kantud. Sakalased läkitavad käskjalad Paala kantsi ja sealt Järvamaale, kus vihavaen Daani sundija Hebbe vastu metsikuks kasvab. Sundijad, kes maksusid rahva käest sisse nõudsid, olid ülepea kõige rohkem vihatud ametnikud. Tartu saadavad Sakala vanemad verised mõõgad kui võidutähed. Varsti lööb ka siin mäss loitma. Maa vabanemas.Lühikese ajaga on võõras valitsus tervelt maalt kui pühitud. Kindel Tallinn on võõrastel veel ainus kindel koht lainetavas meres. Aga selge on ka, et võõras ei viivita uue allaheitmise-katse tegemisega. Et aegsasti endid selle vastu valmistada, kutsutakse Pihkva ja Novgorodi venelased appi, jagatakse neile osa saagist, antakse nende kaitsta Tartu, Viljandi ja teised kindlused. Võidetud sõjamasinad jaotatakse omakeskel ära, ja tehakse nende järele uusi, ammuga harjutakse hoolega ümber käima. Langemine ristiusust saab üleüldiseks: endised paganausu naised pööravad oma meeste juure tagasi, surnud, kes ristiusu kombel maetud, kaevatakse üles ja põletatakse ära. „Ja pesid ennast ja omi majasid ja kindlusi veega ja puhastasid neid luudadega ja püüdsid sedaviisi ristimisesakramenti omist rajadest koguni ära hävitada.“ Sakalased läkitasid Riiga saadikud ja lasksid ütelda, „nemad nägevat küll hea meelega rahutegemist, aga millalgi ei tahtvat nemad edaspidi ristiusku vastu võtta, niikaua kui veel aastavanune ehk küünrakõrgune poisikene nende maal järele jäänud. Ja nad nõudsid oma poisikesi tagasi, kes käemeheks olid antud, ja tõotasid, ordu vennad, kes veel ahelates nende juures elus olid, tagasi anda, iga käemehe eest ühe venna ehk kaupmehe,“ mis ka sündis. Et sakslased nõudmise täitsid, näitab nende jõuetut olekut kardetaval silmapilgul. Sest käemeestega andsid nad abinõu käest, mis mässu veel kõige ennem oleks summutanud.

„Nüüd uuendasid endid sõjad kõigis Eestimaa rajades.“ Vene abiväest, mis kindlustesse oli pandud, ei arvatud veel mitte jatkuvat. Sakala vanemad saadeti rohke kullaga ja muude kingitustega Venemaale, et Vene vürstisid avalikku sõtta kutsuda „sakste ja ladinlaste“ vastu. Kuni Susdalini otsiti ja leiti ühendust. Kõik Eesti suguharud, kes Daani iket olid maitsnud, piirasid talvel 1222/1223 Tallinna kantsi ümber. Ainult Daani juhataja, piiskopi Tovo, vahvus päästis linna raskest hädaohust. Kuningas Valdemar oli Shveriini krahvi Hindreku kätte vangi sattunud ja ei võinud aidata. Ordu jõudis küll röövkäikusid Ugandisse ja Sakalasse toime panna, aga mitte mässajaid alla heita. Sakslased saavad abi.Pöörde tõi alles paavst Honorius III, kes usklikka võitlusele üles kutsus ja paavst Innocentiuse eeskujul neile sedasama patu-andeksandmist tõotas, mis neile osaks sai, kes Pühale maale rändasid. Kevadel 1223 jõudis tugev ristisõitjate vägi Riiga. Sakalased ja ugalased olid laialt Lätimaal laastamas käinud. Ümera silla peal võidetakse eestlased ja aetakse põgenema. Maa langeb uuesti sakslaste kätte.Viljandi piiratakse ümber, 14-päevase vastupanemise järele sunnib nälg ja haigus kaitsjad 15. augustil 1223 alla andma. Ka ordu loss Paala kaldal langeb. Kõige kangema eestlaste suguharu võim kuival maal on murtud. Nagu 1217, nii jäid ka nüüd venelased hiljaks. Alles septembrikuus liigub 20.000-deline Vene vägi Susdali suurvürsti Juri venna Jaroslavi juhatusel Liivimaa poole. Otepäässe ja Tartu pandi tugevad salgad kindlustesse, „et Ugandi ja terve Eestimaa üle valitseda“. Mitte seks ei tulnud venelased, et eestlasi, kes neid olid kutsunud, õhtumaalaste vastu toetada, vaid et Ugandis iseoma valitsust jalale seada. Aga selle asemel, et kõige kõvemat vaenlast, sakslast, kõige pealt ära hävitada, pööras Jaroslav saarlaste nõu peale, kel Daani kants Tallinn okkaks silmas oli, põhja poole. Hirmsasti laastati teel Sakala rahvast, aga Viljandist mindi mööda. Eesti salgad Virust ja Järvast, Varbolast ja Saaremaalt ühendasid endid venelastega. Neli nädalat piirati Tallinnat. Daanlaste vahva vastupanemine ja hiline aastaaeg (oktoober) sundisid Jaroslavi taganema. Vene allikad jutustavad, et daanlased Jaroslavi ära ostnud ja venelased palju kulda vastu võtnud (злата много взята). Pärast uut eestlaste rüüstamist lahkus Vene vägi, ainult Ugandi jäi Vene võimu alla. Tartu tehti kindlaks ja vürst Vjätshko 200 venelasega saadeti linna kaitsma. Ugalased maksid temale maksu, teisi Eesti suguharusid, kes vastu panid, karistati mõõgateraga ja tulega. Tartu peale veel riiglaste hammas ei hakanud, aga Daani asutused võideti jälle tagasi ja vangis kuningas Valdemar sunniti kõik Eesti maakonnad, peale Harjumaa Tallinnaga, sakslaste kätte andma. Ühendatud jõul mindi viimaks Tartu peale. 15. augustil 1224 algas piiramine. Venelased, kes Viljandi lugu tundsid, kus Vene sõjamehed üles poodi, panid kõvasti vastu, niisama Eesti mässujuhatajad, kes siit viimast peidupaika olid otsinud. Linn võeti tormiga; üle 1000 eestlase, kes end meeleheitmisega kaitsesid, raiuti maha, isegi naised ja lapsed, niisama 200 venelast ühes vürst Vjätshkoga. Ainult ühele Susdali suurvürsti laenumehele kingiti elu ja hobune, et et ta koju sõnumeid viiks Tartu langemine 1224.Tartu langemisest. —

1224. aasta lõpul valitses jälle rahu Eestimaal, aga mitte kosutav rahu, vaid surmavaikus laotas ennast üle vereväljade ja põletatud külade: „mis liikus, oli mõõk löönud, mis seisis, oli tuli söönud.” Ainult saarlased hingasid Riia lahe ja väinade varjus veel raasuke vaba õhku.

Paavsti saadik Moodena Villem Liivimaal.Et võimumeeste tülitsemist maade jagamisel vaigistada ja allaheidetud rahvaste uut seisukorda seletada, läkitas paavst Honorius III aastal 1225 Moodena piiskopi Villemi laialise volikirjaga Liivimaale. Saadik püüdis meie maa olusid tundma õppida, käis maa risti ja põigiti läbi ja õiendas igal pool segaseid asju, niipalju kui jõudis. Võimumeeste vahel võttis ta uue maade jaotamise ette ja jättis ühe osa paavsti otsekohese valitsuse alla. Maa päriselanikka kaitsis ta sakslaste ja daanlaste rõhumise eest ja nõudis neile isiklikku vabadust ja õiget kohut. Kus ta nendega kokku puutus, kuulutas ta neile tõlkide läbi armuõpetust ja käskis neile kirikuid ehitada. Oma asemikuks jättis tema kaplaani Johannese ja saatis temale veel Ojamaalt ristisõitjate salga abiks, et vastupanijaid riidlejaid sõnakuulmisele sundida.

Saaremaa langeb sakslaste kätte 1227.Aga mitte seks ei tarvitatud uusi ristisõitjaid, vaid otsustavaks sõjakäiguks Saaremaale. Ühendatud sakslaste vägi, 20.000 meest, läks 1227. a. algusel üle libeda jää ootamata saarlaste kaela. Muhu linn Linnnuse võeti tormiga ja põletati tuhahunnikuks, ka kindel Valjala Saaremaal ei jõudnud kaua vastu panna. Viimased vabad eestlased langesid Saksa valitsuse alla. Sakslased ei olnud nüüd mitte ainult kuival maal, vaid ka Läänemerel peremehed. Kartuseta ja takistamata purjetasid sest ajast saadik Saksa kaubalaevad Liivimaalt Saksamaale ja tõid sealt kaupa, sõjariistu ja uusi ristisõitjaid kurelaste ja leedulaste vastu kaasa. Alberti surm 1229.Rahuga võis piiskopp Albert 17. jaanuaril 1229 hingama minna. Saksa ajalookirjutajad ülendavad teda Liivimaa vaimulikuks ja vaimseks isaks, Eesti rahvale oli tema armuta, verivaenlane olnud, kes ära ei väsinud teda eluaeg raudvitsaga lõhkumast. —

Vabaduse kaotamise tagajärjed.Raudne aeg algas Eesti rahvale. Poliitiline iseseisvus kadus jäädavalt. Mis see tähendas, seda ei jõua meie enam aimatagi. Isiklik vabadus ja liikumiseõigus läks iga aastaga kitsamaks. Rahva meelest, kes seni piirita omavoli oli maitsnud, karja kasvatades ja linda püüdes laialt ümber käinud ja laevadega väljamaale sõitnud, oli uus kinnine elu, nagu oleks lind puuri pistetud. Ka kodune omavalitsus võetakse ära ja võõrad mõistavad kohut. Maa, mis seni eestlase tarvitada ja tema pere ülespidamiseks oli, läheb osalt täiesti võõraste kätte, teise osa tarvitamise eest pannakse maksud ja orjused peale. Peale kümnise-maksu kiriku heaks, sõjateenistuse ja losside ehitamise maa kaitsmiseks ja teotegemise uute maaperemeeste ülespidamiseks tuli teisi koormaid, nagu adraraha, ja kitsendusi, nagu omanduseõiguse rikkumist, ühtelugu juurde. Paavst Gregor IX ja Saksa keiser Friedrich II katsuvad rahva olukorda parandada.Moodena Villemi seletusest a. 1238 juba näeb paavst Gregor IX, „et paganad Liivi- ja Eestimaal enne ristimist orjapõlve ikkest vabad on olnud, aga sakslaste Püha Maarja ordu vennad ja mõned teised, niihästi vaimulikust kui ilmlikust seisusest kiriku ametmehed ja teiste seisuste inimesed püüavad ristitud rahvast orjapõlve ikendada ja neilt nende vara riisuda“. Veelgi varem avaldab keiser Friedrich II selle üle meelepaha, „et inimesed Liivi- ja Eestimaal ja muudes ligemates maakondades selle kartuse läbi ristiusust tagasi hirmutatakse, et pärast ristimist nende vabadus maaherrade poolt orjapõlveks võiks muudetud saada“, ja keelab kõvasti „nende külge hakata, neid koormata, neile liiga teha ja nende rahu rikkuda.“ —

Eestlaste katsed vabadust uuesti saavutada.Aga Jumala asemik oli kõrges, kuningas kaugel. Nende kaitsekirjad ei mõjunud, eestlased pidid ise katsuma koormat kergendada, oma põlve parandada. Iga kord, kui välised vaenlased nende peremeestele kitsikust tegid, olid nad valmis mässu tõstma. Ja niisugused kitsikused ei lõpnud iial mitte. Ordu vali käsi oli kõikide naabrite vastu ja kõikide käsi ordu vastu. Sinna juurde tulid alalised kodused rüselemised sakslaste ja daanlaste, orduvendade ja piiskoppide vahel. Iseäranis kardetavaks läksid sakslaste kokkupõrkamised kurelastega ja leedulastega. 1236 käisid ordurüütlid ja ristisõitjad, nagu harilikult jälle, Leedumaal „paganate pärandust“ riisumas. 22. septembril tulid Saule lähedal äkitselt leedulased peale. Ordumeister Volquin ja 50 ordurüütlit langesid leedulaste nuiade all. Mõõgavennaste ordul oli ots käes. Jätised ühendati Saksa orduga Preisimaal. 60 Saksa orduvenda saadeti Liivimaale appi. Nende üle seati Hermann Balk maameistriks. Eestlaste käekäigusse puutus uuendus ainult rõhuvalt. Maa valitsejatel seisis nüüd hädakorral kindel tugi selja taga. Eestlaste vabaduse kättesaamise lootused kahanesid. Kuid 1260 said ordurüütlid Durbeni järve ääres uuesti rängasti lüüa. Vana viha sakslaste vastu lõi tervel maal lõkkele. Saarlased tõusid noor ja vana kui üks mees rõhujate vastu üles ja tegid endid vabaks. Aga juba järgmisel talvel tulid üle jää tugevad sakslaste ja daanlaste väehulgad maa päriselanikkude saatel Saaremaale ja põletasid ja rüüstasid hirmsasti. Kaarma maalinna lähedale kogusid end eestlased viimsele vastuhakkamisele. Kaitsmiseks raiusid nad oma leeri ümber murdu puid ette. Ühel pühapäeva hommikul 1261. a. algusel langesid ühendatud sõjaväed saarlaste seisukoha peale. Vahvasti sõdisid saarlased, aga vaenlaste ammukütid ajasid nad peidupaigast välja. Paljud langesid. Ülejäänud riismed pidid rahu paluma ja käemehed andma. Põhjatuma saagiga pööravad võitjad kodu poole.

Uusi raskusi tuleb eestlaste peale. Neljandat korda 50 aasta jooksul tõstavad saarlased 1284 mässu. Vastuseks rõhuvad võimumehed äravõidetud rahva teoorjusesse.

Algusest saadik oli iseäranis Harju ja Viru eestlaste elupõlv Daani valitsuse all raske. Eestlaste käest võetakse põllud ära ja asutatakse mõisad peale. Õigust nad ei leia. Kuningas elab kaugel. Maavalitsejad heidavad rõhujate nõusse. Eestlased kaebavad, „neid vaevatavat, rusutavat, pekstavat, et enam ei jõudvat kanda; nad ei saada oma suure, raske töö eest kuiva leibagi; nende noorikutega tehtavat häbitööd, nende tütred teotatavat ära; omandus kistavat käest, neid tarvitatavat kui pärisorje“. See on mässunõu! hüüavad kaebealused. Paavst käsib piiskoppa daanlastele appi minna; ordu suurmeister peab nõu, kuidas mässumõtteid soigutada. Eestlased tahavad ise kuninga palvele minna, aga ei lasta. Seal raputas Eestimaa veel kord ahelaid. Kurbmängu viimane järk oli kätte jõudmas, tuha all hõõguv viha lööb lausa lõkendama.

Suur Eesti mäss 1343. Mäss Harjus, Virus.Jüripäeva õhtul a. 1343 loitis Harjumaal kõrge mäeselja peal maja leekides üles. See oli märk mässu alata. Selsamal ööl raiuti halastamata maha, mis võõrastest ette juhtus. Mõisad tehti tuhahunnikuks. Kloostrimõis ehk Padise klooster põletati maatasa. Läänemaa eestlased tapavad 1800 võõrast ära ja piiravad Haapsalu sisse. Selle peale tõstsid eestlased neli talupoega kuningaks, andsid neile kullatud kannused jalga, kirjud kuued selga, kuldvööd vööle ja mõrsjapärjad pähe. Pea kogus 10.000 meest kokku. Tallinna peale käib nende himu. Oma jõuetust ära tundes kutsuvad nad rootslased Turust ja Viiburist appi ja lubavad Rootsi alla heita. Aga abi on alles kaugel. Palju varem jõuab ordumeister Burchard von Dreynleve Järvamaale. Et sõjaväel aega oleks järele tulla, hakkab tema silmakirjaks eestlastega läbirääkimisi pidama. Paide lossi kutsub ta talupoegade saadikud kokku. Olevat saksad süüdlased, siis tahtvat tema hoolt kanda, et asi paraneb.

Neli Eesti kuningat ise ilmuvad 3 poisi saatel. Paide lossi aias võtab Dreynleve nad oma ülemate juuresolemisel 4. mail jutule. „Mispärast olete teie ometi kõik sakslased, vanad ja noored, nõnda hirmsasti ära tapnud ja surnuks löönud?“ küsib ordumeister. Siis kostis üks kuningatest: „Meid vaevati ja vintsutati nii kaua, et meie enam ei jõudnud ära kanda.“ Küsis meister jälle: „Mis põhjusel nad vaesed Kloostrimõisa mungad surnuks löönud ?“ — „Neil oli süüd küllalt, ja kui veel üks sakslane elus olla, küünra pikkune, siis pidada ka see surema. Kui ordumeister neid tahta alamateks vastu võtta, siis lubada nad temale sõnakuulelikud olla, muidu aga mitte kedagi junkrut ehk isandat sallida.“ Valjusega seletab ordumeister, temal ei sündida mitte niisuguseid mõrtsukaid karistuseta jätta, kes teo ära teinud, nagu seda ei olevat kuuldud maailma algusest saadik. Ühtlasi käsib tema kuningad vangi viia. Kuulmata ustavusemurdmise pärast lähevad kuningad vihaseks ja nõuavad, et nad vabalt oma väe juurde lastaks. Üks neist kargab Järvamaa sundija kallale. Kõik vangid raiutakse nüüd tükkideks. Verine sõjamäng peab algama. Õnnetumate eelvõitluste järele puutuvad eestlased Tallinna müüride all ordumeistriga kokku. 14. mail tuli lahing. 3000 eestlast langes. Viis päeva pärast seda jõudis Rootsi abivägi Tallinna sadamasse. Liig hilja. Haapsalu alt põgenevad eestlased metsadesse ja soodesse, kui raudmehed lähenevad. 5000 Pihkva venelast, kelle palvele kaks Harju meest läinud, tapavad Tartu piiskopkonnas harjulaste vendi, kuni sakslased Otepää ligidal neile vastu astuvad ja nad taganema sunnivad.

Mäss Saaremaal 1343, 1344, 1345.Saarlased seadsid mässu alguseks jakobipäeva 1343. a. Sakslased tapetakse maha, preestrid uputatakse meres ära, Pöide loss piiratakse ümber. 8-päevase vastuseismise järele lubab sundija end alla anda, kui eestlased teda lossirahvaga vabalt lasevad ära minna. Saarlased lubavad, aga tee pääl — vist Tumula mõisa ligi, püha ohvrikivi juures — kargavad nad äraminejate kallale ja viskavad nad kividega surnuks. Et sakslased seda tegu ei kingi, on saarlastel selge. Aegsasti valmistavad nad vastupanemisele. Keset Saaremaad, Karja maalinna ümber, Pamma metsa ehitatakse kindel leer, suur ja lai, kuhu naised, lapsed ja kõik vara varjule viiakse. Kividest ja liivast aetakse vallid kõrgesse, pihtaed tehakse veel peale, igale poole leeri ette raiutakse puid murdu maha, et vaenlane kergesti ligi ei pääseks. Oktoobrikuus jõuavad Preisi kõrgemeistri saadetud 3 komtuuri, 27 orduvenda ja 600 häis sõjariistus sõdijat laevaga Riiga. Kohe minnakse uuesti harjulaste kaela, kes, niisama kui saarlased, metsa kaks kindlust on ehitanud. Tormijooksuga võetakse need ära, maa riisutakse puhtaks; kes ette juhtub, langeb mõõgatera all. Dreynleve laseb külast külasse oma suvise töö vilja üle lugeda: 30.000 eestlast on vabaduse pärast elu jätnud.

Tali on pehme. Alles seisavad väinad lahti. Aga uue aasta pakane külm loob silla. Küünlakuus 1344 põletab ja röövib meister juba Saaremaal. Pamma metsa kogub saarlaste kuningas Vesse oma mehed kokku viimsele võitlusele, naiste, laste kaitseks. Tuhkapäeval, 16. veebruaril 1344. tuleb lahing. Pikkade konksudega kisuvad sakslased maharaiutud puud kõrvale ja rajavad tee kindluse ette. Sigulde rüütel Arndt van Hercke kargab ordulipuga valli peale, teised tema kannul. 9000 Saare sõjameest langevad meeleheitlikus lahingus. Ainult Saare kuningas Vesse ei saa surra. Tema võetakse vangi ja puuakse võlla. Veel ei jõua sakslased veritööd sel talvel lõpetada: meri läheb lahti, nad peavad koju ruttama. Jällegi puhkeb saarlaste taltsutamata vabadusearmastus lõkkele. Valatud vereojad ei ole teda mitte uputanud. Uuesti tõstetakse mäss. Aga küünlakuus 1345 tuleb ordumeister teist korda Saaremaale. 8 päeva otsa rüüstatakse Karja külasid mööda. Kes siis veel saarlastest elusse on jäänud, heidavad alla. Oma sõjariistad peavad nad Lihula viima, Karja kindluse maha kiskuma. Kooljamägedeks nimetab rahvas tema jätiseid. Saarlaste surnuluud, kes vabaduse pärast langenud, luituvad veel praegu Pamma liivaküngastel.

Sakalaste mässukatse 1344.Meeleheitlik liikumine käis rahvast läbi. Alles auravad Harju ja Lääne verepõllud ja kaarnad tõstavad Pamma metsas jälki kisa ja juba katsub kolmas kange Eesti suguharu omakorda ikkest vabaks saada. Sakalased peavad toomapäeval (21. detsembril) 1344 oma viljamaksu Viljandi lossi viima. Viljakottidesse peidavad nad tugevad mehed. Kui lossi sisse saadud, peavad viljavedajad nad kottidest välja päästma ja siis ühendatud nõul lossiväe kallale asuma. Aga üks Eesti naine, kelle poeg ka mässumeeste seas, annab sellest nõust sakslastele teada, kes endid valmis seavad. Kotid ja mehed võetakse vastu ja visatakse sügavatesse maa-alustesse keldritesse, kus mässajad armetumalt peavad otsa saama.

Viimased vabaduse jäljed kaovad suitsvate rusude ja valatud vereojade vahele. Rooma õiguse põhjal langesid ristitud paganad, kes mässu tõstnud, — pärissulasteks.