Eesti ajalugu/Sissejuhatus

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Eesti ajalugu
Villem Reiman

Sissejuhatuseks.

Aastat 17 tagasi hakkas P. Schmidti kulul ilmuma Dr K. O. Lindequisti „Üleüldine ajalugu“ eestikeelses tõlkes. Meie tollekordses kehvas ajaloolises tõlkekirjanduses oli see suureks ja silmapaistvamaks sündmuseks, mis õnnestada võis ainult meie intelligendima ja arukama linna ja maa lugejate-ringkonna elavama osavõtmise tõttu ettetellimiste näol.

Eesti ajaloo ülevaate ilmuvasse üleüldisesse ajalukku pidi kirjutama Villem Reiman, kes kahtlemata siis üks ärksamatest, anderikkamatest ja silmapaistvamatest meestest oli. Laiem, arusaajam Eesti ringkond, iseäranis positiivne rahvusmeeleoluline, tundis Reimani tulise isamaalasena, kel julge meeleolu ja kindel usk rahvasse ja tõusvasse Eestisse oli. Reiman oli rahvuslik idealist, kuid tema idealismil ei olnud mingit tegu lääge, vesisevõitu, maitsetu 90. aastate degenereerunud epigoonide idealismiga ega õõnsa paatosega, mis nii elu ja kunsti lahjalt siin-seal avaldas, kas ajaleheveergudel või kirjanduslikes töis jne.

Villem Reiman oli uue rahvusliku tõusengu, uue renessangsi, kui nii võiks ütelda, virguva, tõusva rahvusliku Eesti esprit, täis tuld, visadust ja ennastsalgavat askeesi, mis oli nii iseloomuline selle aja juhtivale, mõtlevale, rahvusliselt mõtlevale ringkonnale.

Tollekordses poliitilises, ühiskondlik-kultuurilises õhutuses oli rahvuslik idealism sunnitud peljupaika otsima loovate isikute ennastsalgava askeesi rüü taha. Kuid mis pea-asi oli — uus vool oli ühenduses rahvaga ja eluga, ta jõi sügavatest, rahva hinge ärapeidetud jõulätetest.

Reiman kui ajaloolane on ulatavam, avaram, tugevam kui paljud teised eestlased enne teda, kes ka kodumaa ajalooga kuidagi tegemist on teinud. Vahe nende ja Reimani vahel oli selles, et viimasel oli enam andi, vahest ka mõne võrra muid eeldusi ja andmeid kui neil teistel, kes enne teda midagi kodumaa ajaloo kohta kirjutanud.

Kuni Reimanini on nii mõnigi pateetiliselt kodumaa ajaloos ilutsenud, vanades eestlastes ingel-ilusaid üliinimlikke kangelasi näinud. See ei olnud tõsine ajalugu, vaid ettekujutuse abil otsitud ja leitud illusioon ilma faktilise tõsise ajaloolise aluseta.

Meie ajalooline uurimine pidi otsima teisi eeldusi ja võimalusi, et sünniks iseseisev, väärtuslik teaduslikult põhjendatud ajalugu, mis meie ajaloolisele olemasolule tõsiseks aluseks oleks olnud.

Seni on meie kodumaa ajaloo kirjutamine peaaegu aina Saksa soost uurijate ainuõiguslikuks privileegiumiks olnud ja seda sellepärast, et nende käes on olnud võim, et nemad, olles meie herrad, iseäranis sotsiaalses — ühiskondlikus mõttes, pidades oma käes ainelisi varasid, mis meie esiisad ja isad maapõuest raske tööga välja mananud, juba aineliselt paremais elutingimustes olid, millele veel lisaks tuli mitmepõlveline, kuigi oluliselt kitsas kultuuriline traditsioon ja tihedam teaduslik ettevalmistus ja kasvatus ja võimalus majanduslikult lahedamaid elutingimusi ära kasutades rahulikult ja muretult arhiivides ainete kogumis- ja teaduslikku korraldamistööd teha ja nende abil luua sünteetilisi uurimisi.

Kuid sagedasti ei lase see töö kodumaa arhiivides neile osaks langeda seda head nime, mis nende osa, kelle ülimaks püüdeks ja ülimaks õnneks tõtt ette tuua.

Lääne-Euroopa, muu seas ka Saksa emamaa ajalooteaduse suured juhtivad aated, vaimurikkad, geniaalsed sünteesid ja avaram, vabam vaatlusviis ei ole pea kunagi Seraphimi jne. pähe mahtunud[1].

Balti aadel ja ideeliselt nendega seotud Seraphim tunneb ainult ühte temale minevikus nii armsaks saanud ja tulevikus ihaldatud riigikuju, see on Landesstaat, mille täieõiguslikuks liikmeks kuldse aadeli võsu, teenivaks, teisejärguliseks rühmaks Saksa soost kodanikkude klass või pärisrahvast ärapudenenud kadakad. Aadeli ja temamõttelise ajaloolase arvates ei ole eestlased rahvas, nad ei või üleüldse täieõiguslikud kodanikud ollagi, — aadel tundis eestlast Baueri — talupoja, Unmenschi — mitteinimese nime all, kelle ühiskondlikuks kohuseks töö herrasrahva kasuks oli.

Ka kultuuri ülimad õied olla nende arvates ainult herrasrahvale kättesaadavad, samuti ka kunst ja elumaitsmine. Kaua on seletatud, et eestlane kultuurivõimetu olevus olla, et tal puududa seks mõistuslikud ja kõlblised eeldused. Arvati, et eestlane võib õppida lugema, kuid herra mõjualuse õpetaja ülevalvusel ainult teatud aineid ja teatud raamatuid, mille eesmärgiks eestlastes teadmise kasvatamine, et ta sõnakuulelik peab olema.

Tõustes rahvaks, püüdes enesele rahvuslikku füsionomiid luua, tarvitasime ajalugu. Meid takistas selle muretsemises herrasülimkond, Saksa-Vene tsensor, sisepõhjuse, ainelise jõu, metoodilise ettevalmistuse tõi kaasa kitsas elu.

Seistes kesk võitlust ja heitlust tõusva Eesti pärast, olles karskuse agitaator, põllumeesteseltsides kõneleja, kirjandusseltsi esimees, leidis Villem Reiman aega, et kodumaa ajaloo kallal töötada. Ja just see tööala oli üks vähem küntuist, puudusid siin peaaegu igasugused eeltööd üksikasjaliste uurimuste näol.

Kirjutades ajaloolist ülevaadet Eesti ajaloo üle, ei olnud tal tarvitamiseks nüüdisaegsete „logograafide“ monografiide kirjutajate eeltöid. Ja just Reiman ise oli see mees, kes Eesti ajaloo kohta teaduslikuma sisuga kirjutusi kirjutama hakkas, millest silmapaistvamad Eesti vabadusaja ja iseäranis 17. aastasaja, see täh. Rootsi aja kohta käivad.

Kui uurijal on Reimanil selge arusaamine, sügavasse ulatav pilk; ta on osav analüseerija ja sagedasti õnnelikult tabav sünteesi looja.

Kahtlemata oleks Reimanile suureks abiks puhtajalooline, süstemaatiline teaduslik eelharidus olnud, mis tema uurimistöile oleks pannud avarama ja ulatavama aluse.

Nüüd ilmub V. Reimani Eesti ajaloo ülevaade iseseisva raamatuna. Et see ülevaade omal ajal üleüldise ajaloo jaoks kirjutatud oli, sellest olenes, et osalt arenemiskäigu faktiline külg hõredalt, sellega ajalooliselt mitte küllalt konkreetselt, käega katsutavalt antud ei ole. Ülevaate kahjuks õige tuntavalt kaasa mõjunud on Vene tsensori pliiats, iseäranis on see tublisti lühendanud Vene aega ja sellest kõige enam seda osa, mis 19. aastasada puudutab, mille tõttu see mõnevõrra sündmusi ja juhtumisi katalogiseeriva kuivuseni viidud. Vististi on selle teguriga ka seletatav, et Reiman 19. aastasaja lõppu ei ole julenud kirjutadagi.

Mõnevõrra segavalt mõjub peaaegu subjektiivsest paatosest tingitud seisukoht usupuhastuse vastu. Oleks ehk veel üht ja teist ütelda ülevaate kohta, kuid selle koht ei ale mitte siin lühikeses ülevaates.

Ja ometi on Reimani ülevaade üks paremaist, mis seni Eesti ajaloo üle ilmunud. Olgugi et ta lühike, on ta sisukas, paljuütlev, ridade taga tundub asjalikkus, oluline on rõhutatult esimesele kohale pandud.

Sisaldades sarnaseid väärtusi ja puudusi, lugedes viimaste arvele ka neid, mis ikka süvenev ja edenev ajaloo uurimine nüüd ja tulevikus selgeks teeb ja paljastab, on see kirjutus veel küllalt väärtuslik, et iseraamatuna ilmuda.

See ülevaade on tarvilik Vene koolis hariduse saanud Eesti haritlasele, kel kodumaa ajaloos väga puudulised teadmised.

Ka Eesti ajaloo õpetajal peab ta alatasa käepärast olema ja ta võib sellele tänuvääriliseks õpeabinõuks olla.

Sama tarvilik, või veel enam, on ta õpilasele, kes kodumaa ajaloo vastu huvi tundes sündsaid raamatuid vähe leiab või sagedasti on sunnitud vanemal ajal ilmunud anti-ajalooliselt kokkuseatud raamatuid lugema; või kui õpilane kodumaa ajaloo kohta üksikasjalisi kirjutusi lugenud, siis aitab V. Reimani ülevaade talle, tema teadmisi ülevaatlikult kokku võtta.

On veel üks moment, mis just nüüd, mil meie vabad oma iseseisva riigi kodanikud oleme, sunnib meid Reimani ja tema kirjutuse peale mõtlema, ja see on, et Reiman oli üks tulisemaist vaba Eesti eestvõitlejatest; ta armastas Eestit ja Eesti rahvast. Selle tunnistuseks on ka see raamat, mille ridade taga tundub tuline, osavõtlik rahva lõpmatule ajaloolisele valule kaasakannatav hing. Reimani kirjutusviis on katsutud võimalikult puudutamata jätta. Et raamatu tarvitamist koolides hõlbustada, on lehekülgede äärtele sisu tähtsamad osad ära tähendatud.


  1. Olgu siiski nimetatud, et Saksa teadusmeeste poolt on ilmunud väärtuslikke monografiisid.