Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Aadu Reinwald
Aadu Reinwald.
Aadu Reinwald, sündis Wiljandimaal ja kihelkunnas Uusna wallas Juurika talus talwekuu 25. p. 1847, elas pärast Tarwastus Soone koolis ning jäi asuma Tarwastu Ilissa talus peremehena ja omanikuna. See talu läks aga pärast tema käest ära, ja Reinwald asus Nõosse. Reinwald on siis otse talupojana talutoast kirjandust edendanud, ilma et ta kõrgemat kooliharidust on saanud. Selles seisuses on ta aga salmikuid loonud, mis Eesti kirjanduse ajaloos tähele panemata ei wõi jääda, kui need ka ilma puudusteta ei ole. Ühisest põhjusmõttest ei wõi tema luuletes küllalt juttu olla, kuid siisgi on tema luulete seas salmikuid, milles päris ja eht luulewaim lehwib. Mitte ilma põhjuseta ei ole kõrge waimuga mees Dr. Fr. R. Kreutzwald eluajal Reinwaldist ja tema luuletöödest osa wõtnud ning on temaga Wõrult kirjalikus ja mõni kord harwa ka suusõnalises ühenduses olnud. Reinwald on sündinud luuletaja, kellele saatus kõrgemat haridust ei ole soowinud. Mis teda iseäranis luuletajate sekka tõstab, on tema „Wiljandi laulik“, mille esimene jagu Tartus 1869, teine Wiljandis 1875 ja kolmas jälle Tartus 1877 ilmus. Siis ilmus weel „Õitsi ööpik“ 1876. Pärast nende raamatute kirjutas Reinwald weel kirjakese „Seletus Kalewipoja laulu sisust“ ja palju lugemispalasid ajalehtedesse, kõige rohkem „Wirmalisesse“, mida tema wend Jüri Narwas toimetas ja wäljaandis.
Räägime mõne sõna tema luulete sisust „Wiljandi laulikus“. Ei ole ime, kui nendel täieline ja sile nägu, koor ja tuum mõni kord puudub. A. Reinwald on ennast sagedasti eeskujude pääle oma luuletes toetanud. Nõnda on märgata, et ta nii hästi Kreutzwaldi kui ka Koidula ja Kuhlbars’i järelt on õppinud. Ka Schillerist on ta eeskuju wõtnud selle läbi, et ta teda enesele teiste läbi seletada on lasknud. Muidugi teada — pärast on kõige rohkem C. R. Jakobson temasse mõjunud. Jakobsoni mõjust ei ole loomulikult esimeses „Wiljandi lauliku“ jaos midagi tunda, rohkem juba teises, aga kõige rohkem kolmandas jaos. Kui ka Reinwald luuletes mõnigi kord sõnu wägisi lühendab, santisid riimisid pruugib, paiksõnu sisse paneb, siisgi on tema luulded keele ja kõne sileduse poolest paremad kui näituseks Kreutzwaldi ümberpanekud. Et Reinwald üksi Eesti keelt räägib, siis ei wõi wõõra keele mõjust tema luuletesse juttugi olla. Keel ja kõne on sellepärast loomulik ja rahwalik. Üksnes sisu ja tuuma poolist mõjumist muude luuletajate läbi wõime wõimalikuks arwata. Reinwald on oma luuletes palaw isamaalane ja on sooja sisuga isamaa-laulusid loonud, mida wäga kiita tuleb.
Esimesest jaost „Wiljandi laulikust“ läheb üleüldse wäga puhas aateline waim läbi. Teises jaos luuletes on luuletaja mõndagi õppinud, oma teadmist kaswatanud, ning luulded on sügawama, hoogsama tuumaga, kuid endist aatelist waimu ei ole nii enam tunda, kui esimese jao luuletes, ja juba on lõhkuwat mõju tunda. Kolmandas jaos on luuletaja weel kaugemale läinud. Iseäranis usust on ta end koguni ära pööranud, ja tal on wahwust küllaldi tunnistada: „Kes tahab midagi uskuda, ärgu teadku midagi, aga kes tahab midagi teada, ärgu uskugu midagi.“ Iga „dogma“ ei ole muud midagi kui wananenud mõte, ja piibli-lugu on Israeli „muistne jutt“. Et Reinwald selle pärast wastaseid leidis, ei ole ime ja on kerge mõista. Ka tema kadunud sõber Kunder ei kiitnud usu külge puutumist hääks.
Reinwaldi luuletused jääwad muidugi Eesti kirjanduse ajaloos meelde tuletada kui annetega mehe tooded. Ka meie ei ole wõinud nendest mööda minna.