Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Aeg aastatel 1740 kuni 1778
Aeg aastatel 1740 kuni 1778.
Kui Eesti keeles terwe Piibel ilmunud oli, siis tuli kirjanduses ajajärk, milles nagu wäsimust märgata oli. Ei tulnud esiti enam uusi kirjasid wälja, waid üksnes wanemaid raamatuid anti uuesti trükki. Ka oliwad kõik raamatud, pääle paari, nagu juba märgitud, aina waimuliku sisuga. Neist ei ole meie ülesanne siin pikemini kõneleda. Ilmalikud raamatud oliwad harwa leida.
Nimetamise wäärt on, et Eesti keeles kalendrid ehk tähtraamatud hakkasiwad wara wälja tulema. Mil just esimene tähtraamat ilmus, ei ole kindlasti teada, Kõige esimene tähtraamat, mis alale on hoitud ja, nagu tema järgmisedgi, Õpetatud Eesti seltsi raamatukogus praegugi leida, on aastast 1731 ja on tema ülekiri: „Eesti-Ma Rahwa Kalender,“ ning ta on trükitud Köleri juures Tallinnas. See tähtraamat on igal aastal ühtepuhku ilmunud ja sellesama ülekirja all enam kui poolteist aastasada — ligi meie päewadeni. Tähtraamatud oliwad enne, kui ajalehti ei olnud, ajalehtede asemel. Nad andsiwad rahwale õpetust ja lõbu ja oliwad mõni kord üsna tuumakad. Huwitaw on tähtraamatute sisu tähele panna. Kõige wanemas tähtraamatus aastast 1731, mis 8 aastat enne Piibli ümberpanemist ilmus, ja selle järgmistes aastakäikudes, leiame kalendriosas märgid, mis tähendawad, mil „hea aadrid lasta, hea kuppo lasta, hea külwada ning istutada, hea lapsi woeretada, hea juuksi leikata, hea puid raiuda hone tarwiks, ahjo tarwiks,“ aga nende teatuste kõrwal ja järel — seletused Wanast testamendist. See oli üsna loomulik, sest Wana testamenti weel ei olnud, aga tema sisu tuli kirikuõpetajatel waja rahwale tutwaks teha, ja seda tehti tähtraamatute läbi. Ruum tähtraamatutes enne laada-sõnumid, muidugi ka ilmade ettekuulutamist, päikese- ja kuu-warjutusi ning mõnda põllutöölikku ja loomakaswatlist juhatust tarwitati Wana testamendi seletuseks. Need seletused kestsiwad ka siis weel edasi, kui juba täis Piibel oli wälja tulnud, sest Piibel oli esiti alles õige kallis osta, ning selle pärast ei jõudnud paljud eestlased seda enesele muretseda. Alles aastasaja teisel poolel muutub tähtraamatute sisu. Neis hakkab rohkem õpetlise ja lõbuse sisuga lugemisi wälja tulema. Iseäranis ajaloo käigu kohta on mitme pärastese tähtraamatu sisu üsna tähtjas. Kõige rohkem sõnumid ilmus Türgimaa kohta ja selle kohta, kuda Wenemaa Türgimaaga sõdasid pidas ning mitmed osad Türgimaad enesele sai.
Nimetamata ärgu jäägu aga siin, et aastal 1739, nõnda siis just Piibli trükkimise aastal esimene jutt Eesti keeles ilmus. See jutt on siis kõigi teiste juttude isa ning eelkäija. Raamatu nimi on „Hanso ja Mardi jut,“ kuid jutt ise on kellestgi „Kuseni Hinrikust“ Rügeni saarel ja jutustab, kuda see Hindrik Jumala poole pööras, nõnda siis on jutu sisu enam waimuliku eesmärgiga.
Sääl loeme nõnda: „Kuseni Hindrik pööras südamest oma rumalast ja hooletust elust hinge pärast Jumala poole 1718. aastal kui ta neli neljatkümmend aastat wana oli. Ta oli lambrine Tangenitsa mõisas Kasnewitsi kihelkonnas Rootsi saares, mis Rügeniks hüütakse. Ta oli esimene, kes ühe teatawa õpetaja ametis Jumala poole pööras. See asi hakkas seda wiisi: Ta oli poole aastat oma koguduse juures olnud ja pani suures hinge kurbtuses ja walus tähele, et see kogudus suures pimeduses ja hinge rumaluses elas ja et wähemgi osa rahwa seast, nii hästi wanad kui noored, ei mõistnud raamatut. Noor rahwas oli sel sõja ajal, mis hilja enne olnud, ilma õige õpetuseta üles kaswanud, ja wanad oliwad enamasti seda ära unustanud, mis nad muiste õppinud, sest et nad oma hinge eest ei olnud muret kandnud, kui kange sõjawaew ja hirmus raske tegu nende kaela pääl oli… Kuseni Hindrik, see lambrine, oli muiste mõistnud raamatut lugeda, aga ta oli pea kõik ära unustanud. Tema meeles ei seisnud enam kui kirjatähed. Kui tema seda (õpetaja) manitsust kuulis, pani ta seda südames tähele ja läks ühel kaubapäewal enesele katekismuse raamatut ostma. Siis ta hakkas südamest Jesuse poole õhkama: Helde Issand Jesus, halasta mu pääle ja anna mulle andeks, et ma oma raamatu-lugemise olen ära unustanud ja aita nüüd, et ma oma hinge õnnistuseks wõiksin seda jälle õppida. Seepääle hakkab ta katekismuse raamatust esimese käsu sõnu weerima. Kui ta tundis, et see hästi korda läks, wõttis ta teise, kolmanda käsu ja teised õpetused weerida, seni kui ta katekismust sai läbi ajanud. Pärast seda andis armas Jumal temale suurt himu lugeda… Aga tema ei olnud seega mitte rahul, et ta hästi mõistis lugeda, waid ta püüdis ka õiget kasu saada sellest, mis armas Jumal temale oli andnud… Kui ta õpetaja üks kord tema juurde wäljale tuli ja lambrisega tõsisest ristiusust ja elust kõneles, ütles lambrine: mis mu lammastel rohi, mis lindudel tuules lend, mis kaladel wesi, seda on minu hingele Jumala sõna… Tema luges katekismuse ja Piibli raamatut, kui ta karjas oli… Selle kõrwas oli üks pisuke lauluraamat; sääl sees oliwad need sõnad: „Jumal on oma sulase Lutheruse läbi ka seda hääd oma ristikogudusele teinud, et tema nii palju kaunid waimulikka laulusid nii armaste sündsate lauluwiisidega on walmistanud… Neist lauludest on ka üks kuulus waleõpetaja tunnistanud, et need enam kasu saatnud, kui kõik Luteruse kallid jutlused… Need laulud on ja jääwad iga päew meie koolmeistriks… Danmarki waga kuningas Kristian käskis oma surmahädas laulda: Nüüd püha waimu palume, ja kui see lauldi, heitis ta hinge… Rooma keiser läkitas üks kord ühe käsu Türgi keisri juurde Konstantinopoli… Kui see teel oli, kuulis ta ühe talupoja, kes kündis, selge häälega Saksa keelel laulwat: Nüüd Kristus ülestõusnud on jne. Keisri käsk pani seda imeks, kargas tõllast wälja ja küsis talupojalt, kust ta Saksa keelt ja laulu õppinud. Talupoeg wastas, et ta noorel põlwel Saksamaalt oli wangi wõetud… Kahe pääl on, kas ma isamaale saan, siisgi tahan ristiusku… meeles pidada…“ Kui Kuseni Hindrik need sõnad sai lugenud, wakkas ta wäga häbenema…, et ta õnnistegijat kalliste lauludega ei olnud otsinud… Ta nõudis paremaid laulusid kätte saada… Oma kolm last saatis ta kooli… Ta luges oma lastega ühes… Seitse aastat pärast seda, kui ta oli hakanud patust pöörama, laskis Jumal seda sündida, et üks heinakõrss tema silma sisse sai, kui ta oma lambaid söötis; see wiga oli kui sööja — nõnda, et ta suure waluga sest silmast lahti sai; aga tema kannatas seda suure kannatusega… Pool teist aastat enne kui ta suri, oli ta poole aastat haige ja woodis maas… 1734 näärikuu 16. päewal wõttis Issand Jumal oma lambukese siit kurjast ilmast ära…“ Need üksikud laused terwest jutust annawad märku, mis waimus jutt on kirjutatud. Pärast on weel pikem seletus Eesti rahwale juurde lisatud: „Et kõik, kes seda saawad näha, õpiksiwad mõistma, mis suurt kasu see elus ja surmas saadab, kui inimene järgesti püha kirja loeb… Armas talupoja-rahwas, kes siin Eestimaal Lääne-, Harju-, Järwa- ja Wirumaal ja muus paigas elawad, kus meie Maa-rahwa keel liigub, teid ei ole hukka minewate asjadega, ei hõbeda- ega kullaga luuastatud, … waid Kristuse kui wigata ja puhta talle kalli werega… Waadake, armad talupojad, teie ja teie laste hääks ja hinge kasuks on ühe lambrise Kuseni Hindriku eluwiisid raamatus üles pandud ja Maa keeli ära seletatud…“ — Nõnda on lühedalt esimese jutu sisu Eesti keeles.
Kus kohal see jutt on trükitud ja kes tema kirjutaja, seda ei saa enam teada, sest ainus eksemplar, mis tast järele on jäänud, on Õpetatud Eesti seltsi raamatukogus koguni puudulisel näol kõigest weel olemas, ja päälkirja lehed puuduwad.
Hansu ja Mardi jutt sessamas raamatus ei ole õieti pärisjutt, waid on jutuajamine kahe talupoja wahel, kellest nimelt Mart püüab Hansu usklikuks ja jumalakartlikuks teha.
Hansu ja Mardi jutus, milles teretamise järel esiti wiljahindadest ja müümisest kõnelejate wahel jutt on ja pääle selle liia joomise wasta, loeme sõna sõnalt nõnda: „Mart: Üks noor mees on teisel lehekuu päewal enne koitu unes ilmsi näinud, et kirikuaias surnud inimesed kui loogus maas olnud, et ei wõinud jalgagi wahele pista. Ka kirikuaia tagagi ’pole maad olnud enam surnuid matta. Ühte meest on pidanud maetama, aga sääl ’pole muud ruumi olnud, kui üks wesine sookoht, sinna on ka selle keha maha pandud. See noor mees on käsu saanud üles torni minna kella helistama, aga ta ei ole wõinud redelit mööda üles minna, et pulgad ära lagunud, siisgi on ta redeli puud mööda üles roninud. Kui ta kellade ligi saanud, leidnud, et kellade köied ära katkenud olnud. Kui ta maha tulnud, siis on ta näinud, et kaks meest raami pääl ühe surnu metsa wiinud maha matta, et ei olnud enam maad, ei kirikuaias ega sääl taga. Pärast seda on teda kästud rahwale seda kuulutada ja neid manitseda, et nad pidanud patust pöörama, et see aeg ligi jõudnud… Hans: Armas wend, kas see peaks õieti tõsi olema, ehk see on tühi unenägu? Mart: See on tõesti sündinud. Mõned on öelnud: see on tühi unenägu, mõned: see noor mees on joobnud, aga mõned on hää nõuu wõtnud Jumalat kangesti paluda, ja nende wiimastega olen ma ühes nõuus… Hans: Ole terwe, mu hää Mart, kõige hää jutu ja õpetuse eest… Mart: Et kuule Hans, kas pean sulle weel ühte kurba lugu jutustama, mis linnas eila sündis? Hans: Et räägi, ehk ma saan sest ka hääd õpetust. Mart: Eila kell 9 hommikul wiidi üks wang meie sugurahwast wälja, noor priske mees, see hukati ära. Hans: Kas seda oma silmaga nägid? Mart: Nägin, ma olin Tõnismäel, siis tuli hulk rahwast wärawast wälja, pärast tuli see waene wang, kahe õpetaja wahel, kumbalgi poolel käisiwad linnamehed piikidega. Hans: Mis õpetajad tegiwad? Mart: Manitsesiwad seda wangi ja trööstisiwad, et higi mööda palet jooksis, aga teine higi oli wangil, ta silmad oliwad kahwatanud, palus Jumalat raskesti… Hans: Eks sa kuulnud, mis süü pärast teda hukati? Mart: Kuulsin küll, häbi on rääkida, mis muidu, kui et ta weisega ühte pidanud… Hans: Oh Jumal hoia, see on hirmus töö… Mis surma see waene wang sai? Mart: Ta pää raiuti otsast ära.“ — — — See järk Hansu ja Mardi jutust näitab, kui sugused wõõrastawad ja koledad asjad tol ajal weel sündisiwad ja kuda nendest kõneldi.
Meelde tuletada on ka, et aastal 1740 üks wäike raamat, 68 lehekülge paks, wälja tuli päälkirjaga „Wiis head jutto ühhe Õppetaja ja usklikko Tallopoia wahhel,“ Tallinnas Joh. Köleri juures trükitud. Seda raamatut ei ole hästi wõimalik juttude sekka lugeda, sest lugemine tema sees on kõnelemine kirikuõpetaja ja talupoja wahel; kuid kirjandusele, mis otse waimulik ei taha olla, on ta üsna kenaks lisaks.
Wõib aga ka küll olla, et aastatel 1740 kuni 1770 mõnda muud raamatut on trükis ilmuund, kuid järele jäänud ei ole neist midagi. Kui neid oli, siis on nad ära kadunud. Eesti kirjanduse üle walwanud ei ole keegi, ja kellelegi ei tulnud meelde seda raamatukogudesse korjata ega tallele panna. Keegi ei kogunud ka mingit muinastarkust ehk wanawara rahwa suust, ehk Anton Thor Helle ja Eberhard Gutsleff küll just selle poolest wäga kauni põhja oliwad pannud. Kiriku-õpetajad, Eesti kirjandusliste püüdmiste pää-edendajad, mõtlesiwad sellel ajajatkul wissisti: „Nüüd on Eesti rahwal Piibel, ewangeliumid, lauluraamat, katekismus, palweraamat, nendega wõib ta oma waimu-nälga waigistada, muid kirjasid ei ole wajagi.“ Nimetatud raamatud anti ka siis, kui nad jälle otsas, trükis hoolega ikka uuesti wälja, ja tõesti läksiwad need raamatud enam wõi wähem tol ajal Eesti rahwa lihasse ja luusse, muutusiwad nõnda ütelda rahwa waimuseks üdiks ja wereks. Eesti rahwa seas tekkis inimesi, kes Piibli mitu korda läbi lugesiwad ja suured osad temast päha õppisiwad. Ka palwe- ja laulu-raamatuid osati sagedasti pooleldi rohkem pääst ütelda. See aeg jäi ka pärastesele ajale põhjuseks Eesti rahwa tublis usutundmises.
Suur põhja-sõda oli Eesti kodumaad wäga raskesti laastanud. Alles aega mööda paranesiwad sellest saadud haawad. Inimesed otsisiwad waimulikus elus ja usus troosti. Selle pärast wõis Piibel wähe aega pärast seda sõda ilmuda, kuna kõik teised kirjad ilmumata jäiwad. Lugemist õpiti kodus: Ema õpetas last woki juures raamatut mõistma. See armas kombe pani meie rahwa haridusele aluse ja jäi kuni uuema ajani, kus ta juba kaduma hakkab. Kuid soowida on, et Eesti emad oma lapsi alati tulewikus nõnda lugema õpetaksiwad, sest see õpetus on kõige magusam, armsam, tulusam, temast jääb kõige ilusam mälestus lapsele eestulewa elu waraks.