Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/August Wilhelm Hupel
August Wilhelm Hupel.
Põltsamaa alewik Wiljandi linnast 35 wersta Tartu poole wanas Nurmekunnas on selle läbi, et temas aasta 1770 ümber raamatu-trükikoda asutati, Eesti kirjanduses 18. aastasaja lõpul kaunis tutwaks tõusnud. Sinna tuli kirikuõpetajaks August Wilhelm Hupel, Saksamaalt pärit, kus ta ta Weimari würstiriigis Buttelstädti linnakeses 1738 küünlakuu 25. päewal sündinud, siis sääl ka koolis käinud ja pärast wist Leipzigis usuteadust oli õppinud. Himu wõõraid maid tunda ajas teda reisile, mis teda eestlaste koju tõi. Siin heitis ta Äksis 1761 kirikuõpetajaks, kus ta tublisti Eesti keelt õppis. Aastal 1763 läks ta Äksist Põltsamaale kirikuõpetajaks ja jäi kaua sesse ametisse, sest mees lükkas kõik auustawad kutsed Riiga, Tallinna ja Peterburi tagasi — ka selle, et teda 1798 Liiwimaa gindralsuperdendiks walida taheti — nii armastas ta Põltsamaad. Alles 1804, üle 65 aastat wana, pani Hupel kirikuõpetaja ameti maha, läks Paidesse asuma, kus ta 6. januaril 1819 suri. Aastal 1803 oli Tartu ülikool talle mõtteteaduse ja 1818 usuteaduse doktori auunime andnud.
Põltsamaal oli arst Dr. Peeter Wilde ülemal nimetatud trükikoja 1770 ümber asutanud, oli selle omanik ning andis sääl arstiteadlist nädalilehte Saksa keeles wälja. Hupel soowis, et sellest ajakirjast ka Eesti rahwale kasu tuleks ning hakkas teda, Eesti keelde ümber pandud, ilmutama. Seda wiisi on siis Hupel esimeseks Eesti keeli ajakirja toimetajaks saanud. See ajakiri tuli wälja aastate 1770 ja 1780 wahel Põltsamaal. Kas tema numbrid weel kusagil saada, ei tea meie.
Teine asi, mis Hupelit kuulsaks teeb, on see lugu, et tema esimene oli, kes Eesti rahwa suust luuldeid korjas wõi korjata laskis. See sündis kuulsa Saksa kirjamehe Herderi soowil, ei mitte selle pärast, et ehk Hupel wõi mõni muu kirjanik rahwa luulest lugu oleks pidanud. Rahwa luult peeti tol ajal meie kodus alles paljaks loriks, kuna Herder Saksamaal juba selle tähtsuse ära oli tundnud. See Saksa kirjamees awaldas suure kogu luuletusi nimega „Rahwaste hääled lauludes“ („Stimmen der Völker in Liedern“). Et ta ise kord Riias oli elanud, siis soowis ta ka Läti ja Eesti rahwalaulusid oma kirjandusesse üles wõtta. Üks tema sõber Riiast wiis ka Hupel’i nii kaugele, et see tõesti pihutäie laulusid korjas ja Riia kaudu Herderi kätte saatis. Need ilmusiwad enamasti Saksa keeles Herderi kirjades, kuna need alles 1896. aastal, nõnda siis umbes 120 aastat pärast korjamist, Õpetatud Eesti seltsi kirjades professor Dr. Leo Meyer’i toimetusel ka Eesti keeli wälja tuliwad. Prof. Meyer oli nad Saksamaalt Herderi pärijatelt jälle tagasi saanud.
Hupel on pääle selle weel tähtjas, et ta Eesti keele grammatika ühes paksu sõnaraamatuga 1780 Saksamaal Leipzigis wälja on andnud. See keeleõpetus oli tema aja kohta õige suur ja kaunis tuumakas töö, ja selles ilmus ka oma jagu Eesti wanu-sõnu, millel rahwa luulete kõrwal oma jagu kirjanduslist wäärtust oli. Hupel ise, kes Eesti rahwa-luulest wäga wähe oskas lugu pidada, arwas wanu-sõnu ja mõistatusi tähtjamaks — jutlustes ja waimulikkudes kõnedesgi tarwitada. Oma grammatikast ja sõnaraamatust muretses Hupel ise aastal 1818 weel teise trüki, mis Miitawis ilmus ja mõnegi tähenduse ja sõna poolest rikastatud ja täiendatud oli.
Hupeli teised kirjad, mida wäga suur arw on, ei ole tuuma poolest iseäranis tähtsad, waid on enamasti päälsikaudsed ja ühepoolsesti tehtud. Kõige rohkem tähele panna on weel „Nordische Miszellaneen“ ja „Topographische Nachrichten,“ milles wiimses ka Eesti rahwa ja selle kirjawara, elu ja kombete üle teatust on ja mõned rahwalaulud leitakse.
Ülemal nimetatud Eesti rahwa laulud, kui esimene selge üleskirjutatud näitus Eesti luulelisest, waimu-warast, on wäga tähtjas pärandus. Alamal oleme kõik need 8 laulu sõna sõnalt, kui ka praeguses kirjawiisis, ära trükkinud, ja iga lugeja ja osawõtja wõib ise näha, kuda Hupeli ajal Eesti rahwaluul seesamane oli, mis ta nüüdgi on, ja mitmed neist lauludest on uuemal ajal selsamal näol uuesti sõna sõnalt üles kirjutatud. Luulded on järgmised:
I. Laul naese wõtmisest.
Hellakene, wellekene!
Tõotasid naeseta elada,
Abikaasata karata,
Ära koolda kosimata.
Said elama, said olema,
Ei saan’d naeseta elatud.
Wõtsid teha puusta naista,
Wahterasta walmistada.
Puust saab naene puhtakene,
Wahterast saab walgekene,
Õunapuust saab õigekene,
Sarapuust saab sirgekene.
Hellakene, wellekene!
Kolme on naesele wajada,
Sisse hella hingekesta,
Suhu kulla-keelekesta,
Päha marja-meelekesta.
Hellakene, wellekene!
Wõtsid teha puusta naista,
Wisasta tammesta tahuda,
Panna kulda palgeelle,
Hõbedat üle õlade.
Magad öö, magad kaksi,
Läksid kolmandat magama,
Leidsid külmad kullaküljed,
Kaledad kaendela alused,
Jäledad hõbeda jäljed.
Hellakene, wellekene!
Ei saa naista siita maalta,
Neista neljasta külasta:
Seada sääred sõudemaie,
Labajalad laskemaie!
Peid läks pärale mõlatsi,
Seadab laewa Saksa-maale,
Purjud pikad Pihkewasse,
Toob siis naese Saksa-maalta.
II. Laul pruudile.
Ehi neidu, jõua neidu!
Ehi neile paeladelle,
Pane neile paeladelle,
Mis su ema enne ehtin’d,
Seada neile sääristelle,
Mis su ema enne seadnud,
Pane päha memme pärga,
Otsa ette memme hoolta!
Istu memme istemelle,
Astu memme astemelle!
Ära nuta, neiukene!
Kui sa nutad ehitennes (end ehtides),
Siis sa nutad eladennes (elades).
III. Karskele neiule.
Olga terwe neitsikene,
Oma auu hoidemasta,
Oma kasu kaswamasta!
Saatis sajani sõsarad,
Pulmani õed punased;
Ei saada isale häbi,
Ei saada emale häbi,
Wennale wedu-kübarat,
Sõsarale sõimu suuri.
Olga terwe neitsikene!
IV. Eksinud neiule.
Hukas on minu humalad!
Kahju neista linnastesta!
Pruut on poolele peetud,
Üle määra mängatatud:
Üle soo on andnud suuda,
Üle aru andnud kätta;
Sõjamees oli sõle alla,
Kaubamees oli kaela alla,
Riia-mees oli rinna alla.
Hukas on minu humalad!
Kahju neista linnastesta!
Ehk on titte tiiwa alla,
Äbarik ehk hõlma alla.
Tasa neidu tantsitage,
Kergeesti keeritage!
V. Sõja sõnumid.
Ju toodi sõja sõnumid,
Waenu keeled kanneti.
Kes läheb meilta sõdaje?
Kõige noorem, hella wenda,
Kõige noorem, kõige kõrgem:
Kõige kõrgemad kübarad,
Kõige uhkemad hobused,
Kõige saksemad sadulad.
Ehitellin hella wenda,
Ehitellin, õpetellin:
Minu hella wellekene,
Ära sa ajagu eele,
Ära sa jäägu järele!
Esimesed elbitakse,
Tagumised tapetakse;
Keerita keset sõdada,
Ligi lipu-kandijate!
Keskmised koju tulewad.
Weli tuli sõjast koduje.
Läks ta isa ukse ette:
Tule isa, tunne poega!
Tuli isa, ei tundnud poega.
Läks ta ema ukse ette:
Tule ema, tunne poega!
Tuli ema, ei tundnud poega.
Läks ta wenna ukse ette:
Tule, wend, ja tunne wenda!
Tuli wend, ei tundnud wenda.
Läks ta õe ukse ette:
Tule, õde, tunne wenda!
Tuli õde, tundis wenda.
Kust ma tundsin wenna noore?
Lühedasta riideesta,
Madalasta mantelesta.
Minu hella wennakene,
Ütle mull’ sõja sõnumid:
Kuda sõjas oldanekse?
Kas on sõjas naene armas,
Naene armas, kaasa kallis?
Oh minu õde madala,
Pühi mu saapad sawista,
Äiga mõõka urmudesta,
Siis ma hakkan rääkimaie:
Oh minu õde madala,
’Pole sõjas naene armas,
Naene armas, kaasa kallis,
Sõjas kallis haljas mõõka,
kaunis kangepää hobune,
Kes päästab mehe sõjasta,
Waenu mõõkade wahelta,
Pisi kõrgete käesta.
VI. Peiupoiss (ratsutab ümber pulmarahwa ja laulab:)
Piira, piira, peiupoissi,
Piira pikkada igada;
Rapsi, rapsi, raudakäsi,
Raiu rauda terweeksi.
VII. Pulma-laul (pruuti kambrist tuues ja pulmarahwale tutwustades).
Neitsikene noorukene,
Mis sa kuulad kamberissa?
Seisad seinade tagaje?
Piilutad läbi piitade?
Tule sugu tundemaie,
Hõimuda teretamaie,
Kälil’ kätta andemaie!
Sugu saabas sääri suuri,
Hõimud hõbekübarad.
Neitsikene noorukene!
VIII. Laul orjapõlwest.
Mina ep lähe, tütar, tööde pakku,
Marjawarssi onade pakku,
Ei Jaani aseme pakku:
Ma lähen kurja saksa pakku,
Hirmsa isanda pakku;
Ma lähen kurja saksa põlwe,
Hirmsa isanda põlwe,
sandid löödi sambaaie,
Mehed kangisid kolisid,
Naesed hulk’sid ukse suussa,
Muna kindaad käessa,
Munade kirjad kinda’assa.
Kana kääksub kaendelassa,
Hani haljas alla hõlma,
Põrsas põllessa piriseb,
lammas laugib wangerilla.
Mis kanad munad munewad,
Needgi saksa waagenasse;
Lammas tegi laugu talle,
Seegi prae-wardaasse;
Lehm tegi härgse wasika,
Seegi saksa wälja pääle;
Hobu tegi täkust warsa,
Seegi saksa saani ees;
Naesel oli ainus poega,
Seegi saksa sambaasse.
Mis on elu, elbitakse,
Ehk on põlwe — põrguesse,
See’p on meie mõisaasse.
Sääl söödi tuline leiba,
Joodi kirjene karikas.
Tuli leiwa tukkumusse,
Sädem on sisu kena,
Wits on wiilaku wahella.
Kui ma pääsen mõisa-eesta,
Siis ma pääsen põrgu-eesta:
Pääsen kui soe suusta,
Lõwi lõugade wahelta,
Hawi hammaste päralta,
Kirju koera kiskumast,
Musta koera murdamast.
Ei mind kisu kirjukene,
Ega murra mustakene,
Hammustele hallikene:
Mul on peos penide kakku,
Musta merde ette käessa,
Halli kakku kaendelassa.
Nagi raasud põuessa.
Oma grammatikas on Hupel weel kaks õige ilusat rahwa luulet ära trükkida lasknud. Üks on kaunis armastuse- ja teine sõja laul. Meie paneme nad mõlemad siin üles:
Armastuse-laul.
Oh Mari muru-madala,
Angerpiiga peenikene,
Miks sa mullu mull’ ei tulnud,
Kui käisid käsud järele,
Wiied wiinad, kuued kruusid,
Seitsemed saja sõnumid?
Ma oleks ammu aida teinud,
Aida teinud hani munast,
Kamberi kana munadest,
Keldri teinud puna-kiwist;
Sisse teinud siidi-sängi,
Noore nooriku magada,
Uue kaasa uinutada.
Õe õpetus sõtta minewale wennale.
Ehitellen hella wenda,
Ehitellen, õpetellen:
Minu hella wellekene,
Ära sa ajagu eele,
Ära sa jäägu järele:
Esimesed elbitakse,
Tagumised tapetakse.
Keerita keset sõdada,
Ligi lipu-kandijate,
Keskmised koju tulewad.