Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Anna Haawa
Anna Haawa.
Üks neist Eesti kirjanduse põllul tegewatest neidudest, kellele osaks on saanud kadunud Koidula jälgedesse astuda, on küll Anna Haawa. Ta on umbes 1868. aasta ümber Kodaweres sündinud, käis endise Tartu ülemast tütarlaste koolist hiilgawalt läbi ja tegi suure koolipreili-eksami. Selle järel elas ta muist maal, muist oma koolilinnas 1895—1897. Ka ajuti Peterburis ja sisemisel Wenemaal.
Anna Haawa awaldas oma esimesed luuletused ajalehes „Postimehes“ 1886. Ruttu mõjusiwad need laulud rahwa sekka, peagi oli terwe Eesti rahwa silm oma kõrgeandelise tütre poole waatamas, ja igaüks ootas temalt uusi luuldeid, mida ta ka aega mööda on andnud, nagu ta üledüldse üksnes luuldeid awaldas.
Esimene tema iseseisew luuldekogu ilmus 1888 päälkirjaga „Anna Haawa luuletused“. Teine jagu sellest ilmus 1890. Esimese jao teine trükk ilmus 1891. Kolmas jagu „Anna Haawa luuletusi“ trükiti 1897.
Anna Haawa on wäga kõrgeandeline luulelooja. Tema luuletes puhub õige luuleline lillelehk ja kewadene armastuse õhk. Suur osa tema luuletusi on armastuseluulded. Kuid ka muu sisuga luuldeid on tema salmikute seas. Waimulikugi sisuga on neid olemas. — Anna Haawa armastuse-luuletel on õige wõim ja wägi, hoog ja hoowus. Imeks panna tuleb tema salmikute luulewõimu ja hingeteadlist peensust. Iga salmik waatab armastuse pääle uuelt küljelt, ja siisgi ei korda end üksgi salmik. Üks kord on armastus tähele panew, teine kord õiskaw, kolmas kord kurblik, neljas kord leinaw, wiies kord wihastaw, kuues kord maha jäetud, seitsmes kord põlatud, kaheksas kord uhke, üheksas kord alandlik jne.: Iga kord leiab Anna Haawa õiged sõnad, et oma peeneid mõtteid hingeteadliselt ja luuleliselt ära ütelda. Mõni kord on mõni ainus sõna nimetatud, ja siisgi teab lugeja selgesti, mis mõeldud on. Anna Haawa luulded on otse uue luuleilma lahti teinud. Ka muud luulded peawad endid sagedasti armastuse mõtte alla heitma.
Nagu Anna Haawa armastuse-laulud armastust otse jumaldawad, nõnda on ka tema muud luulded wäga tuumaka sisuga. Enamasti on ka nende wäline kuju ilus ja laitmata. Ka on luuldeid leida, milles luuletaja ihane ja sügaw usaldus Jumala poole ilusasti on südamest wälja woolanud. Nõnda kirjeldab ta näituseks luuldes „Nõder inimene“ otse täielises ja siisgi mõnes sõnas üteldud mõttes inimese hinge olu, kes Jumalast maha jäetud end arwab olewat ja nüüd palwet hakkab tegema, kuid et palwe ei awita, heidab ta meelt, aga siis wõtab hing jälle lootust ja ootab lunastust ning abi.
Ka wäga ilusaid isamaalisi laulusid on Anna Haawa loonud, mis oma tõugu kõige parematele wõiwad kõrwu astuda. Luuletaja õrn, hell, armastaw, ihane loomus näitab end neisgi luuletes, milles tihti ajaratta weeremist ja woolu tunda on. Iseäranis on luuletaja selle üle kurw, et kodumaa laste wahel on lõhesid walitsemas: „Taaralaste targad pojad — ehitage rahu kojad endi keskel ülesse!“
Et luuletajal nii ütlemata peenike tundmus on, siis on ta kõike südames maitsnud, mis ta sõnades awaldab. Teadlistes töödes ei tohi eneselik, isikline tundmus ette tungida, luuletes on ta seda ilusam. Anna Haawa luuletest ja nende õrnast ja peenikesest hingeteadlisest wõimust on juba Soome Helsingi ja meie kodu ülikoolis pikki seletusi ja kaunid kõnesid olnud.