Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Carl Robert Jakobson
Carl Robert Jakobson.
Iseäraline ja elu-tegew nähtawus Eesti kirjanduses on C. R. Jakobson, kellel suur mõju ja tagajärg oli ja kes palju sõpru wõitis. Ta oli nagu meteor, mis Eesti kirjanduse taewas heledalt nähtawale tuli ja pärast jälle ära kustus, kui ta wiisteistkümmend aastat hiilganud. Tema tähtjus oli kahekordne 1) politine ja 2) kirjandusline. Muidugi on meil siin üksnes tema kirjanduslise tähtsusega tegemist, sest et ta eestlaste tähtjas kirjamees oli.
C. R. Jakobson sündis heinakuu 14. päewal 1841 Tartus, kus ta isa tol korral ülikooli teener oli. Isal oli ärgas ja haridusline waim, ja ta õppis mõndagi, muu seas ka laulu ja mängu. Nagu juba enne temast oleme rääkinud, oli ta Torma kihelkunnas, kuhu ta 1844 oma perega läks, köster ning alustas sääl mängukoori ja tegi end ka Eesti kirjanikuna tutwaks. Ta on oma kooriga koguni „wõidusmatka“ (kunstireisi) Soomemaale teinud, ja aastal 1883 ilmus „Suomen Kuvalehti’s“ mängukoori kujegi. Et isa ka Eesti kirjamees oli, on juba üteldud. Isa tegewus mängumehena ei ole wiljata jäänud, sest C. R. Jakobson andis ka pärast kolm laulukogu wälja: „Wanemuine Kandle healed I. ja II. jagu“ ning „Rõõmus laulja“. Jakobsoni üks õde sai lauljaksgi.
Tormas elas C. R. Jakobson noorel põlwel ja käis kihelkunnakoolis isa juhatusel, kes ühes kihelkunna-kooliõpetaja oli. Temaga ühes kaswas tuntud uudisjuttude kirjutaja J. Pärn. Pärast läks C. R. Jakobson köstri-seminari Walka. Ennegu ta seminarist läbi sai, suri ta isa ära. Torma kihelkund walis C. R. Jakobsoni tema isa asemele aasta pärast kihelkunna-kooliõpetajaks, kui see alles 19 aastat wana oli. Aga tulise loomuga noor mees juhtus kogudusega uuenduste pärast ja kihelkunna sakslastega mõtete pärast pahandusesse ja läks Jamburisse uude kohta, säält aga pea Peterburisse. Sääl tundis ta pea, et talle weel haridust waja oli ning hakkas suure hoolega edasi õppima ning andis ise õpetust. Oma ilusa käekirja pärast oli Suurwürst Konstantini tütar, pärastene Greekamaa kuninganna, ilukirjas tema õpilane. Ka Ladina keelt õppis Jakobson ja luges Cicero’d, kelle mõttetarkus temale meeldis.
Peterburis tuli muutus tema elus: Ta sai Eesti rahwa ja kirjanduse sõbraks. Tema oli Saksa haridust saanud ja oli saksastatud. Wõiduste akademia professor Köler sai temaga tutwaks ja wõitis teda Eesti asjale. Jakobson sai peagi Eesti isamaalaseks. Ta põles himust midagi rahwa kasuks teha. Et ta kooliõpetaja oli, heitis ta silma koolide pääle, et sääl kudagi kasu saata. J. W. Jannseni lehes „Eesti Postimehes“ astus Jakobson juba 1865 awalikult wälja ja nõudis uuendusi, muutmisi, parandusi, paremusi. Tema wasta tõusis sulesõda, ei tahetud uuendajale ja ümberpöörajale maad anda. Jakobson kirjutas edasi. Ta õhutas eestlaste rahwusetundmust lõkendama, ta nimetas ja laitis puudusi ja wõitles oma waenlaste wasta. Kooliolu tahtis ta paremaks muuta, sest seda pidas ta kõige päält puuduliseks. Juba aastal 1866 andis ta lugemise õpiraamatu wälja nimega „Uus aabits, kust 50 päewaga lugema ja kirjutama wõib õppida.“ Raamat trükiti kahte korda.
Kõige suuremaks puuduseks pidas Jakobson, et Eesti koolides uut testamenti lugemise-raamatuks tarwitati, sest et sündsat lugeraamatut ei olnud. See oli wissisti tõsine puudus. Jakobson hakkas uut koolilugeraamatut kirjutama. Et tal kooliõpetajana hääd loodud anded oliwad, sai uus kiri, mis nime „Kooli lugemise raamat“ kandis ja 1867 wälja tuli, wäga hää ja otse klassine raamat oma tõuus. Lugemise-palad selles raamatus on suure osawusega walitud ja on ka igale täiskaswanud inimesele kasulikud lugeda. Seda raamatut andis tema trükkija Laakmann, isa ja poeg, mitu korda wälja. Pärast Jakobsoni surma on Kunder tema uuesti ümber teinud, kuid paremaks ei ole raamat selle läbi mitte saanud. Parem oleks olnud aja kohaseid muudetusi raamatule lisaks panna, kuid mitte teda sisust muuta. Liiwimaal tehti pea kõigis koolides raamat tarwitatawaks, aga Eestimaal tarwitati enamasti K. Malmi lugeraamatut „Laulud ja loud“, millel aga Jakobsoni raamatu wäärtust ei ole. Kaua on Jakobsoni raamat koolides lugeraamatuks jäänud. Jakobson on selle raamatuga enesele jäädawalt Eesti kirjamehe nime omandanud. Teised raamatud tuliwad juurde. Nõnda kirjutas ta põlluharijatele kirja „Teadus ja Seadus põllul“ ja pärast raamatu „Weikene Geografia“ ja ühe maakaardiraamatu, mis kõik palju laialilaotamist leidsiwad.
Aastal 1874 andis Jakobson oma „Kooli lugemise raamatu“ teise jao wälja, mis aga ialgi koolides tarwitatawaks ei saanud. Too-aegne kooliwalitsus keelas raamatu koolidele selle pärast ära, et tema sisu wäga rahwusline oli ja kooliwalitsuse meelest liig palju rahwusetundmuse leeki loitma puhus. Seda tuleb küll tunnistada, et sisu rahwusline on. Eesti rahwa lugu, kirjandus ja iseloom leiab raamatus tähelepanemist. Kui ka raamatut koolides tarwitada ei tulnud, siis on ta ometigi rahwa seas palju äratust teinud, kus teda tublisti loeti. Lugepalad on Jakobson mitmelt kirjamehelt wõtnud, iseäranis Hurti sulest, kuid ka ise palju kirjutanud. Ka see teine jagu on suure kaswatuse osawusega kokku seatud. Teda wõib iga haritud eestlane lugeda ja on see juba selle pärast kasulik teha, et sääl sees kogu nende kirjameeste waimutöösid on, kes enne aastat 1874 elasiwad ja kirjutasiwad. Wana kirjandusega Stahlist kuni Mannteuffelini on Jakobson wähe tuttaw olnud, seda rohkem aga nende kirjameestega, kes 1840 kuni 1874 kirjutasiwad.
Jakobson läks koolikirjanduse rohkendamises edasi. Juba 2 aastat pärast teise jao ilmumist awaldas ta „Kooli lugemise raamatu“ kolmanda jao, aastal 1876. Ka see raamat on wäga tuumakas ja on osawasti kokku seatud, aga ei saanud ka ialgi koolides tarwitatawaks — wist et seda wajagi ei olnud. Lugepalad selles kirjas on kõik juba küpsema mõistuse tarwis arwatud ja wõib neid iga täiskaswanud inimene hariduseks lugeda, sest raamatu sisu tahab üleüldist inimlist haridust edendada ja laiendada. Olgu tema pääle siin iseäranis näidatud.
Üleüldlikult oleks ütelda, et sääraseid raamatuid kui, need ülemal teatatud kolm kooliraamatut on, waewalt muudes keeltes on leida. Jakobson tõstis Eesti koolikirjanduse korraga kõige kõrgemale järjele. Eesti kirjanduse ajaloos ei wõi sellest ialgi tähelepanemata mööda minna. Järelkäijaid saab Jakobsonil wähe olema, sest selle läbi, et Wene keel Eesti rahwa-koolides õpekeeleks on, ei maksa kooliraamatuid Eesti keeles enam trükkida — wähemalt mitte nii palju kui enne.
Oma lugeraamatu-kirjanduse lõpetas Jakobson aastal 1880 selle läbi, et ta tütarlaste tarwituseks koolilugeraamatu „Helmed“ wälja andis. Nagu enne, nii selles raamatus näitab kirjutaja suurt kaswatlist osawust ka tütarlaste õpekirja kokku pannes. See raamat on tütarlaste lugemise ja hariduse wara õrnema loomu kohane, kuid ei ole meie teada mitte sagedasti tarwitatud. Pääle mõne ainsa on lugepalad kõik ilusasti walitud, ja mõni wäike puudus ei wähenda raamatu wäärtust.
Kooliraamatute kõrwal kirjutas Jakobson ka muid kirjasid. Natuke tagasi minnes tuletame nimelt seda meelde, et tema „Kolm isamaa kõnet“ aastal 1873 trükis ilmusiwad. Need kõned oliwad enne „Vanemuine“ seltsis peetud. Jakobson oli nad nõnda seadnud, et esimesel kõnel sisuks oli „Eesti rahwa walguse aeg“, teisel „Eesti rahwa pimeduse-aeg“ ja kolmandal „Eesti rahwa koiduaeg“. Walguse ajaks nimetas Jakobson Eesti muinasaega, mil rahwas oma jalal rikas ja õnnelik olnud, pimeduse aeg oli see, mil rahwas Saksa mõisnikkude all pärispõlwes ohkas, ja koidu aeg oli see uus aeg, mil pärispõlw lõppis ja mil rahwal jälle lootust oli waimu walgust maitsta saada. Seni ajani ei olnud ajalugu muul wiisil kirjutatud, kui Saksa-Balti seisukohast, millelt Saksa mõisnikud ikka rahwa suured häätegijad on. Jakobsoni mõiste oli teine. Armuta kutsus ta neis kõnedes Saksa mõisnikka ja patrizisid ajaloo kohtu ette selle pärast, et nemad endisel ajal eestlased, kes waba ja omast kohast haritud rahwas olnud, oliwad orjakarjaks teinud. Kes seda raamatut luges, ärkas rohkem kui ühegi muu kirja läbi. Rahwa enesetundmus tõusis wäga suuresti, Jakobson sai suuremaks rahwameheks, kui keegi teine. Wanameelsed sakslased ja nende meelsed rahwa seas oliwad põlewat wiha täis ja saiwad Jakobsoni waenlaseks. Nad põhjendasiwad „Tallinna Sõbra“ kadunud toimetaja Eichhorni all oma eestwõitlejaks, kes ka Jakobsoni kirjale erawastuse andis nimega „Rahu kosutab, waen kaotab“. Eichhorn püüdis Jakobsoni tuhnijaks ja mässajaks teha, kes eestlasi kõrgusele tõstab, millel nad ei ole seisnud ega seisa. Aga Eichhorni katse oli kasuta. Keegi ei olnud tema poole. Rahwas oli Jakobsoni pool. Temale anti õigus. Ta ei arwanud Eichhorni wastusegi wäärt.
Aastal 1878 asutas Jakobson enesele ajalehe „Sakala“. Selleks oli ta juba enne Wändrasse Kurgja omale päriskohaks ostnud, kus ta nüüd korrati elas, kuid kõige rohkem Wiljandis asupaika wõttis, kus tal lehe „Sakala“ toimetamisel muidugi kõige rohkem tööd ja tegemist oli. Selles lehes hakkas ta kohe esiotsa terawasti kirjutama. Ta andis kõikidele armuta pihta, keda ta enese wastaseks pidas. Kõige rohkem pilgata ja kolkida sai wana auuwäärtne J. W. Jannsen. Seda ei wõinud muidugi kiita. Jannsen ei tahtnud kellegagi tüli. Ei olnud siis ka õige temaga riidu minna. Ajaleht „Sakala“ leidis aga suurt lugejate hulka. Juba aastal 1879 pandi leht riigiwalitsuse poolest 8-ks kuuks kinni, aga kui ta jälle hakkas ilmuma, tuli talle seda rohkem lugejaid, ja kinniolemise ajal kogusiwad Jakobsoni auustajad eneste seas temale 600 rubla raha. Kuda nimelt Hurti ja Jakobsoni wahele lõhe tuli, oleme Hurti tööde kõnelemisel juba teatanud. Kui Jakobson „Eesti Kirjameeste seltsi“ presidendiks 23. augustil 1881 waliti ja selle pärast hulk rohkem haritud eestlasi, nende seas ka Eesti kirikuõpetajad, seltsist wälja astusiwad, pani see Jakobsoni mõtlema. Ta kutsus kõiki jälle ühisele tööle. Tema kutse oleks wissisti mõjunud, kui surm ootamata teda ära ei oleks wõtnud.
Lõpuks heidame weel pilku Jakobsoni muude kirjatööde pääle. Juba aastal 1872 oli ta ühe näitemängu nime all „Artur ja Anna ehk wana ja uue aja inimesed“ kirjutanud ja trükkida lasknud. See on tema ainus näitemäng. Selles näidatakse, kuda wanameelsed rüütlid mõtlewad ja kuda uuemeelsed peaksiwad mõtlema. Artur, wanameelse mõisniku poeg, on ühe haritud talutütre, Anna, peidmees. Kuda siin wana ja uus meel kokku põrkab, seda näidatakse mängus. Kõike katsutakse, et Arturit nii kaugele wiia, et see Anna maha jätaks. Ei see mõju. Artur saab ometi Anna, ja wanad hallitanud seisuse-waheseinad lagunewad ära. Ehk selle mängupala wasta küll kangesti oldi, on teda siisgi wäga sagedasti etendatud. Ta oli kord koguni keelatud, kuid parast wõidi teda jälle mängida.
Jakobson oli mitmepoolne mees. Ka luuletajana on ta ette astunud, ehk küll peab tunnistama, et tal suurt luuleannet ei olnud. Warjunime all „C. R. Linnutaja“, mis ühest mäest Jakobsoni sünnikoha ligidal olnud wõetud, andls ta mõnedgi luulded koguks trükki: „C. R. Linnutaja laulud“. Ta on Schilleri järele „Hektori lahkumine“, „Paleused“, „Kella laulu“ ümber teinud. Aga ka algusluuldeid on ta loonud, nõnda „Wõõrsil“, „Weel pole kadun’d kõik“, „Jälle meie seas“ ja teised. Keel tema luuletes on küll soraw, nagu see ka muidu tema kirjades leida, kuid ei wõi eeskujuline olla, sest ta ei olnud peenike grammatika tundja. Ta kirjutas näituseks sääl p, t, k, kus ta pp, tt, kk oleks pidanud kirjutama ja ümber pööratud.
Tähele on tema mõtete kohta panna „Galileo Galilei, üks walguse riigi wägew walitseja“ 1878, milles teadusmeest kirjeldades ka Jakobsoni enese waba mõte awalikuks tuleb.
Ka põllutöö edendamise eest kandis Jakobson suurt hoolt. Ta kirjutas pääle enne nimetatud raamatu „Seadus ja Teadus põllul“ weel hulga teisi põlluteadlise sisuga kirjasid, mis kasulikud oliwad. Nõnda kirjutas ta „Kuida põllumees rikkaks saab“ 1874, „Kuidas karjad ja nende saagid“, „Anid, nende kasulik kaswatamine ja nuumamine“ ja „Eesti hobused, nende mõistlik kaswatamine ja mõistmata rikkumine“ 1876. Ka oli ta enne surma mõne aasta Wiljandi ja Pärnu põllumeeste seltside esimees korraga. Wiljandis läks tema juhatusel korda toredat maja Eesti Põllumeeste seltsile ehitada. — Ka Eesti laewasõidu eest kandis ta hoolt ja kirjutas seks lätlase Waldemariga nõuus ühe raamatu „Meie kaubalaewa wägi Läänemeres.“
Kui Jakobson just kõige paremas eas oli ja wõimu rahwa suurema hulga kohta enese kätte oli ühendanud, siis tuli ootamata korraga surm ja tegi tema tööle otsa paastukuu 7. päewal 1882. Tema politika mõju üle wõib arwamine lahku minna, aga ka tema kirjandusline mõju oli suur ja on kasu saatnud. Tema hingab Wändras tema enese päralt olnud Kurgja koha pääl enese pärishauas.
Et igal suuremal kirjamehel oma jagu mõju on, seda teab igaüks, ja seda näitab iga haritud rahwa kirjanduse lugu. Ka Jakobsonil on pärast surma oma jagu poolehoidjaid olnud, kui ka tema kohta ei wõi ütelda, et ta „kooli“ tegi, see on, sellel kombel õpilasi sai, nagu see teiste rahwaste juures on suurematest kirjanikkudest näha olnud. Et Jakobsonil otse järelkäijaid ei ole olnud, see tuli sellest, et tema wõim ehk mõju oma ringkonna üle mitte ainult kirjandusline ’polnud, waid see oli rohkesti politine. Politisel mõjul on aga see tunnismärk, et ta mõjuja eluajal wäga suur on, aga pärast selle surma waewalt tunda on ja mõni kord üleüldse ära kustub. Kes wõiks ial ütelda, et Aristotelese ja Plato, Horatiuse ja Liviuse, Boccaccio, Tasso ja Dante, Shakspere ja Milton’i, Calderoni ja Camoens’i, Goethe ja Schiller’i, Puschkin’i ja Lermontow’i, Tegner’i ja Linné, Runeberg’i ja Lönnrot’i, nõnda ka Kreutzwaldi ja Koidula mälestus ialgi kaob, kui juba tuhanded wõimumehed, kelle wõimus elus tuhat kord suurem oli, ammugi on ära ununud! Just selle pärast, et C. R. Jakobson rohkem politika- kui kirja-mees oli, mõjus ta pärast surma kirjandusliselt wähem. Sellegi pärast on tal wõimu ja mõju olnud. Esiti on seda wõimu Eesti keele tarwitamises tunda. C. R. Jakobson ei olnud suureandeline keelemees: ka tema sõbrad käiwad Eesti keelega hästi hoolimata ümber. Jakobson andis wastastele walu: tema sõbrad on seda niisamuti teinud. Selle läbi on trükitud sõna sagedasti küllalt ka wastaste puutumiseks ja kahtlustusteks tarwitatud. Loomulik oli siis ka, et trükitud sõna oma pühaduse ja mõju rahwa silmas kaotas.
Et siin ka nimesid ette tuua, siis olgu järgmised kirjamehed mälestatud, kes Jakobsoni jäljes käisiwad. Need on uudisjuttude kirjutaja Pärn, põllumees-luuletaja Reinwald, keelemees ja luuletaja Dr. Weske, siis weel Kunder, Järw ja Kõrw. j. m. t.
Pärni kohta on siisgi ütelda, et Jakobsoni mõjust tema üle wähe on tunda. Tema on hulga juttusid Eesti keeles kirjutanud, milles muust kui ta enese andest juttu ei wõi olla. Ta oli üksnes Jakobsoni noorusesõber, kuna ta pärast iseteed käis. Et ma siin raamatus aja järele käima pean, siis wõin esiti Pärnist, siis Reinwaldist kõneleda, siis wahet teha ning selle järele siis Weskest, Kunderist, Järwest ja Kõrwist kirjutada.