Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Eesti keel muinasajal
Eesti keel enne kirjandust.
Eesti keel muinasajal.
Eesti keele mõistja küsib, kui ta selle keele üle järele mõtleb: Kust on Eesti keel saanud, ja mil on tema algus olnud? See on loomulik küsimus. Igaüks, kes kirjadest inimeste mõtteid tundma õpib, see peab ju kõige enne selle keele alguse järele küsima, milles need kirjad on üles pandud.
Eesti keel on Soome, Liiwi, Wepsi ja Wadja keelega ühest tüwist tekkinud. Need keeled on muistsel ajal nii hästi kui üks keel olnud, ehk küll ka siis on murde wahesid olnud; see ei ole kahtlane. Terwel põhja-Wenemaal on hallil muinasajal inimesi olnud, keda nii hästi Soome kui Eesti rahwa esiwanemateks wõime arwata. Juba enam kui kahe tuhande aasta eest on Eesti rahwa esiwanemad selsamal kohal elanud, kus praegu Eesti rahwas elab. Aga enne seda aega on nad Aasiamaalt siia tulnud, sest nende keel ja iseloom näitab, et nad Mongoli sugu rahwas on.
Greeka ajaloo-kirjutaja Herodoti „melanchlained“ (mustad kuued), aastat neli sada enne Kristust, ja Rooma ajaloo-kirjutaja Tacituse „aestid“ Kristuse sündimise aja ümber ei ole muud olnud kui praeguste eestlaste esiwanemad. Niisamati oliwad ka need liiwlased ja eestlased, kes 5. aastasajal Rooma keiser Theodorichile merewaiku kingituseks wiisiwad, ja need eestlased, kellest Inglise kuningas Alfred Suur 9. aastasajal kirjutas, praeguse Eesti rahwa esiwanemad. Selle muinasaegse Eesti rahwa keelest ei ole seni ajani ühtegi sõna kusagilt wanadest kirjadest leitud. Üksnes arwata on, et nende muinasaegsete eestlaste keel praeguse Eesti keelega ühte moodi oli, kui ka mõni sõna, mis nüüd on kadunud, siis rahwa suus helises ja mõni sõna on aja jooksul muutunud.
Põhja-Wenemaal on Soome ja Eesti rahwa esiwanemad aastasadade wältusel Wenelaste sekka ära sulanud. Iseäranis suur-wenelastes jookseb weel praegu küllalt Eesti ja Soome segawerd, kuna Eesti-Soome keelest Wene keelde üksnes wähesed jäljed on järele jäänud, nagu seda keele-uurimine näitab.
Wanad Rootsi kirjad jutustawad, et Biarmi-, Permi- ehk Pära-maal on kord suur kuldkuju seisnud, keda rahwas „Jumala“ kujuks nimetanud. Sõna „Jumal“ on siis Eesti keeles kõige wanem sõna, mis ajakirjade läbi tutwaks on saanud. Kindel on, et see sõna juba kõige wähem poolteist tuhat aastat wana ja tuntud on. Et see sõna praegu Soome ja Eesti keeles tuntud on ja nüüd taewa Jumalat nimetab, siis näeme juba sellest, et Eesti keel poolteist aastatuhat tagasi umbes nõndasamati kõlas, nagu ta nüüdgi kõlab.
Eesti kirjandus ulatab umbes 300 aastat tagasi. Enne seda aega, see on siis Eesti paganausu ja katoliki usu walitsuse ajast, ei ole meil kirjasid järele jäänud, mis meile muinasaja Eesti keelest wõiksiwad sõnumid anda. Sõna „Jumal“ on ainus wäike aga kindel märk ja mälestus Eesti muinaskeelest. Kõik teised mälestused on hoopis nooremad.
Siis on meil weel mõned kindlad märgid wanast Eesti keelest järele jäänud, kui ka mitte nii wanad kui sõna „Jumal“. Need märgid on Eesti keeli sõnad ja koha-nimed, mida Liiwimaa kuulsa kirjamehe ja ajalookirjutaja Läti Hendriku sulest järele on jäänud. Kas uurimine weel rohkem sõnu sõna „Jumala“ kõrwal saab leidma, mis wanemad on kui sõnad Läti Hendriku kirjades, seda ei ole wõimalik ütelda. Koguni wõimata ei ole see mitte. Eestlaste kui waese rahwa ajalugu, keelt ja kirjandust ei ole keegi weel nii sügawasti uurinud, et wõiks ütelda: Nüüd ei ole midagi enam leida. Suured uurijad ja õpetlased ei ole Eesti rahwa olu weel mitte nii sügawasti tundma wõinud õppida, et keegi kindlasti tõendada wõib: Nüüd on kõik hallikad ja kolgad läbi otsitud, mis eestlaste üle sõnumid wõiksiwad anda. Siin on weel põld harida, millel keele- ja muinasteadusel küllalt tegemist wõib olla.