Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Eesti keelest Läti Hendriku ajal
Eesti keelest Läti Hendriku ajal.
Läti Hendrikust, Eesti keele kõige wanemate mälestuste andjast, peame siin weel iseäranis kõnelema. Nagu teada, on tema nende sakslaste teod ja sündused üles kirjutanud, kes kõige esiti Balti-maale tuliwad, nimelt a. 1159 kuni 1227. Läti Hendririkust ei ole kindlasti teada, kas ta sakslane wõi lätlane oli. Mõned on teda koguni eestlaseks arwanud, sest et ta Eesti keeli sõnad on õigesti üles kirjutanud, kuna tema Läti keeli sõnad praeguse Läti keelega kokku ei sünni.
Kindel on, et tema sakslaste hulgas on elanud, õppinud ja kirjutanud.
Tema kirjad on Ladina keeli ja on neid õige paks raamat. J. Jung on nad Eesti keelde ümber kirjutanud, ja nad on 4 andes ühte kokku 244 suurt lehekülge — 1881 kuni 1883 — Tartus Laakmanni juures trükitud, et neid iga eestlane wõib saada. Kahju üksnes, et selles inimeste ja kohtade nimed on ära rikutud: Need peaksiwad nii kirjutatud olema, nagu Läti Hendrik neid kirjutab, aga nüüd on nad muudetud, ja igaühel, kes tõlget loeb, tuleb ikka Ladina keelest järele waadata, kuda see ja teine nimi on kirjutatud; selle läbi on tõlke üleüldine teadusline wäärtus wähendatud, kuna tal üksnes ajalooline wäärtus jääb.
Läti Hendriku kirjad kõnelewad sakslaste tegudest, kuda need Baltimaa eneste alla heitsiwad. Rohkem kui kolmas osa tema kirjadest on üksnes eestlaste üle kirjutatud — pea kõik sellest, kuda sakslased lätlaste ja liiwlaste abil eestlaste wastu sõdisiwad ja nad wiimaks ära wõitsiwad ning selle läbi eestlased oma wabaduse ja iseseiswuse tänapäewani kaotasiwad. Läti Hendriku kirjad on siis tähtjas teadusehallikas eestlastest wanal ajal, aga niisamati ka liiwlastest, kes ju muud ei olnud kui eestlaste suguharu ja kelle keel õieti Eesti keele murre on. Liiwlasi elab weel paar tuhat hinge Kuramaa põhjarannal wasta Saaremaad, kuna nad Riiast Salatsi rannani, kus Läti Hendriku ajal asusiwad, juba on ära kadunud.
Läti Hendrikust kirjutab prof. Dr. Leo Meyer aastal 1876 Õpetatud Eesti Seltsi koosolekute sõnumites nõnda: „Tuntud on, et mis meil koosolewatest Eesti keele mälestustest on, mitu aastasada pärast Läti Hendrikut on kirjutatud. Aga ka need wäiksed riismed Eesti keelt, mis Läti Hendrik meile on tallele pannud, on wäärtuse poolest wäga tähtsad. Suuremalt osalt on nad küll üksnes kohanimed, ja kohanimede seletamine on alati iseäranis raske olnud ja on mõni kord koguni wõimata, aga Läti Hendriku teatatud nimedes on juba wanad sõnakujud üliwäga tähtjad, milles nad meie silma ees on, sest nende kõrwal on uuemad nimed, nii palju kui neid nüüd weel ette tuleb, pea kõik enam wõi wähem nudistused. Ka on meelde tuletada, et Hendrik Liiwi keelt ja selle järele ka ligidat sugulast Eesti keelt on mõistnud, ja ta on siis sõnakujud nõnda wõinud üles kirjutada, nagu need tõesti oliwad. Läbirääkimistes liiwlastega märgib ta ennast tulgiks, «interpres», nagu ta eestlastega läbikäimiseks ka ühe tulgi nime „Philippus“ nimetab. Üksikud nimed on ka ümber pandud, ja selle kõrwal on ka paar Eesti sõna elawas tähenduses tarwitatud, nagu oleksiwad nad Hendriku Ladina keele warasse koguni wastu wõetud.“
Mõned Eesti keeli sõnad, mis Läti Hendrik meile on järele jätnud, on järgmised: „maleva“, see on wana Eesti sõna, mis „sõjawägi“ tähendab, nüüdsest Eesti keelest kadunud, aga ühes rahwalaulus „maameeste malewa“ weel alles; siis „kilegunda“, mis weel ka praeguses Eesti keeles alles on sõnas „kihelkund“, kuna see enne ühte maakonda tähendas, mille mehed kihlamise ehk tõotuse läbi ühe wanema walitsuse all kokku hoidsiwad maja ja kodu kaitsta; ka sõna „wanem“ on Läti Hendriku kirjades leida ja tähendab „ülem“ ehk „päälik“ ja „juhataja“; sõna „maja“ on niisamati olemas, aga ei tähendanud mitte elukorterit, waid tähendas rahwa kogumise paika, nõnda siis umbes seda, mis nüüd walla- wõi kihelkonna-maja tähendab; sõna „nagatae“ Läti Hendriku kirjades on praeguse sõnaga „nahk“ sugulane, ja sellest on ka praegune sõna „raha“ tekkinud („nahast“ sai „raha“, niisamati nagu „rekrutist“ „nekrut“ on saanud); Hendrik jutustab, kuda saarlased ühte preestrit piinanud ja selle juures pilgates ütelnud: „Laula, laula, pappi;“ need sõnad on Hendriku kirjades Eesti keeli ja wõib neid igaüks eestlane weel praegu ilma seletamata mõista; teises kohas ütelnud eestlased: „maga magamas,“ mis sõna ju ka praegu kerge mõista on ja nii palju tähendab kui „uinu hästi“; siis tuleb weel Eesti keeli sõna „waipa“ ette, mis weel praegu mõnes kohas rahwa suus „waip“ kõlab ja mida Saksa sõna „tekk“ on kõrwale ajanud; siis leiame weel kohanimedes õige hulgakese sõnu, nagu: „kihlegunda, nurme, joge, gerwe ehk jerwi, soon, tagana, Kareda, pä, metse, pole, Koiwa, Viliende“ jne., ja need sõnad on kahtlemata needsamad, mis praeguses Eesti keeles on: „kihelkund ehk -kond, nurm, jõgi, järw, soo, taga, kare (omastaw: kareda), pää ehk pea, mets, pool, kuiw ehk koiw, wili“. Sõnadest „waipa“ ja „nurme“ näeme, et sarnased sõnad enne kõik kahesilbised oliwad, kuna nende nimetaw kääne praegu „waip“ ja „nurm“ on.
Kohanimedest, mida Läti Hendrik on üles kirjutanud, paneme üksnes mõned, mis kindlad ja kerged seletada on, siia üles. Esiti astuwad meile Läti Hendriku kirjadest kolm kohta ette, mille nimed on „Odenpä,“ „Jogentagania“ ja „Sontagana.“ Odenpä on lihtsal praegune Otepää; Jogentagania oli koht, mis põhjapool Emajõe kaldal ja Wirtsjärwe äärel sääl on, kus praegu Palupõhja, Utsali, Jõesuu, Lätgalu ja Oiu paigad ning Rõika ja Meleski wabrikud seisawad; Sontagana oli selle koha nimi, kus nüüd Pärnu linn ja kihelkund ja Audru, Mihkli ja Tõstamaa kihelkunnad on, kuna praegune Sootaga Tartu kreisis hoopis teine paik on kui Läti Hendriku Sontagana. Nimetatud kolm kohta on siis tuntud. Paneme nad nüüdsesse keelde, siis kõlaksiwad nad „Otepää, Jõetaga, Sootaga,“ kuna Läti Hendrik kirjutab „Odenpä, Jogentagania, Sontagana.“ Nende nimede esimene pool oli siis Läti Hendriku juures „Oden, Jogen, Son,“ aga nüüdses Eesti keeles on ta „Ote, Jõe, Soo.“ Sõnadest on siis kõige päält üks n-täht wälja langenud. Aga see n ei olnud muud kui muinasaegse Eesti keele sõnade omastawa käände lõpp, mis Soome keeles weel praegu alles on, sest soomlane ütleks neid kolme nime weel nüüd „Otenpää, Joentakanen, Suontakana.“ Ka Saksa keeles on neil kohtadel see n alles sees: „Odenpä“ ja „Sontack.“ Eesti keelest on see lõpp kadunud, aga oli Läti Hendriku ajal täiesti elaw ja tarwitataw. Ka tähendas sõna „otte“, „ott“ wanas Eesti keeles „karu,“ nõnda tähendab siis nimi „Odenpä“, pärast „Otepää“ nii palju kui „karu pää“: wist on sääl rohkesti karusid olnud, ja selle pärast on kohale see nimi pandud.
Nimes „Jogentagania“ on weel teine wanaduse märk, mida nüüd enam Eesti sarnastel sõnadel ei ole, see on, et sõna „jõe“ oli Hendriku ajal „jogen“, see on: täht g oli 700 aasta eest sellest sõnast alles wälja langemata, kuna ta nüüd wälja on langenud. Sellest wõime täiesti kindlusega ütelda, et kõigis sarnastes sõnades, millest nüüd g, b, d wälja langenud, Läti Hendriku ajal need sõnades alles oliwad, näit., kus meie ütleme „mäe, wäe, toe, ree, soa, oa, loa, keo, käe, söe, löe, wee“ jne., sääl ütlesiwad Läti Hendriku aegsed eestlased „mägen, wägen, tugen, regen, sugan, uban, luban, kibun, käden, süden, lüden, weden.“ Sõna „pä“ näitab selgesti, et 700 aasta eest on eestlased „pää, pääle, pääl, päält, sääl, säält, hää, hääle, häält, säär“ jne. kõnelenud ja ei mitte „pea, peale, peal, pealt, seal, sealt, hea, heale, healt, sear“, nagu nüüd sagedasti üteldakse ja kirjutatakse.
Wõtame nüüd weel kord need Eesti keeli sõnad kokku, mis me Läti Hendriku kirjadest leiame, siis on neid kaunis hulgake, nimelt: malewa, kilegunda, wanem, maja, nagatae, laula, pappi, maga, magamas, waipa, nurme, jõge, järwe, soo, tagana“ jne., nende juurde weel kohanimed „Odenpä, Jogentagania, Sontagana, Nurmegunda, Metsepole, Puidis, Kareda, Wirzjerwe, Koiwa“ ja palju muid kohanimesid, mis igal eestlasel koguni kerged aru saada ja seletada, siis on meil wõimalik juba wäikest pilti enestele waimu ette teha, kuda Eesti keel enam kui 700 aasta eest oli. Kui need ka muud ei ole kui üksikud sõnad, siisgi teame nendest, et wanad eestlased oma kodukohtadele on nimesid pannud ning et see ju hariduse astet näitab, millel nad on seisnud, sest täiesti metsrahwad ei pane sugugi nimesid kohtadele. Meie nimetame neid sõnu auukartusega, sest et meie teame, et Eesti rahwa esiwanemad neid on ligi tuhande aasta rääkinud. Ja meie teame ka nendest, et kui keegi eestlane, kes 700 aasta eest on surnud, nüüd wõiks üles tõusta, siis wõiks ta praegust Eesti keelt ometi mõista, kui ka mõni sõna teise uuema, wähe lühema näo on saanud.
Sõna „pappi“, mis wanad eestlased pruukisiwad, on ise enesest wäga õpetlik. See sõim ei ole mitte Eesti, waid on Saksa oma, ta on juba ammugi enne sakslaste siia-tulemist Eesti keelde wõetud — wist juba siis, kui eestlased Saksa gotlastega endiste aastasadade jooksul kokku saiwad. See sõna üksi tunnistab wäga selgesti, et eestlased muinasajal on sakslasi tundnud ja nende keelest Eesti keelde sõnu wõtnud, sest sõna ei wõinud ju siis alles eestlaste seas tuttawaks saada, kui eestlased Riia sakslastega wastastena wõitlesiwad. Eestlased on niisuguste Germani sugudega enne kokku saanud, kel see sõna keeles oli. Ka on haudadest, millesse enne sakslaste aega on surnuid maetud, õhtumaa rahasid ja ristisidgi leitud, mis sedasama tunnistawad, nagu sõna „papp“.