Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Eesti näitemängust ja selle kirjandusest

Allikas: Vikitekstid
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Eesti näitemängust ja selle kirjandusest.

Nagu seda juba üksikute kirjanikkude juures näidatud, kes näitlusi kirjutasiwad, on Eesti näitemäng alles noor. Nimelt 19. aastasaja algul oli Pärnus esimene proow Eesti keeli mängida, millest aga palad ja lugu on kaduma läinud, nagu see teisel kohal jutustatud.

Päris esimene Eesti awalik näitemäng oli alles Jaanipäewal 1869, mil Koidula tehtud „Saaremaa onupoeg“ Tartus „Wanemuise“ seltsis etendati. Sest saadik on ühtepuhku mängitud. „Wanemuise“ selts on siis Eesti näitemängu sünnipaik, ja Koidula oli esimeste näitluste kirjutaja, millest siin weel „Särane Mulk“ ja „Maret ja Miina“ meelde tuletatud olgu.

Selle järele kirjutas J. W. Jannsen oma näitlused „Pärmi Jaagu unenägu,“ „Miljonär wangis ehk kihlwedu 5000 rubla pääle“ ja „Tuhalabida walitsus“, millest wiimne üksi on päris-näol alale jäänud, kõik 1870. ja 1873. aasta wahel kirjutatud.

Pea ühel ajal esimeste näitlustega ilmus Dr. Fr. R. Kreutzwaldi sulest kurbmäng „Tuletorn“ 1871 ja pärast „Wanne ja õnnistus“ 1875, mõlemad rasked mängida, selle pärast harwa etendatud, kuid ilusad ja tuumakad.

V. Stein kirjutas 1872 kolme järguga kurbmängu „Kiwi-linad ehk wangitornist taewa,“ mis omal ajal palju mängiti.

Aastal 1873 oli küünlakuu 16. päewal suures Wene riigi päälinnas Peterburis „Palme“ seltsis esimene Eesti näitemäng, mil näitlus „Linnas ja maal“, K. A. Hermanni ümbertehtus, etendati. Hermanni poolt ilmus pea ka „Leppimine surmas“ ja algusmäng „Oksjon“.

Pea järgnes Tallinna linn Eesti näitemängu tehes ja selle järele Eesti wäiksemad linnad ja maine maa. Näitemängusid hakkas nüüd sagedamini ilmuma.

Lustmängu „Kodukäija“ awaldas H. Winter juba 1873; seda etendati sagedasti. Winteri sulest ilmus 1884 „Kohtusse kaebamine ehk: Wana joodik Jaska Härg“.

J. Jung awaldas 1875 naljamängu „Ööwaht“.

„Adwokat tohtri ametis“ ilmus 1876 M. Jürmanni sulest.

Selsamal aastal „Jõulu kiugitused“ J. Permanni poolest.

Saksa keelest Kotzebue järele kirjutas Eesti keelde A. Kitzberg lustmängu wiies järgus „Wirrwarr“ 1878.

A. Tido kirjutas aastal 1881 näitemängu kolmes waatuses „Kidsi rüütel“.

A. Jürgenstein (Lill) kirjutas 1880 „Uks eksind inimene“ ja 1886 „Juta,“ nelja järguga kurblik luulelugu Eesti rahwa elust.

Rohkesti edendas J. Kunder, nagu tema elu kirjelduses juba näidatud, Eesti näitemängu ja kirjutas 1888 „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus,“ 1882 „Muru Miku meelehaigus,“ 1885 „Kroonu onu,“ 1887 „Mõrsja ja märatsejad“ ja 1890 „Kingu Laos“.

Aastal 1882 ilmus Ederbergi ja Mohrfeldti sulest „Nunjni kosjakaup,“ naljamänguke.

A. Kuusik andis wälja 1883 naljamängu „Kolmekordsed pulmad“.

Joh. Mäemees kirjutas 1883 „Kadri“ ja 1884 „Hallmantel ehk bürgermeistri äpardus“, naljamängud 1 järgus.

Ernst Pohl andis wälja 1883 „Poissmehed“ naljamängu kahes järgus ja 1887 „Armastus ja kadedus,“ kurbmängu 4 järgus.

H. Stein kirjutas 1883 „Kosilane Kaukasiast,“ lustmängu 3 järgus.

J. M. Sommer (J. Silla) kirjutas 1884 „Kihlatud,“ „Aing-fo-hi,“ „Õepoeg,“ „See olin mina,“ lustmängud.

M. Lipp kirjutas 1888 Soome keelest „Öö ja päew.“

P. Jakobson kirjutas 1884 „Koit ja Hämarik“, 1888 „Udumäe kuningus,“ 1895 „Kustas kosib Mihklit,“ 1897 „Pettuse ohwrid“.

D. Martson kirjutas 1884 „Teie käsu pääle hra leitnant,“ nali ühes järgus.

A. Karotom awaldas 1886 „Üks öö Tartus“.

M. J. Eisen kirjutas 1887 „Isaisa wiisi,“ „Kuda nõiaks saab,“ 1892 „Alkoholi õnnistus,“ 1893 „Kalewi kannupoisid“ ja „Keisri kuue pärast“.

W. Luik andis wälja 1888 „Kolme kordne kosjakaup,“ nali ühes waatuses.

J. Leppik tõlkis ümber Körner’i „Tooni“ 1885 ja Schiller’i „Vennapoeg onuna“ 1886.

A. Sackaria kirjutas 1886 „Kingsepp, suure lossi wõitja“.

J. Orgusaar kirjutas 1887 „Hullu Antsu abiga“ ühes ja 1888 „Inimese hind ja wäimehe wäärtus“ kolmes järgus naljad.

C. Laurenberg kirjutas 1890 „Kõrwalops,“ nali kolmes waatuses.

A. Pert andis wälja 1894 „Feoffan,“ algupäraline näitemäng wiies waatuses.

A. Weizenberg kirjutas 1895 „Maie ja Mihkli kosjad ehk klaas weini,“ näitemäng 3 waatuses.

R. Müller andis wälja 1896 „Enesetapja,“ „Maja maantee ääres“ ja „Suured segadused“ 3 nalja 8 järgus.

J. Orra pani ümber 1897 Lessingi „Minna von Barnhelm,“ A. Reinwald „Bagdadi kalif“ wiies waatuses, — Willem Waher Goethe „Faust“ üksikud osad. Pääle selle weel on muid mängusid.

Eesti näitemängul ei ole weel kindlaid näitehooneid ega direktorid olnud. Näitlusi on etendanud enam asja armastajad linnades ja maal. Aastate 1870 kuni 1878 wahel wõtsiwad ühes teistega mitmed Eesti üliõpilased „Wanemuine“ seltsi näitemängimisest osa, kes nim. ajal ülikoolis oliwad. Esiti mängisiwad Koidula ja ta wennad Harry ning Eugen Jannsen, siis K. A. Hermann, M. Jürmann, J. Leilow ja teised ühes, kelle seas iseäranis mehed C. Müller, C. Tõnisson ja J. Napp, abikaasadega, R. Sachker, A. Wiera ja proua Reinberg ning neiud Tõnisson, Rebane, Napsepp j. t. kiitusega nimetada on.

„Wanemuise“ seltsis juhatas Aug. Wiera siis aastast 1878 saadik näitemängusid. Tema juhatusel mängis suur seltskond, kellest kõigest nimetame abielupaari M. ja A. Jakobsoni, A. Sakaria, J. Techneri ja J. Tõnissoni. — Tallinnas tegi seda 1890 aastast saadik A. Pert.