Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Eesti rahwa muinasusk ja muinastarkus 17. aastasajal
Eesti rahwa muinasusk ja muinastarkus 17. aastasajal.
Et Eesti rahwa muinastarkuse üleskirjutamisest siis, kui Lutheri usk alles eestlaste seas wankuwal põhjal seisis, palju juttu ei wõinud olla, on hõlbus mõista. Sellegi pärast saame mõnda Eesti wanast usust ja ebajumala-teenistusest kirjade läbi teada. See on selle läbi wõimalikuks saanud, et kirikuõpetajad Eesti muinasusu kui paganuse wasta wõideldes teda tundma õppisiwad ja mõnda temast üles kirjutasiwad. Juba Urwaste kirikherra Johann Gutslaff, nagu seda oleme teises kohas nimetanud, kirjutas 1644 terwe raamatukese „Kurtzer Bericht vnd Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffsland Wöhhanda“ püha jõe Wõhandu auustamise wasta, kellele ohwrid wiidi, keda kui jumalat kummardati ja õnne ja ilma saatjaks peeti. Seda wiisi on Eesti rahwas ka muid jõgesid, iseäranis Emajõge, pühaks pidanud. Üks kord 1642, kui Wõhandu jõele weski tehti, oli rahwas rahutu ja tõstis mässu, ning järgmise aasta põuda loeti jumalate nuhtluseks. Weski põletati wihase rahwa poolest ära. Pääle selle auustati wäga Pikse jumalat, kellest õnnistust ja hääd wiljawoosi oodati. Üks Erastwere talupoeg tegi taewaminemise pühal 1644 palwet pikse poole. Seda kuulis Gutslaff salaja ja kirjutas palwe, kui ka puudulises Saksa-Eesti keeles, üles. Palwe käis nii:
„Woda Picker, herja anname palwus katte sarve kahn, ninck nelli Shörre kahu, kündi pärrast, külwi pärrast, Olje wask, terra kuld. Touko mujo musto pilwe sure soh, körken Kondo, laja Lahne pähle. Simmase ilm, messi hohk meile kündjalle, külwjalle. Pöha picken, häja meie pöldt hüwwa ölja allan, ninck hüwwa päh otzan, ninck hüwwa terri sissen.“
Sellest wannutamise palwest on raske aru saada — muist küll selle pärast, et tema üleskirjutaja Gutslaff küllalt Eesti keelt ei mõistnud, muist ka, et muinaskeelsed nõiasõnad üleüldse rasked mõista on. Nüüdses keeles wõiks ta nõnda olla:
„Woda Piker! Härja anname palwes kahe sarwega ning nelja sõraga, künni pärast, külwi pärast, õlg wask, tera kuld. Tõuka mujale must pilw suurde sohu, kõrgesse kunda, laia laane pääle! Simase ilm, mesi hoog meile kündjatele, külwajatele! Püha Piken, hoia meie põld — hüwa õlg all ning hüwa pää otsas ning hüwi teri sees!“
Tähendada on, et sõnad „woda“ ja „simase“ rasked seletada on. Wist käib „woda“ sõnaga „woos“ (wiljasaak) wõi „wõta!“ ja „simase“ sõnaga „sumene“ (wiljane ja tume) kokku. Asjata on Eesti keele tundja Knüpffer katsunud neid sõnu seletada. Aga tõsi on, et see Pikeri palwe kõige wanem ja warem kõigest on, mis Eesti rahwa enese suust on üles pandud — 1644, see on 16 aastat waremini kui wanad-sõnad, mis Göseken üles kirjutas.
Knüpffer teatab weel mõndagi raamatu sisust. Raamatu wäljaandmise põhjus olnudgi ülemal nimetatud weski põletamine Wõhandu jõel Sõmerpalus wihase rahwa läbi. Weski üle tõstetud nimelt ka selle pärast rasket kaebtust, et sääl kohal enne Pikse asupaik ja sellest wäljakäik olnud, kus pärast weski tehtud. Weski pärast jäänud jumala wäljakäik üsna kinni, ja selle pärast ei ole paremat ilma loota olnud. Gutslaff teatab, et aga ka sakslased ja kirikuõpetajadgi selles ebausus kinni olnud, ja Gutslaff isegi ei olnud ebausust waba, kui ta ka selle wasta sõdis: Gutslaffi kihelkonnas eneses olnud, nagu ta ütleb, sääraseid kohte, kus inimene wõinud haigeks, jalutuks, pimedaks jääda; üks tema ümmardajatest lükanud rumalusest ebausu ohwri jalaga ümber ja jäänud warsti jalutuks. Ka muidu tunnistab Gutslaffi raamat suurt usku ilmade kuulutustesse ja kalendrite tegijatesse. Tol ajal oliwad kõik inimesed ebausklikud. Wõhandu jõgi alganud pühast hiiest, millest keegi ei ole tohtinud mitte witsaraagugi ära murda. Jõgi ei ole midagi roojast kannatanud, ei ka paisu ega pidamist, muidu tulnud kohe paha ilm, sest jõe wõimul on-gi just ilmad muutunud. Paha ja põuase ilma põhjused olnud muidu weel: sortsid on wilja õied ära rööwinud, kurat olla koidu tähe wangi wõtnud. — Wõhandu jõel katsutud ilmasid järgmisel wiisil: Talupojad pannud kolm mõrda wette, pidanud siis wahti, mis tõugu kala keskmisesse läinud. Olnud mõrras ilma soomusteta kala, nagu luts, wõi ka wähk, siis kardetud ikalduse aastat, ohwerdatud härg ja pandud mõrrad uuesti wette. Kui keskmises jälle soomusteta kalad olnud, ohwerdatud jälle härg ja pandud mõrrad kolmandat korda wette. Kui jälle paha märk leitud, siis wiidud — elaw laps (!) ohwriks, ja inimesed oliwad kannatlikult sellega rahul, mida saatus tulla laskis, sest üksi soomustega kala kuulutanud wiljalist aastat.
Seda ja mõnda muud loeme Gutslaffi raamatust, millest näeme, et tema ajal Eesti rahwas alles täiesti paganlist muinasusku pidas, kui ta ka juba ligi pool tuhat aastat nime pärast risti-usku oli ja juba katoliki usust Lutheri usku oli astunud.
Waheajal andis 1660, nagu teame, Göseken oma grammatika wälja ja tema sees pihutäie wanu-sõnu. Aga wana muinasusu wasta läks wõitlus edasi. Juba 1685 tuli Tallinnas uus raamat ilmsi, mille nimi oli „Der einfältigen Ehsten abergläubigische Gebräuche, Weisen und Gewonheiten… auf Begehren durch öffentlichen Druck mitgetheilt von Joh. Wolffgango Boeclero“ („Rumalate eestlaste ebausklised kombed, wiisid ja harjumised… soowi pääle awaliku trüki läbi teada antud Joh. W. Boecleri läbi).
Boecler oli koguni uus nimi Eesti kirjanduses. Ta oli Erfurtist pärit, enne katoliki usku ja jesuitlaste õpilane ja kaswandik. Aastal 1669 tuli ta Tallinnasse, sai Gösekeniga tuttawaks, heitis Lutheri usku — wist Gösekeni kena tütre pärast, keda ta pea kosis, oli siis Kullamaal abiõpetajaks ja sai juba 1670 Jaagupi kirikuõpetajaks, kas Wirus wõi Pärnumaal, ei ole teada. Juba sügise oli ta Lihulas, kus ta usumäratseja Weigeli kirja wälja andis ja selle pärast konsistoriumi sunnil 1672 ametist lahkus, käis Saksamaal, siis Wilnas, kus ta wanade sõprade jesuitide meelehääks jälle Lutheri usu ära wandus ja nende kollegiumi professoriks heitis! Pärast 1673 käis ta jälle Kullamaal naese laste järel, kes temaga ühes läksiwad. Göseken laskis teda tõotada, et ta katoliki usku ei läheks, kuna ta ju läinud oligi! Ka Wilnast läks ta ära. Kuid Göseken’i palwe pääle tohtis ta 1674 jälle Tallinna tulla, kus ta päält näha kahetsedes uuesti Lutheri usku heitis ja pärast Kuusalu õpetajaks sai. Aastal 1684 katsus aga ta oma naist wägisi Wilna kloostrisse saata. Aga naene reisis alles 1688 Wilna, et mehe wasta usu ärasalgamise tunnistusi tuua, mida Boecler salgas ja naese üle päälegi kaebata tahtis, et ta teda maha jätnud. Mõlemad kutsuti konsistoriumi ette. Boecler ei tulnud, waid põgenes Kölni, kus ta 1697 uuesti jesuitide liiki astus! Ta suri 1717. Imelik hulgus mees, kes oma usku nagu hobust wahetas!
See Boecler nüüd andis aastal 1685 juba nimetatud raamatu Eesti ebausust wälja. Kuid raamatu sisu ei olnud tema oma kogutud, waid oli Johann Forselius’e, Soomemaa mehe, korjandus, keda suur Soome keelemees ja kirjanduse ajaloo tundja Ahlqvist otse soomlaseks nimetab, nagu tema nimewenda Bengt Gottfried Forseliustgi. Johann Forselius oli 1639 kuni 1641 Domkooli rektor Tallinnas ja siis kaua aastaid 1641 kuni 1684 Madise-Risti kihelkonna kirikherra. Selles ametis surigi ta. Kaual ajal oli tal wõimalik Eesti rahwast, selle keelt ja kombet põhjani tundma saada ja materjali korjata, mis pärast tema surma wargsel wiisil Boecleri kätte sai, kes ta trükki andis, kuna Boecler oma äia käsikirjad ja piibli tõlgi trükki andmata jättis ja need täna päewani kadunud on. Oli see ka ülekohus Forseliuse wasta, et Boecler tema töö enese nime all awaldas, peame siisgi seda õnneks arwama, sest Forseliuse järeltulijatest ehk ei oleks keegi seda teinud, ja sõnumid Eesti rahwa muinasusust oleksiwad kaduma läinud. Forselius-Boecleri raamat on pärast mitu korda uuesti ära trükitud ja kõigetähtsamalt on seda Dr. Kreutzwald teinud aastal 1854, mil see raamat järgmise üle kirjaga „Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten mit aus die Gegenwart bezüglichen Anmerkungen beleuchtet“ („Eestlaste ebausklikud pruugid, wiisid ja harjumised olewiku kohta käiwate märkustega seletatud“) Keiserliku Teaduste Akademia kulul trükis ilmus.
Forselius-Boecleri raamatust arwame kasulikuks päris-sisu kohte sõna sõnalt Eesti keelde panna, et lugejad ise wõiksiwad sellest „ebausust“ aru teha. Paneme siia needsamad kohad üles, mis Dr. Kreutzwald on ära trükkida lasknud. Need on Boecleri raamatus aastast 1685 nii:
„Eestlaste ebausu asjad lapseristimisel. Nad hoiawad hoolega, et lapsi mitte pärast surnu matmist ei ristita, sest nad arwawad, lapsed ei jääda siis elama, waid surewad pea. Reedel ei lase nad ialgi, wõi lasewad üksi suure häda korral, oma lapsi ristida, sest muidu sattuda lapsed pahareti („Büttel“) kätte. Nad panewad tähele, et lapsi mitte sündimise-päewal ei ristita, ei tea miks. Nad arwawad õnnetuseks, kui üksnes tütarlapsi ristida toodakse, sest need jääda siis kõik lahtiseks ega saa mehele. Kui lapsed ei taha kosuda, waid sagedasti surewad, lasewad nad järgmised (lapsed), kui poisid, Aadam, kui tüdrukud, Eewa nimetada, et nad paremini kosuwad ja elusse jääwad. Ristimise ajal teewad nad enamasti laste käed lahti, sest nad arwawad, et nad siis, kui täis kaswawad, usinaks ja wirgaks tööliseks saawad. Kui poisslapsi ristitakse, seowad nad nendele sõrmused mähkme paeltele ja usuwad, et nad siis waremini naese wõtawad. Nad köidawad nendele ka raha, leiba ja küüslauku külge ning arwawad, et lapsed selle läbi sortsimise wasta karastatud on ja et nendel elus puudust ei tule. Üle jäänud ristwee walawad nad, kui wõimalik, seintele, sest nad mõtlewad, et siis laps pärast auusse tõuseb ja tal teiste üle käskida on. Nad panewad tähele, kas laps ristimisel pääd tõstab wõi langeda laseb; tõstmine tähendab elu, langeda laskmine surma. Kui laps ristimise ajal magab, tähendab see, et ta pea sureb. Lapsele pandakse ka ristimiseks helmed kaela, sest et see iseäralist rammu anda. Nii kaua, kui ristimine kestab, jookseb lapse isa ruttu ümber kiriku, sest siis pidada laps kangeks jooksmises saama; ranna-rahwas arwab, et laps siis hästi osaw ülgeid püüdma ja üle jää lippama on. Waderid hoiawad, et nad enne lapse ristimist liha ei söö, muidu saab laps pärast hambawalu; ka ei waata waderid ristimise ajal ümber, et last pärast mitte tontide poolest ei waewata; niisama ei kõnele ristimise ajal waderid, muidu hakkab laps pärast unes rääkima.
„Kosjal, kihlusel ja pulmal. Nad kosiwad ja peawad pulme alati noore kuu ajal, sest nad arwawad, et nad siis paremat õnne ja õnnistust leiawad, kui muidu; ka pidada naesed siis kaua nooreks ja siledaks (ilusaks) jääma, kuna nad wana kuu kosja puhul ruttu wanaks ja kortsu lähewad. Kosilane ei ratsuta ial mära seljas kosima, muidu ei saa ta edespidi sugugi poegi, waid saab üksi tütreid. Mõnel on see jumala kartmata kombe, et, kui tüdruk tema kosja wasta ei wõta, ta tüdruku wasta waenu peab ja siis sugunõuuga mööda toa ukse piita lööb, ja nii mitu korda, kui ta seda teeb, nii mitu aastat jääb tüdruk ilma meheta. Kui üks paar kihlatud on, siis waatawad, kumb nendest ilma tähele panemata teise jala pääle astub, see saab siis maja walitsust enese kätte. Pärast laulatust tõstetakse pruut ja peidmees kõrgesse üles, mida kõrgemale, seda parem nende tulew õnn. Pärast laulatust wõtab peidmees pruudi käest kinni ja jookseb temaga nii ruttu, kui wõimalik on, kirikust wälja, sest nad on ses mõttes, et siis majatalituses kõik usinasti ja wirgasti läheb. Pulma-majas panewad nad 2 küünalt põlema, ühe pruudile, teise peidmehele; kelle küünal enne otsa põleb, see sureb ka enne. Kui peidmees ratsa tuleb, jookseb üks wasta ja teeb tema sadula wöö lahti, sest nad arwawad, et siis naesel kerge tuhuwoodi saab olema. Pruuti ei wii nad majasse läbi wärawa, kust surnu on wälja wiidud. Kui pruuti majasse toodakse, ei jäta nad talle ahelaid kaela ega puusade ümber, ei ka kellasid, waid kõik olgu wagune, muidu arwawad, et wäga wäiksed lapsed saab. Kui pruuti peidmehele majasse wiidakse ja ta wankris wõi saanis istub, siis waatawad, et wanker wõi saan sisse sõites kuhugi ei tõuka, muidu saaks nendel majaolus palju meelepaha ja raskust olema. Kui pruut ja peidmees majasse tulewad, istub üks tule juurde ja hoiab seda, sest nad kardawad, et, kui wõõras sinna juurde tuleb, siis ehk saaks abielu paha. Pruuti wiidakse läbi kõigi tubade, ja peab ta kambritesse, wihusauna, lojuste ja hobuste lauta, wilja aita, kaewu, aeda ja ka tulde natuke raha wõi paelu wiskama, siis pidada selles palju õnne ja kosu olema, muidu, kui seda ei sünni, arwawad nad, et „õnne ega tähte“ ei tule. Kui pruut ja peidmees pruudi toas laual istuwad, tõugatakse üle nende paljad mõõgad lakke wärisema; kelle mõõk kõige kauemini kõigub, see elab ka kõige kauemini. Pruudile pandakse laual poisike sülle, siis ta saab seda enam poegi. Nad panewad hoolega tähele, kui pruut ja peidmees woodisse läinud, kes enne magama jääb, see nendest ka enne sureb. Pulmasöögil pillawad nad meelega õlut ja loodawad, et see siis nende majas alati jookseb ja seda küllalt on. Kui pulma-päewadel palju wihma sajab, arwawad, et pruudil palju õnnetust saab ja tal palju pisaraid walada tuleb. Isamees lõikab terwelt leiwalt ülewalt palukese ära, wõiab wõiga ja paneb siis pruudile suhu, sest siis saawad lapsed, keda noorik saab, wäikse ja sileda suu.
„Raskejalgistest ja muudest naestest. Kui nende naesed nii pea ei saa sünnitada, lasewad nad mehe juurde minna, siis wõib laps ilmale tulla. Nad hoiawad endid raskejalgsena pange wõi toobri pääle istumast, sest kardawad üksnes tütreid ilmale tuua, wõi laps wõiks weest kahju saada. Kui raskejalgsed uut leiba lõikawad, siis wõtawad esiti ülewalt palukese ära ning arwawad, et siis nende lapsed wäikse kena suu saawad. Kui kaks raskejalgist ühes aewastawad, siis arwawad, et nad mõlemad tütred saawad, aga kui kaks meest ühes aewastawad, kelle naesed käima pääl, siis tulewad pojad. Raskejalgsed wahetawad igal nädalil kingasid, ja kui sünnitamine tuleb, wiskawad soola kolm korda enese taha, siis pidada sünnitamine hõlbus olema. Ka mõtlewad nad, et kui raskejalgne täkku mära juures näeb, ta enne sünnitada ei wõi, kui täkule põllest süüa annab. Nad hoiawad end hoolega, et keegi nende jala pääle ei astu, sest muidu saab laps kõwerad jalad. Nad mõtlewad, kui naesed üksnes poisslapsi saawad ja kaksikuid, kes meeste sugu, et pidada sõda tulema, aga kui üksnes tütarlapsi, siis rahu. Nad hoiawad kuu-riiete ajal naese külge puutumast, sest muidu saaks lastel punased silmad.
„Lastest. Kui laps ilmale tulnud, istub ämmanaene temaga laua otsas, siis pidada laps hästi kõrgeks peetud inimeseks saama. Enne, kui nad sündinud lapse ema kätte annawad, panewad nad selle emale jalgade kohta, ja ema waotab oma wassaku jalaga lapse suu pääle, siis pidada laps häätahtliseks ja sõnawõtlikuks kaswama. Nad arwawad, et lapsed, kes reedel ja laupäewal sünniwad, hilja abielusse heidawad wõi ei sugugi heida. Nad panewad tähele, kes esiti pärast lapse sündi majasse tuleb; on see meesterahwas, on järgmine laps poeg, on see naesterahwas, siis tütar. Kui nad tütreid esimest kord pesewad, ei täida nad katelt mitte koguni täis wett, muidu saab tütarlaps pärast rasked kuu-riided. Wesi, millega pestakse, ei wisata säärasele kohale, kus inimesed käiwad, nad arwawad, et muidu laps pärast igaühe wiha alune, halwaks peetaw ja jalgade tõugata saab. Kui nad lapsi pesewad, siis raputawad nad neid jalgadest, sest siis tuleb tarkus alt üles päha. Nad waatawad ette, et midagi üle laste pää ei ulatata, muidu ei kaswa laps. Sünnib aga see kogemata, tõmbawad nad juuksed kesk pääd üles, siis ei saada see kahju. Nad waatawad, et lapsed wõtmeid suhu ei pista, muidu tuleb lastele hambawalu. Nad ei anna lastele pudeli kaelast õlut ega wiina juua, muidu saawad lapsed nõrga pää. Nad arwawad, et mis laps kõige esiti kätte wõtab, seks on tal himu, selle pärast panewad niisuguseid asju laste ligi, mida need peawad õppima, kas kirwe, wõrgu jne. Reedel ei otsi nad lapse pääst elukaid, muidu saab neid liig palju, ja pää läheb ohatesesse. Kui lastel koera-tõbi on, mis sellest tulla, et ema enne sünnitamist koera on jalaga löönud, lasewad nad lapsi kolmel neljapäewal kaaluda, siis minna tõbi ära. Ka pakuwad palukest leiba kolm korda koerale ning annawad siis lapsele süüa, siis pidada isu tulema ja laps terweks saama. Kui nad last esimesel korral hälli panewad, siis panewad ka noa, ristiga wõtme ja punast lõnga ühes, siis ei ole lapsel pärast nõidust karta.
„Püha õhtusööma tarwitamisest. Mõned, kes wiina saanud, teewad, nagu pühiksiwad suud, ja lasewad siis tilgakese wiina rätikusse, mis nad alati käes peawad ja pruugiwad seda rätikut haigete silmade ja kõrwade jne. terweks teha. Ka peawad jutlustajad waatama, et laualkäijad leiba suust wälja ei wõta sellega nõidusi teha, niisamati ka wiinaga, mida nad haiget silma ja kõrwa terweks teha tahawad. Pärast laualkäimist ei lähe nad 3 päewal sauna. Ka ei wõta nad järgmisel ööl riideid seljast, jätawad wähemalt sukad jalga. Ka wõtawad nad end pärast laualkäimist purju, mis paha wiisi wasta sõdida on. Aga tubaka pruukimist wõi nuuskamist pärast laualkäimist peawad nad patuks. Riided, milles nad laual käinud, jätawad nad terwel päewal selga, ei maga nad ka sellel päewal. Ka panewad nad tähele, et nad sellel päewal wõileiba sööwad.“
„Matuste puhul. Wälja wisatud ja ära põletatud õlgesid, millel haige on hinge heitnud, panewad hoolega tähele, mis jäljed nende tuha sisse on jäänud; on need inimese omad, siis peab üks inimene sestsamast perest, on nad elaja omad, siis peab üks elajas peagi surema. Kui kirikuõpetaja tuleb haigeid waatama, siis panewad nad agarasti tähele, kas tema hobune õue tulles pääd langeda laseb wõi ei; kui langeda laseb, siis arwawad, et haige sureb, kui mitte, siis saab haige terweks. Nad jätawad wankri wõi saani, millel surnukeha kiriku wiidi, mõne päewa wäljaspool wärawat seisma, muidu on karta, et warsti teised pea surewad, kui neid õue sisse toodaks. Surnute juurde panewad nad enamasti koti-nõela, niiti, harja, raha ja sarnast, sest nad arwawad, et neid asju teekonnal teisse ilma waja on. Nii mitu inimest, kui perest on surnud, nii mitu naela lööwad nad ukse läwesse. Nad ei luba, et üle nende põllu surnukeha wiidaks.
„Ajast ja päewadest. Nad panewad tähele, mil nad hommiku wara kodust ära lähewad, mis elajas wõi lojus nendele wasta tuleb, ja sellest arwawad nad, mis nendele päewal wõib juhtuda. Nad ei ole rõõmsad, kui haiged noore kuu ajal surewad, sest nad mõtlewad, et kõik õnn ühes hauda läheb; aga kui haiged wana kuu ajal surewad, jätawad nad õnne koju. Päewapööri ajal ei pese nad linast riiet, muidu peawad nad seda luku taga pidama. Ka ei pea nad sellel päewal sellesama põhjuse pärast linaseid kangaid pleekimas, waid wõtawad ära ja peawad järgmise päewani toas. Sügisel ajawad kõik lambad rukki orasele ja panewad hoolega tähele, kes püsti wõi põlwili sööwad; püsti sööjad on terwed, aga põlwili sööjad on haiged ja ei ela teise aastani, miks neid kõiki kas tapetakse wõi müüdakse. Nad arwawad ka, et kui lambad rukki orast sügisel sööwad, siis saab rukis teisel suwel seda paremini kaswaw ja terakas. Uue aasta päewal katawad nad tule hoolsasti kinni, teewad lees tuha päälse tasaseks ja panewad tähele, mis jäljed hommikul tuha pääl on, mõõdawad need ära ja mõtlewad siis, et kelle jäljed need on, see sureb kätte tulnud aastal ära. Madise päewal ei lase nad wokki majasse jääda, waid peidawad selle ära, selle läbi tahawad nad ussi nõelamise kahju eest hoida. Nad ei lase sellel päewal midagi waadelda ega sõeluda ning arwawad selle läbi ära pöörata, et sellel aastal palju kärpseid ja elukaid sigib. Tuhkapäewal, mida nad hoolega tähele panewad, ei nõelu ega sõlmi (knütten) nad mitte, muidu kardawad, et weised hakkawad lonkama ja ümber jooksma. Ka ei pane nad sellel päewal ühtegi härga esimest korda rakkesse, nad kardawad, et sarwed saawad muredad nagu tuhk, ja härg et suuda kaua tarwitatawaks jääda. Lukase päewal ei tee nad sedasama ka mitte, sest muidu saawad sarwed warsti umbseks ja on nagu liiw. Lauritsa päewal ei wõta nad tuld üles, muidu kardawad, et terwel aastal tulekahju tuleb. Surnud hingede päewal peawad nad igal aastal sööma-aega lahkunud hingedele ja walmistawad seks mitmet sugu söökisid, panewad need sauna wõi mujale tuppa põrandale, mispääle siis peremees ise õhtu hilja sinna läheb, tuld näitab ja surnud hinged, nimelt oma wanemad, sugulased, lapsed ja omased, nime pidi kutsub ja palub, et nad peaks tulema ja sööma; kui arwab, et nad on küllalt söönud, murrab ta peergu, millega ta tuld näidanud, ukse läwel katki ja annab hingedele käsku, et nad peawad oma teed minema, nad olla nüüd küllalt söönud ja joonud, pidada siis jälle oma kohta minema, kuid ei mitte rukki orase pääle astuma ega selle juuri wigastama, misläbi tulewal aastal wilja ikaldus wõiks tulla. Kui siis tõesti oras ikaldab, antakse seda hingede süüks, sest et need wiha pärast, et nad küllalt süüa ei ole saanud, orase on ära tallanud. Ka paneb hingede söötja tähele, kas ta midagi näeb, ja kui ta midagi näeb, siis peab tema wõi keegi perest surema, aga kui ta midagi ei näe, siis jääwad kõik elama. Hingede ja Mardi päewa wahel ei kraasi nad mitte willu, ütlewad, et siis lambad seda willakamaks lähewad. Ranna-rahwas ei sõlmi ega paika siis ka õhtul niisuguse aja wahel wõrkusid, arwab, et sellega midagi ei püüa ja et muidu ka sel ajal parandatud wõrkudega õnnetust sünnib. Blasiuse päewal ei püüa nad kõik sugugi kalu merel, sest ka see päew olla õnnetu kalapüügile ja meresõidule. Kadrina ja Markuse päewal ei lase keegi kütt metsist, ütleb, et siis terwel aastal kütiõnne laskmisel ei ole ja püssiraud rikki läheb. Õnneks arwawad nad, kui jõulupühal aewastawad; et see tuleks, wõtawad ise ning annawad ka perele ninatubakat. Kuid, kui nad ei aewasta,siis peawad nad seda õnnetuse täheks terwel aastal ja et ka nende lojused ei kosu. Ka olla see õnnetus, kui sellel päewal neid keegi tõukab wõi nende jala pääle astub. Stephani (Tehwanuse) päewal ratsutawad nad enamasti oma hobuseid ja lasewad neile aadrit, sest et need siis hästi kosuwad ja wiledad jooksma on. Tapu-juured istutawad nad ikka esimestel nädali-päewadel, arwawad, et need kohe juba esimesel, teisel ja kolmandal aastal kannawad. Oma hobuseid, härgasid ja põrssaid kohitsewad nad enamasti pühapäewal, sest nad arwawad pahaks niisugusel päewal kohitseda, mil nuga on tehtud; et nad säärase päewa pääle ei juhtuks, wõtawad nad seks pühapäewa, siis teawad nad kindlasti, et sellel päewal nuga tehtud ei ole. Nad ei salli, kui keegi esmapäewal külaliseks tuleb, sest siis jookseb terwe nädal külalisi kaela. Neljapäewa peawad nad iseäralisesti pühaks ja kõrgeks, teewad siis oma nõiduseasju, hoiawad endid mitme töö eest, ja neljapäew on nendele weel suuremas auus kui pühapäew. See pruuk on, nagu seda praegugi üteldakse, paganuse ajast jäänud, mil nad seda päewa, nagu kõigis kesk-öö maades, hüütud ja lugupeetud Tor’i jumala orjuseks ja auuks pidustanud on. Selle päewa õhtul ei ketra nad ialgi, ütlewad, et siis wõida lojused äpardada; ka tulla lammastele ümberkäigu tõbi. Ka ei küta nad wihusauna neljapäewa-õhtutel. Oma lapsi wiiwad nad häämeelega neljapäewal ristida, sest et neil ebausu arwamine on, et need siis palju paremini kosuwad. Oma kingad ja pastlad lõikawad nad ikka reedel. Sellel päewal ei kosi nad mitte häämeelega, ei alga ka midagi tähtsat toimetust, millest nad õnne loodawad. Laupäewal (mil nende saunapäew on) ei tee nad ialgi lehelist, millega nad end pesewad, pärast lõunat, waid walmistawad seda kas reedel enne seda wõi laupäewal enne lõunat. Nüüd on kord keegi peenike ja auus mees nende seast jutustanud, et tema majas kord kogemata tüdruku poolest lehelist laupäewal pärast lõunat on tehtud, siis olla see kohe kokku jooksnud ja nagu tardunud wereks läinud.
„Tuulest, müristusest ja wihmast. Kui nad tuult saada tahawad, riputawad nad madu sellele kohale, kuhu nad seda soowiwad. Ka lööwad nad kirwe niisuguse koha poole ja wilistawad suuga tuult meelitada. Kui müristab, siis pistawad 2 nuga akna ette, arwawad, et nad siis pikse löögi eest warjatud on. Kui müristab, ütlewad, et piksejumal kuradit taga ajab, ja kus ta selle kätte saab, sääl lööb ta sisse ja kuradi wasta maad. Selle pärast panewad nad piksepilwe tõusmisel kõik uksed ja aknad kinni, et mitte kurat ehk tuppa ei tule ja pikne sisse ei löö. Nagu mulle üks usaldataw mees jutustas, olla temale keegi talupoeg kindlasti teatanud, kuda ta kord hirmsa kõue-müristamise ajal kuradit oma toa nurgas näinud, ja kui ta selle on kaunis suure toobri-puuga wälja ajanud, olla pikne kuradi kohe õues ukse ees maha löönud, ja tema olla ühes mitme naabriga kuradit 3 inetu pääga sääl paigal surnud lamamas otse näinud. Mõni kord leitakse, iseäranis mere rannal, suuri keskelt lõhki kiwa, niisuguste all, ütlewad nad, olla end kurat ära peitnud, selle pärast olla pikne need lõhki löönud ja kuradi nende all surnuks nottinud. Selle sarnast ütlewad nad ka puudest, heina küünidest ja muudest hoonetest, mis pikne on tabanud, et kurat end nende alla on peitnud ja sääl all surnuks löödud. Wikerkaart nimetawad nad pikse wikatiks ning ütlewad, et ta sellega kurje waimusid, kes nendele kahju teha tahawad, maha niidab. Kui nad esimest korda kõue-mürinat kuulewad, wõtawad nad kiwi ja lööwad enesele sellega kolm korda wasta pääd, siis ei pea nad sel aastal pääwalu saama. Kui maikuus wihma sajab, jätawad nad oma lapsed palja pääga wihma kätte tantsima seni, kui laste pääd hästi märjad on, siis kaswawad lapsed hästi ja saawad ka õige pikad ilusad juuksed.
„Weistest ja teistest nelja jalaga elajatest. Kui nad weised esimest korda wälja lasewad, kaewawad nad mune läwe alla, millest üle weised lähewad, siis ei sünni weistele kahju. Ka panewad ühe muna lauda ukse ette ja waatawad, missugune elajas selle pääle astub, see ei saa lähemat talwe näha, waid saab kahju. Enne Jüripäewa ei riputa nad ühelegi weisele kella kaela, sest nad arwawad, et siis kiskuwad metsaelajad weiseid wäga taga kiusawad. Wasikaid panewad hästi tähele: kui need sünniwad ja pääd kõrgesse tõstawad, siis kosuwad nad ja elawad, aga kui nad pääd langeda lasewad, surewad nad. Kui noored weised mitte kosuda ega kasuda ei taha, wiskawad nad surnud tallesid, kitsesid, põrssaid ja sarnaseid katusele, siis kaswawad nad seda paremini. Kui weised koju tulewad ja neil rohtu suus on, ütlewad, tuleb kasina heina aasta. Kui weised surema hakkawad, matawad nad ühe naha- ja karwaga lauda wärawa alla, siis pidada weiste suremine lõpma. Kui perenaene oma ema esimene laps on, arwawad, et lehmade esimesed wasikad ei kosu, selle pärast müüwad nad need enamasti ära. Iket ei jäta nad ial maa pääle, ütlewad, et see muidu härga haawab. Nad sööwad wastla päewal sea-jalgu ja wiiwad kondid metsa, siis pidada sead terwel aastal wõsasse jääma ja hästi sööma. Oma jalgu ei pese nad ialgi lehelisega, arwawad, et siis lambad ei sigi. Nad ei nimeta kiskjaid elajaid mitte hääl meelel pärisnimega, waid kutsuwad karu „Layjalgk“ (=lai jalg) ja hunti „Hall kuhb“ (=hall kuub), ja on mõttes, et need elajad siis nii palju kahju ei tee, kui nad neid päris nime pidi hüüawad. Ka jänest ei nimeta nad, waid arwawad, et see muidu nende rukki orasele palju kahju teeb. Söögi-ajal ei mäleta nad neid sugugi, kardawad, et nad weel ahnemaks ja ablasemaks lähewad. Kus nad hundi jälgi leiawad, riputawad soola neisse, siis ei tulla hunt enam neid mööda tagasi. Kui hunt on lamba, sea wõi muud ära wiinud ja nad seda märkawad, kukutawad nad mütsi, kindad, wõi mis käe pärast, maha ning arwawad, siis saab lammas, siga jne. hundile nii rängaks, et ta neid ei suuda ära wiia, waid jätab maha. Kui hundid sagedasti huluwad, ütlewad nad, et need Jumalalt toitu paluwad, siis wisatakse neile pilwetükkisid maha, et nad neid toiduks tarwitawad ja süüa saawad. Ka peawad nad säärast hulumist, kui see suur ja iseäraline, ees tulewa katku ja näljahäda tõsiseks märgiks, mida nad ütlewad ära näinud olewat.
„Sulgloomadest. Kui nende kanad ei taha muneda, lööwad neid wana luuaga, siis hakata kanad kohe jälle munema. Ka on nad õppinud, kui kukke ei ole, kanu sõrmega pigistama, et nad munewad. Nad arwawad, et kes kana-põgenemise otsa enese juures kannab, wõib wara üles tõusta. Kui tulekahju nendel tõuseb, wiskawad nad elawa musta kana tulde, siis ei lähe tuli laiali. Kui kukk wõi kana käib ja õlge taga weab, siis tähendab see kas meeste- wõi naesterahwa surma.
„Teistest asjadest. Nad hoiawad oma pesu-puid hoolega, et neid ei warastata, muidu ei saaks tuhka. Põllult ei anna nad mulda, arwawad, et sellega õnnistus ära läheb. Oma jahu- ja tera-salwesid ei pühi nad ial koguni puhtaks, waid jätawad ikka natukese sisse, muidu wõiks õnnistus ära minna. Nii ei anna nad ka wiimast raha pungast ära, wõi sülitawad wähemalt sisse. Kui karjased lojustega esimest korda wäljas olnud ja koju tulewad, walatakse neid weega, siis kosub kari suwel hästi. Rukkist ja odrast ei lase nad rohtu kitkuda, kui wili kaswab, muidu minna wili ühes hukka. Kaewude sügawust ei lase nad mõõta, kardawad, et siis wesi kuiwab. Kui tulekahju märkawad, walawad ruttu enese tulde wähe wett, siis ei pidada tulekahju tulema. Nad hoiawad kirweid, et naene wõi tüdruk üle neist ei astu, muidu lõhkewad kirwe tarwitaja käed. Nad hoiawad, et keegi üle nende wöö ei astu, muidu kardawad kärnu ja ohatesi saada. Nad lasewad endid ennemini halja kui kuiwa puuga lüüa, sest pärast saada ihu selle puu sarnaseks. Ka hoiawad nad endid kederwarrega löömise eest, mis õnnetust ja kahju tuua. Kui nad esimest korda terwet leiba lõikawad, wiskawad esimese palukese ära, niisamati heidawad esimese tilgakese kannust wõi riistast ära, millest joowad, miks nad seda teewad, ei tea mina, ohwerdawad wist paganuse aja kombe järele kuradile. Ranna-talupojad on mulle jutustanud, et mõni kord nende paadid nõiutud on — nii, et nad ka hääl tuulel edasi ei saa. Kui seda sünnib, siis ei tea nad muud abi, kui et Excrementum puellae incorruptae (rikkumata tüdruku wäljaheidet) saawad, millega paadi pinkisid wõiawad, siis kaob wiga. Ka ütlewad, et kuradit kõige paremini wõib ära ajada sellega, mis Excrementum foeminarum menstruatarum (kuuriides olewate naesterahwaste wäljaheide) on, sest kurat seda ei salli. Haigetele soewad nad päid, ja kui täid jooksewad ukse poole, siis peab haige surema ja uksest wälja minema. Kui nad kapsataimi müüwad, kastawad neid õllega, muidu lähewad teised taimed hukka ja närtsiwad. Nad ei korista sõnniku-weol maha kukkunud sõnnikut kokku, muidu olla palju kilkisid ja lutikaid majasse karta. Ka teha säärane sõnnik wäljale weetud palju tuliheina ja ussa wilja sisse. Nad ütlewad, et kes kassi wõi koera on ära poonud, see ei tohi herneid ja linu külida, sest see külw läheb hukka, ei kaswa ega idane, selle pärast teemad seda enamasti naesed. Wankrist wõi saanist maha kukkunud heinu ei lase nad lojuseid süüa, ütlewad, et lojused siis täid saawad. Kui nad härjaikkeid teewad, waatawad, et kätt ja sõrmi ei lõika, kardawad, et siis ike härja weriseks litsub. Oma wikatid arwawad nad hommiku wara kaste ajal paremini lõikawat. Oma elajate kellad lasewad nad aprilli kuul teha, ütlewad, et muidu metskiskjad elajaid kiusawad ja murrawad. Lambaid ei niida nad ial külwi ajal, sest ütlewad, et siis will uuesti ei kaswa. Kui nad linu kitkuwad, ei lausu nad sõnagi, kui ka neid teretataks, ei wasta, ei olewat linale hää. Kui nad oma kaelusid („Porsch“ tõug Rosmarini silvestris rabades), mida nad humalate asemel tarwitawad, üles wõtawad, sünnib see sõnadega: „Terre Metzkuningas, se Mahkunningas pallub sünnult abbi,“ siis pidada kaelud nii hääd olema, kui kõige paremad humalad. Aga kui nad põllu- wõi aia-humalaid nopiwad, ütlewad selle juures „Ülles, ülles Röhmuken,“ siis annab humal seda rohkem jõudu. Kui keegi peremees majapidamist mujale wiib, siis paneb ta tähele, mis lojus wõi sulgloom esiti sureb; on lojusel karedad jalad, siis on tal uuel kohal õnne, ja ta saab rikkaks, aga on see hani, kana wõi muu, kellel siledad jalad on, siis arwab, et sellel kohal ta kosu ei tule, waid et waeseks ja paljaks jääb.“
Nõnda oleme siin Forselius-Boecleri raamatu pea kõik ümber pannud; olgu sellest. See on pea täis osa sellest, mis raamatus asjalikult leida. Teise osa, mis Forselius-Boecleri enese sõnad ja sajatamised ebausu üle on, oleme siia panemata jätnud, sest et seda tarwis ei ole. Kui ka kõik see, mis siin oleme andnud, Saksa keeli kirjutatud on ja selle pärast otsekohene Eesti kirjawara ei ole, siisgi on ta meie rahwa suust üles kirjutatud ja on muist Eesti eba- muist Eesti muinas-usk. (Eba-usuks nimetame seda, mis ristiusuga segatud, ja muinasusuks seda, mis wanast paganuse ajast on üle jäänud.) Mis Boecler ja ka oma jagu Dr. Kreutzwald hädaldawad, et rahwas nii pimedas ebausus eksinud, ei ole mitte põhjendatud, sest enam kui kahe saja aasta eest oli ebausk terwes maailmas iga rahwa juures täiel wõimul ja ei olnud Eesti rahwas siin sugugi teistest rumalam wõi pimedam. Mõtleme selle pääle, et just sel ajal Saksa-, Prantsuse- ja Hispania-maal ristiusuga segatud ebausu põhjal nõia-prozessisid peeti ja tuleriitadel inimesi põletati „ketseri-usu“ pärast, siis on see Eesti eba- ja muinas-usk alles ilma süüta asi niisuguste koleduste kõrwal. Ka kirjutajad isegi ei olnud ebausust wabad, ei see siis olnud ime, kui rahwas ebausklik oli. Forselius-Boecleri raamatu sisu ei ole siis Eesti rahwale mitte häbiks, waid ennemini auuks. Mõtleja leiab selles Eesti eba- ja muinas-usus tihti tõe-terakesi eba-koore all, ja teaduse-mees wõib kaunis kergesti wahet teha, mis eba- ja mis muinas-usk on. Ei wõi ka keegi salata, et sellel kirjeldusel — just selle pärast, et ta juba 17. aastasajal on paberisse pandud, oma jagu teaduslist wäärtust on.
Ühel ajal wõi natuke hiljem Forselius-Boecleri kirjaga ilmus ka esimene Eesti rahwaluule kirjas. Sellel salmikul on oma ajalugu. Tema esimene rida kirjutati „Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?“ Nende sõnade järel arwati teda Läti lauluks! Ajaloo kirjutaja Paul Einhorn, kes 1655 suri, arwas lätlasi Gibeoni rahwa järeltulijateks. Keegi reisija Luenclavius arwas nüüd selles laulus seks kahtlemata kinnitust leidnud olewat, sest esimesed sõnad olla „Jerru, Jerru, Mascalon,“ mis igatsust Jerusalemma ja Damaskuse linna järele awaldada, sest nimed Jerusalem ja Damaskus olla laulu esimeses reas sees! Dionysius Fabricius, katoliki praost Wiljandis ning ajaloo kirjutaja, tundis aga ära, et laul Eesti keeli olla — nimelt palwe metsajumalatele! Alles kolmas ajaloo kirjutaja Kelch seletas oma raamatus „Liefländische Historia,“ kus ta laulu wana keele proowiks ära trükkis, õigesti, et see armastuselaul (Buhlenlied) on. Paneme ka laulu siia üles:
„Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?
Erra tulle Ellaken.
Micks ep ella eile tulnut:
Eile ollin Ella üxinesse
Nüht ollen wirbi wiekesse.
Tule Home Homikulla
Sies ollen Jelle üxinesse
Karkotella Kaste Ella
Siuka Sittika Willula
Sies ollen Walmis Wainijulle
Kaunis karja Satemalle.“
See laul on pääle sõna „wirbi“ koguni kerge seletada. Nüüdses keeles wanade lõppudega käiks ta nõnda:
„Jüri, Jüri! Jooks ma tulen?
Ära tule, hellakene!
Mis ep hella eila tulnud:
Eila olin, hella, üksinessa,
Nüüd olen wirbi wiiekesi.
Tule homme hommikulla,
Siis olen jälle üksinessa,
Kargutella kasteella,
Siuka, sitika wilulla;
Siis olen walmis wainiulle,
Kaunis karja saatemalle.“
Paneme selle laulu weel täiesti nüüdsesse keelde, siis näeme, et ta armastuse-kõne neiu ja peiu wahel on, kuda nad üks teisega kokku saaksiwad. Neiu küsib: „Jüri, Jüri! Jooks (see on: kas ju) tulen?“ Peiu wastab: „Ära tule, hellakene! Miks sa, hell, ei eila tulnud, eila olin üksipäini, nüüd olen, wirbi (wist: oks), wiiekesi. Tule homme hommikul, siis olen jälle üksipäini, kargutada (see on: kõndida) kaste sees, siuka, sitika wilul, siis olen walmis wainule, kaunis karja saatma.“
See salmik on siis kõigi Eesti wanade rahwa-luulete isa, nii palju tuhandeid, kui neid uuemal ajal kogutud on, sest ta on kõige waremini kõigist teistest üles kirjutatud. Pärast üles kirjutatud salmikute seas on wissisti mõndagi, mille sisu iseenesest weel waremini rahwa suus on olnud, kuid neid ei ole nii pea kirja pandud.
Teine luule, mis warsti pääle selle ilmus ja mis nimelt J. A. von Brand oma reisijutus aastal 1702 on lugejatele üles pannud, ei ole suurem, kui kõigest 5 wäikest rida, mis nõnda käiwad:
„tulle tenne titerken,
tulle meno juro magghome
anne sud
anne mud
anne ermes netzukan.“
Et selle wiimse salmiku sisu komblik ega ilus ei ole, sinna ei wõi meie midagi parata. Rahwa luuletes juhtub sääraseid sagedasti, ja rahwa luule on ka see salmik täiesti. Et wõõra keele mees teda paremini ei ole osanud üles kirjutada, seda ole ju imeks panna, ei ka seda, et ta mitte ilusama sisuga luulet ei ole keele proowiks walida mõistnud. Enam kui pool teist sada aastat pärast seda on H. Neus mõlemad laulud (oma raamatus „Estnische Volkslieder“ lhk. 241 ja 242) keele poolest hoopis täiemal kujul ära trükkida lasknud, millel nad rahwa suust on uuesti kirja pandud.