Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Henricus Göseken ja tema aeg
Henricus Göseken ja tema aeg.
Aasta 1660 oli Eesti kirjandusele selle poolest tähtjas, et Eesti keele Tallinna murdele teine grammatik wälja tuli. Selle uue grammatika kirjutaja oli Henricus Göseken, Saksamaalt meie kodumaale tulnud mees, Hannoveri Braunschweigist pärit, Läänemaal Kullamaa kihelkonna kirikuõpetaja, pärast ka ümberkaudse koha praost ja Tallinna kuningliku konsistoriumi liige (assessor). Ka temal kui wõõra maa mehel wõis Eesti keel raske õppida olla, kuid siisgi on ta sammu edasi astunud ja selle keele weel wähe paremini ära õppinud kui Müller, Stahl, Rossihnius ja kõik need, kes enne teda kirjutasiwad, ehk nimelt Rossihnius küll ajasõna -da ja -ma lõpuga ja mõne keelepeensusega paremini toime sai kui Göseken. Kui ka Gösekengi Saksa keele kütkesse kinni jäi ja Stahli põhjal seisis, oli ta ometi esimene, kes ka juba wähe rohkem tähelepanemist üksikute sõnade tähenduse ja murrete ning rahwa keele pääle juhtis. Oma grammatikale andis ta päälkirjaks Ladina keeli «Manuductio ad Linguam Oesthonicam» ja Saksa keeli „Anführung zur Öhstnischen Sprache,“ Tallinnas trükitud ja kirjastatud Adolph Simoni juures. Oma grammatika on Göseken hulgale kõrget sugu meestele ja naestele pühendanud, kelle nimed raamatu eesotsas nimetatud, keda aga siin tarwis ei ole tunda, pääle selle weel Tallinna suurele, wäiksele ja Canuti gildile, millest näha, et kõik need isikud ja kogud ka Eesti keelest osa wõtsiwad. Eeskõnes näitab Göseken, kuda Adam enne pattu-langemist keelt osanud ja kõigile loomadele nimed andnud, kuid pärast läinud keel segi ning lahkunud Babeli torni ehitusel weel koguni hulgaks keelteks. Tema tahta üksi Eesti keelest kõneleda, mida ikka weel puudulisesti tuntawat, ei tehtawat wahet, mis on „warra“ (=wara), „warras“ (=waras), „warret“(=wäraw), „warrex“ (=kirik), „warrut“ (=warrud), „warrux“(=ahi); „walle“ (=wale), „walli“ (=wall), „wallo“ (=walu), „waljo“ (=wali), „wallato“ (=wallatu), „waljat“ (=waljad). Nüüd olla juba mehi tõusnud, kes keelt seletawad, kuid mõnedgi kõrgemad mehed ning rahwas isegi ei pidada tööst lugu, waid ütelda, et ennegi olla ilma keeleõputa läbi saadud, ja raamatud segada keelt enam, kui nad seletada. Olla seni Eesti raamatuteta elatud, kõneldud, jutlustatud, lauldud, miks nüüd neid waja! Kuid Göseken näitab, et Eesti keelt maa elanikkudele wäga tarwis olla, waimulikkudele meestele jutlust ütelda ning ametit pidada, sest puudulikus keeles jutlust ette lugeda ei olla kõlbulik; ilmalikkudele inimestele maal olla teda waja, majapidajatele majas, kaupmeestele kauba juures, käsitöölisele tööd müües, reisijale teed käies. Juba selle pärast olla tarwis hästi keelt tunda, et Eesti keeles kolme sugu ei ole. Kõnet lubab Göseken õpetada ning annab seks keeleõpu, sest et Stahli grammatik juba otsas olla. Et kergem oleks kõiki sõnu teada, panna tema sõnaraamatu ka ligi, millest wõimalikult iga sõna leida, ja igaüks, kes maal tahab leiba teenida, wõib keele poolest edasi saada. Seda ei sündida mitte auuks ega lõbuks, waid selle läbi olla „meie armsat isamaad“ tarwis teenida Jumalale auuks ja kirikule kasuks. Selleks palub raamatu kirjutaja kõiki herrasid ja prouasid ning gildisid appi, kellele ta teise uue täielise eeskõne teeb, milles ta ka kõiki nende häätegusid meelde tuletab. Kolmas eeskõne on raamatu muudele tarwitajatele ja lugejatele kirjutatud. Siin waatab esiti kirjutaja nende meeste töö pääle tagasi, kes enne teda oliwad Eesti keeles raamatuid ja just grammatikuid kirjutanud, nagu nimelt Stahl ja Gutslaff. Siis astub ta jälle mehisesti Eesti keele puhtuse eest wälja ning arwab, et kõige puhtam Eesti keele murre olla Läänemaal, sest sääl ei seista Eesti keel kellegi muu keele mõju all, nagu ida pool, kus Wene keel, mere pool wasta põhja, kus Soome keel, ja linnades ning nende ümber kaudu, kus Saksa keel mõjuda. Ütelusel on oma jagu õigust sees, kuid sellegi pärast ei ole ta täiesti tõsi, sest kõige puhtam Eesti keel on Kesk-Eestimaal, nagu Wiedemann seda nimetab. Göseken on aga ära märganud, et igal kihelkonnal on oma murre, ja ta nimetab seda. Tartu murdes olla „Terra“ (=tare) ja „Penni“ (=peni), Tallinna keeli „Tubba“ (=tuba) ja „Koyr“ (=koer), Saaremaa murdes olla „Renni“ (=reni) ja „Lack“ (=lakk), mis Tallinna murdes „Laud“ (=laud) ja „Kübbar“ (=kübar) on. Mõned nimetada „Kiriow Siuck“ (=kirju siuk, rästik), mis teised „Sissalick“ (=sisalik) hüüawad ja teisipidi, mõned nimetada kobrast „Nartzick“, teised „Sabel,“ ühed „Kehje peck“ (=käe päkk), teised „Kehje Labba“ (=käe laba). Ka on Göseken selle poolt, et säärastele asjadele, ametitele, loomadele, kiwidele jne., millel Eesti keeles nime ei ole, nimed wõõrast keelest wõetaks, mis ju ka kaunis rohkesti on sündinud. Kuid Eesti keelest annab Göseken tunnistuse, et ta sõnade poolest õige rikas olla, ja selle pärast ei tohtida keegi uut Eesti sõna kuuldes ütelda: „Mina ei ole seda kuulnud, selle pärast ei ole see Eesti keel.“ Õpetatud herra D. Georg Preusse, kellega Göseken sellest rääkinud, ütelnud, et ta Eesti keelt nagu oma emakeelt kõneleb, kuid kolmandatgi osa Eesti sõnadest ei tea.
Grammatika keelest ei taha me palju rääkida, sest et see enamasti Mülleri ja Stahli keel on, kui ka, nagu üteldud, siin ja sääl wähe õigem — nii, et wäike samm edasi märgata on. Grammatikale on ka wäike katse lauseõpetust juurde lisatud, mis teine wäike samm edasi on, mõnda õpetust annab, aga ka palju segast mõtet. Kolmas ja kõige suurem samm edasi on see, et Göseken oma aja kohta õige suure sõnaraamatu grammatikale ligi on andnud, mis Eesti kirjakeele kohta siin esimest korda sündis. Sellest sõnakogust, milles küll palju puudusi on, leiame aga ka palju õpetlikku materjali, mis näitab, mis järjel see kord Eesti keel oli ja kuda nimelt Saksa keel temasse mõjus. Sõnade hulgas on aga weel iseäranis tähtjas asi, et Göseken on pihutäie päris Eesti rahwa wanu-sõnu awaldanud. See on siis esimene kord, et Eesti päris muinastarkusest midagi kirja on pandud — juba nüüd ligi kahe ja poole saja aasta eest! Seni ei ole seda märgatud. Göseken on rahwaga ümber käinud ja teda hoolega tähele pannud. Aga et ta kui Saksamaa mees Eesti keelt ial täiesti ei saanud mõistma, siis ei ole ime, kui ta ka rahwa suust kuuldud sõnu karwa päält ei ole üles kirjutanud, waid on seda nõnda teinud, nagu ta seda õigemaks arwas oma puudulise tundmise järele. Sellegi pärast wõime näha, et sõnad rahwa suust on wõetud ja paneme tänuga imeks, et Göseken seda juba nii wara on teha osanud. Selle läbi saame meie juba 17. aastasajast rahwa tarkusest sõnumid ja näeme, et see tol ajal niisamane on olnud nagu nüüd. Paneme Gösekeni poolest kogutud wanad-sõnad, mille seas kaks mõistatust on, siia täht tähelt üles:
„Jo armamb laps; jo kibbedamb witz. Többe tulleb hobboste ka| lehb herje ka jelle erra. Parramb on lehm lüpsis kudt tappis. Jalapoiset| noppet poisit. Kui mah| ni wihsz| kui lind| ni laul. Saxa rahwa tuisk| on mah rahwa usck. Kus haigk on| sehl on kessi| kus Arm on| sehl on Silm. Ricka meehe többe ninck waise meehe ölle on kuhlis. Emma pistab lapsel küll nissat suhhe| aggas ep annab meelt mitte. Naaber kohrib naabri perse. Üx kaarn ep raijub toise Silma pehst mitte. Üx kurrat ni heh kudt toine. Üx kernane lambas suttitab keick karia. Saddul soitab sax| uddul huljub hunt. Heh mees löhb| herris (=kelm) kockotab. Saxa unne on santi Söhmen aigk. Sigga puppreb hend Sauna (oamisse) perrast. Lind kollub wibbo pehl. Üx rickas sahb waiwal taiwa sisse. Minne hihre hinge (pehle, kassi) kassi kaihla pehle. Tössi on kuhlia| walle neggia| kuhlmas on tössi| näggemas walle. Suh suizeb| habba werriseb| louwat loddisewat| hambat kerrisewat. Kus se pehw ni ergas on| ep olle jel heh. Pehwlik kaswatab kannit| Lapset wicht. Rohpe suiz| ninck tucka wing on Saxa hing. Saxa pasck on mah rahwa usck. (Kui saksu palju, siis üteldakse:) Üx wax| üx sax. Se andia tüib erra| se wottia mitte. Kaddo erra kuh kuhlmata| pehw neggematta. Igga lind laulab omma keele ka| rabbiseb tybbade kaas. Keicke puhtamb kuld on se keicke rasckemb. Leht sa Sütt i ees paggo| loijat sa karro ees. Me on hunti Suhs| se on hunti perses (Incidit in Scyllam, qui vult vitare Charibdim. Ex inferno nulla est redemptio). Öhhes Sannas on nouw nick wöimus. Ke suhr on| minne möhda| ke püssokenne on| astu ülle. Mo Ellul on üx mehr (otz). Jennix leickab meze| johxeb wössade pohle (Lepus proripit se ad dumeta). Üx lühhekenne keel| rickub lühhise kaihl. Heh mees towotab| herris peab. Koggodamb weix| suhremb koggo. Jo tuhlesamb Ilm| jo parramb warrastada. Metz kexub ninck plexub. Jo ennamb koyrat koos ommat| jo weddalamb sahb lackmine. Emma Tödder kuddrotab. Rawwas müggizeb ninck kübbizeb. Ep olle se Helmkuh wehl möhda| siis on suhr packne külm. Üx noitab Peh| toine Pers. Ke kannab kurja| kannab kulda. Ep tullewat keick kannaset Puh pehle. Wanna koir haiataxe metza| kus ep olle kutzik ouwes. Se Rickus ruhkitaxe kurjaste otzides| sahdes ninck piddades. Kui Lind| ni Laul. Nöddrus woitab| kangkus kaotab. Hedda hajab Herja kajwo sisse. Rebbane kirriseb| ep olle tal öigke Hehl mitte. Pappi külmet| ninck kotti Sopp ep sahb iel töis. Jummal annab Aigka Parrandusse pohle. Temmal on kurri Moisa Asse| ep woib mitte kax Issandat sallida. Kiwwi kannde ees woit sa möhnda erra| Aggas kuria Sanna ees mitte. Heina Tirt salwab ninck parramdab. Kauwa techtut kaunikenne| pea techtut pilla pallal. Omma Silm on kunningas Pehs. Sipplokenne on püssokenne ninck kangke| ninck kannab suhremba koorma| kudt temma issi on| keib kuumulis koorma all| waid karro neelab tedda pessa kaas hoopis erra. Kus pörn maust jehb? (=Gleiches zieht sich zum Gleichen.) Kuhlaps| tühhi loom. Suh on süddame tulck. Lihw teeb sedda Sauwa sitkex. Kus sa sedda koira löht echk silletat| sedda peab temma icka meeles. Kurri ep woib üxkit errawotma. Tee on ubbamb (oamb) minnis| kudt tullis. Issi nehha| loida| tunda. Weix johxeb ulla. Mis toi tullis| se soi ollis. Libbe keel| kibbe meel. Kurtus ommast Ihhust| heitis ommast Leehast. Tühhy teeb torro. Igamees teeb omma Tabba perrast.“ (Kaks mõistatust on järgmised): „Lip Lippe pehl| lapp lappi pehl| ilma nöhla pistmata“ (kapsas). „Alt söhb| pehlt sittub“ (oherd).
Nii palju leiame wana rahwa tarkust Göseken’i raamatust. See wana tarkus on kõige pärast korjatud muinastarkuse algus ja saab wist seks ka jääma. Meie paneme kõik need wanad-sõnad ja 2 mõistatust nüüdsesse keelde, et neid paremini praeguse keelega wõrrelda.
„Mida armsam laps, seda kibedam wits. Tõbi tuleb hobustega, kuid läheb härgadega jälle ära. Parem lehm lüpsis kui tapis. Jalapoisid nopped poisid. Kuda maa, nõnda wiis, kuda lind, nõnda laul. Saksa rahwa tuisk on maa-rahwa usk. Kus haige, sääl käsi; kus arm, sääl silm. Rikka mehe tõbi ja waese mehe õlu on kuulus. Ema pistab lapsele nisa suhu, aga ei pane meelt päha. Naaber koorib naabri persse. Üks kaaren ei raiu teise silma pääst. Üks kurat nii hää kui teine. Üks kärnane lammas ajab terwe karja kärna. Saol sõidab saks, udul hulgub hunt. Hää mees lööb, heris ähwardab. Saksa uni on sandi sööma-aeg. Siga pöherdab sauna pärast. Lind kallub wibul. Rikas saab waewalt taewasse. Mine hiire hinge pääle, kasi kassi kaela pääle. Tõde on kuulja, wale nägija, (ehk: kuulmas on tõde, nägemas wale). Suu suitseb, habe wäriseb, lõuad lõdisewad, hambad kärisewad. Kus on päike põletamas, ei ole ial hää. Päike kaswatab kanad, wiht lapsed. Roobi suits ja tuki wing on Saksa hing. Saksa pask on maa-rahwa usk. (Kui saksu palju, siis üteldakse:) Üks waks, üks saks. Andja tüdib ära, wõtja mitte. Kadus kuu kuulmata, ära päewa nägemata. Iga lind laulab oma keelega, sabistab oma tiiwaga. Kõige puhtam kuld on kõige raskem. Lähed hundi eest pakku, leiad karu ees. Mis (on) hundi suus, see (on) hundi persses. Ühes sõnas (on) nõuu ja wõimus. Kes suur on, sellest mine mööda, kes pisikene, sellest astu üle. Elul on määr. Jänes lõikab metsa, jookseb wõsade poole. Lühikene keel rikub lühikese kaela. Hää mees tõotab, heris peab (pilkamine). Kogusam weis, kogusam keha (suurem kogu). Mida tuulsem ilm, seda parem warastada. Mets keksub ja pleksub (?). Mida enam koeri koos on, seda wedelam lake. Emateder kudrutab. Rahwas mühiseb ja köhiseb. Kui helmekuu ei ole mööda, siis on pakane külm. Üks näitab pää, teine persse. Kes kannab kurja, (see) kannab kulda. Ei saa kõik kanad õrrele. Wana koer aetakse metsa, kus ei ole kutsik õues. Rikkust pruugitakse kurjasti otsides, saades ning pidades. Kui lind, nii laul. Nõdrus wõidab, kangus kaotab (mõnikord). Häda ajab härja kaewu. Rebane kiriseb ei ole tal õiget häält. Papi külimitt ja koti sopp ei saa ial täis. Jumal annab aega paranduse poole. Kellel kuri mõisa-ase, ei wõi kahte isandat sallida. Kiwi ja kandude eest wõid sa mööda minna, kurja sõna eest mitte. Heinatirts salwab ja parandab. Kaua tehtud kaunikene, pea tehtud pilla palla. Oma silm on kuningas. Sipelgas on pisukene, aga kange ning kannab suurema koorma, kui ta ise on, käib kummuli koorma all, kuid karu neelab teda pesaga hoopis ära. Kus põrn maost jääb? Kuulaps, tühi loom. Suu on südame tulk. Liiw teeb sawi sitkeks. Kas koera lööd wõi silitad, koer peab ikka meeles. Kurja ei wõi üksgi ära wõtta. Tee on hubam (huwitawam, hoopsam) minnes kui tulles. Ise näha, leida, tunda. Weis jookseb ula. Mida tõi tulles, seda sõi olles (=Wie gewonnen, so zerronnen). Libe keel, kibe meel. Kurtis ihust, lõppis lihast. Tühi teeb toru (=nälg teeb nuttu). Iga mees teeb oma taba (=kombe) järel.“ (2 mõistatust:) „Lipp lipi pääl, lapp lapi pääl ilma nõela pistmata. Alt sööb, päält situb.“
Meie oleme siin kõik sõnad ülesse pannud, mis Gösekeni raamatust leidsime. Meie palume mitte pahaks panna, et mitmed nende seas praeguse aja peenikestele kõrwadele jämedad on, ehk me küll meelde peame tuletama, et Göseken kirikuõpetaja oli, kellel wissisti peentundmus ei puudunud; aga ta on üles kirjutanud, mis ta rahwa suust kuulis. Ka ei waadanud Göseken selle pääle, et rahwa sõnades tol ajal wägewate Saksa mõisnikkude üle kibedust wälja walati, nagu seda pärispõlwe ajast küll teisiti ei wõi oodata. Just selle poolest on Göseken’i üles kirjutatud wanad-sõnad wäga õpetlikud ja näitawad, kuda olek rahwa ja „sakste“ wahel oli. Teised sõnad on pea kõik needsamad, mis ka nüüd rahwa suus kuulda, ja näitawad, kui wanaks rahwa sõnad saawad, et nad sadadel aastatel ei muutu.
Lõpuks on weel meelde tuletada, et seesama Göseken on enne uue testamendi ja pärast ka wana testamendi, nõnda siis terwe piibli Eesti keelde tõlkinud. Siis on ta 1681. aastal surnud ja käsikirjad Boecleri kätte jätnud, kellest peagi kõneleme, kuid selle käest on nad jäljeta kadunud — nii, et Eesti piibel alles 1739 hoopis teiste läbi trükis ilmus, millest pärast kõneleme.