Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Esimesed mõõduga ja riimidega kirikulaulud

Allikas: Vikitekstid
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Esimesed mõõduga ja riimidega kirikulaulud.

Nagu teada oliwad koralid, mida enne Müllerit, Stahli ja Rossihniust, nende ajal ja pärast neid kirikutes lauldi, üsna ilma mõõduta, nende järele laulmine siis raske ja ka wist ilutu. Seda nähti aega mööda ära ning hakati mõõduga koralite pääle mõtlema, see on niisuguste kirikulaulude pääle, mis täiesti wiisidele sündsad oliwad selle läbi, et nende silbid loomu järele loetud oliwad. Juba pulmalaulud oliwad näidanud, et Eesti keelt küllalt wõidi mõõduga lauludeks tarwitada. Piiskopp Joachim Ihering Tallinnas kutsus mitmed kirikuõpetajad kokku, nende seas praost Göseken Kullamaalt, Brocmann Kadrinast, Martin Gylläus Keenist ja teised, kes lauldawaid laulusid pidiwad soetama. Suurem töötegija ja raamatu toimetaja oli Mag. Abraham Winkler, kes 1641 kuni 1657 Tallinna doomkiriku õpetaja oli. Nende meeste ühendatud jõuul ja nõuul ilmus ka siis aastal 1656 esimene kirikulauluraamat küll Stahli kirjawiisis, kuid mõõduga ja riimidega laulud sees. Need meeldisiwad muidugi kogudustele palju rohkem. Kui ka Stahl weel elas, siisgi oli uus lauluraamat ilmunud, aga tema suri juba 17. juunil 1657 ära, nõnda siis nägi ta, kuda teised sammu edasi astusiwad, mis temast astumata jäänud, kuid lugupidamine ning auustus tema wastu kestis kuni surmani.

Uuest lauluraamatust, mis 1656 ilmus, paneme siin mõned laulud sõna sõnalt ja täht tähelt üles ning nimetame ka nende tõlgete luuletajaid, ilma et arwame tarwis olewat nende üle pikemini kõneleda.

Reinerus Brocmann luuletas nii:

„Kus ollex Jummal erra sihdt, Kes tahax Kurja keelma? Kus meil ep ollex Jummal nühdt, Sihs sahx se Ilm meit neelma, Ni kut needt waiset Lambakest, Ep pehswat Hunti Kühne seest, Ep pehsam’ meije Heddast.

„Se Weeha suhr on meite pehl, Kus ollex Jummal tachtnut, Nühdt ollexim’ üx tühhi Hehl, Meit ollexit keick lachtnut, Keick ollex errakaddonut, Kut ollex Merres huppotut, Se hirmsa Waino perrast.

„Sest Auw saap meije Jummalal, Ke lacht on teenud Werra, Se Lind nühdt lennap Taiwa all, Koh’ tahap, Keel on erra, Se Keel on katki, Meije frij, Se Issand andkut Otzani Meil Abbi keickes Paickas.

Georg Salemann luuletas nii:

„Meij’ Jummal on üx kindel Lind, Me pehl se Usk woip trotza: Se aitap keickest Heddast mind, Ninck sahtap sest heh Otza, Se wanna Pörgko-Konn Ni töis sest Weehast on, Suhr Weggi, Kawwalus On temma Walmistus, Ep olle temma sarnast.

„Ep middakit on meie Wehs, Se kaddup pea erra: Meij’ Abbi on se öigke Mees, Ke meit ep jettap perra; Ke se on, küssit wist? Se hühdtax Jesus Christ, Se Issand Zebaoth, Ep sahp toist Jummalat, Se Woimus temma Kehs on.

„Ninck ollex Ilm töis Kurratit, Ke tahxit meitet neelda: Ep kartame doch keddakit, Sest Jummal neil sahp keelda. Se Ilma-Kuningas Kui hirmsast nöitap kahs, Ep teep doch kahhiut, Et on jo sünditut, Üx Sanna löhp sen Maha.

„Se Sanna ickas seisma jehp, Kui Jummal kallist wandnut: Meij’ Heddas temma Abbix lehp, Se Waimo meil on andnut. Meilt wottap erra nühdt Keick Auwo, Iho, Hühdt, Laß minna eddespitt, Neil hehx ep tullep mitt, Meil jehp doch Jumla Rickus.“

Martin Gylläus tegi nõnda salmisid:

„Monni Abbi Ello laitap: Och se on üx kurri Wihs; Kurrat sedda tehha aitap, Hoidkem hendes se ees sihs, Christus sedda auwustis, Imme Töh kaas kinnitis, Kui Johannes ütlep.

„Cana Linnas Galiläas, Üxkord techti Pulmat kah, Sehl Maria olli sehas Perre Naisex sundmatta, Christum ninck Apostolit Peigk ning Pruht kahs kutzusit Abbi Ello Auwux.

„Wihna puhdmas ütlis Emma: Wihn se loppep, Hedda Kehs; Christus ütlis wasto temma: Aita sinna Hedda sees; Minno Aick ep tulnut weel, Mis sa opma tullet eel? Kül ma tehn, mis waja.

„Emma kostis mitte jelle, Otze warsi olli waid, Ütlis aggas Sullasille: Techket, mea keskip teit. Wessi Kruhsit ollit sehl Juda Kombe perrast weel, Neid kesk Christus töita.

„Wahta me sehl sündis Immet; Wihnax warse sai se Wett, Christus hühdis nende Nimmet, Keskis wija Kaffri Kett, Se ep tehdis mitte kust, Maitzma olli temma Lust, Rehkis Peigkul ninda:

„Iggamees tohp eßmalt ette Pulma Rahwal, me on heh, Sinna annat alwamb Kette, Mea mitte hackap Peh; Se se se on armas Wihn, Sedda paljo on kahs sihn, Mis sa ollet teenut?

„Ke sehl Abbi Ello laitap Polle Christi Söbber mitt, Christus Abbi Rahwa aitap, Auwustap needt pehlekit; Erra karta hendes nühdt, Ke woip mitte ella muhdt, Astko Abbi Ello.

„Kus sull on üx tühhi Tallo, Monni Assi puhdup sehl, Christus aitamas on Jallo, Lohta aggas temma pehl; Christus Tarwet hehsti nehp, Wessi temma Wihnax teep, Murre Röhmux kehnap,

„Seisa armas Jesu Christe Igkas meije Maja sees, Sihs kahs seisme kaunist püsti Perre, Lapset, Naine, Mees. Tallust Kurrat’ hirmota, Siis meij’ ellam’ Rahwo ka, Ninck se ees sind kihtme.“

Henricus Göseken (waata järgmine tükk) salmis nii:

„Och olle Jummal Kihtut, Suur Tenno sahko sull, Eth Meije ollem’ söhtut, Ninck Janno kustut küll, Et sinno Armo nehme, Ninck Ussus kindlat jehme, Et Jummal ollet meil.

Echk meil on Rohgk kül olnut, Ja lihga Lusti kaas, Ninck lebbi meil on tulnut So hirmus Weeha tahs, Doch tah’xit Armust sinna Se Andix lasta minna, Et maxnut on so Poick.

„Ni sahko ickas toitut Mo Hing so Wehje sees, Ninck Christo siddes hoidtut Keicksuggo Patto ees, Et temma ilma Nelja Woix kaunist neuta welja, Ninck ella iggawest.“

Nagu näeme, ei ole neis lauludes keele poolest edu, aga laulda wõib neid küll.