Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Georg Müller ja tema jutlused

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Eesti kirjanduse algus.

Georg Müller ja tema jutlused.

Eesti kirjanduse tõsine ajalugu algab Georg Mülleriga, kes Tallinnas Püha Waimu kiriku Eesti abiõpetaja aastatel 1600—1608 on olnud. Enese ameti-ajal on tema hulga Eesti keeli jutlusi kirjutanud, mis meie ajani on alale jäänud. Need jutlused leidis W. Reiman Tallinna linna wanade kirjade kogust uuesti üles, tundis nende tähtsuse ära ja juhatas nende kohta tähelepanemist.

Georg Müller’i järele jäänud jutlusi on ühte kokku 39. Need jutlused on Tartu Õpetatud Eesti selts trükis wälja andnud. Nad on kõige paremad hariduslised tunnistajad Eesti rahwa elust 300 ja enam aastaid tagasi. Nendes on ka wäga palju sõnumid sellest, kuda Baltimaal tol ajal elati ja oldi. Baltimaa oli siis tüli-õunaks ja sõja saagiks poolakate, rootslaste ja mõni kord ka wenelaste wahel. Alatised sõjad laastasiwad Eesti kodumaad. Nälg, häda, katk ja iga sugu muu wiletsus möllas maal ja takistas iga edenemist rahwa elus.

Ajaloolisi teatusi on G. Mülleri jutlustes ka rohkesti. Kui Müller aastal 1600 ametisse hakkas, oli ta alles noor. Tema on wist umbes 1575. a. ümber sündinud. Hariduse sai ta Saksamaal aastatel 1590 kuni 1595 ümber. Kui ta 1½ aastat oli Tallinnas ametit pidanud, algas hirmus katk linnas paastukuul 1603. aastal ning lõppis sellesama aasta talwekuul. Linna komblus sai suurt kahju selle hirmsa tõbe läbi. Palju oli kurjategusid, mida sagedasti surmaga nuheldi. Ka abieluta lapsi tuli rohkem ilmale kui muidu. Eesti rahwa elust linnas loeme, et see enne katku wäga sant ei olnud. Eestlased kandsiwad sagedasti oma keeli nimesid, näituseks: „Simen Kuck, Jahn, Matz, Erich Kitz, Hans Jenis“ ja muud, mis päris Eesti keeli sõnad on. Et ka eestlaste elu katku läbi pahemaks läks, on iseenesest mõista. Georg Müller ise jäi aastal 1603 ka katkuhaigeks, ja ta abikaas surigi sesse ära. Müller sai küll weel tõbest lahti, aga tema terwis jäi nõrgaks, ja ta suri wiie aasta järele jaanikuu 30. päewal 1608 noore wõitu mehena. Tallinna raeherrad andsiwad temale tunnistuseks: „Hää hingekarjane, õpetaja ja jutlustaja Georg Müller“ („Der gute Seelsorger, Lehrer und Prediger G. M.“).

Georg Mülleri jutluste sisu ja tuum on 20 korda Lutheri kirikulauludest (koralitest) wõetud ja 19 korda püha kirja salmidest. Jutluste päälkirjad on kõik Saksa keeli, aga nende seletused kõik Eesti keeli. Seletusi ehk sisu ja tuuma on muidugi hoopis rohkem kui päälkirjasid nii, et jutlused ikka Eesti kirjandus on. Eesti keel jutlustes ei ole tolle aja kohta mitte wäga sant ning on enamasti parem kui 30 aastat pärast seda trükitud raamatus, mis Stahl’i kirjutatud on.

Nagu üteldud, 20 jutlust on kiriku-laulude tuuma järele kirjutatud. Kiriku-laulude nimed oliwad Saksa keeli. Nõnda oli 1-sel jutlusel päälkirjaks „Nüüd tulgu Õnnistegija“, 2-sel „See jõulupäew on rõõmust suur“, 4-dal „Nüüd Jeesus, ole kiidetud“, 8-dal „Kristus on meie patu eest“, 16-dal, 17-dal ja 18-dal „Oh, Jumal, tule armuga“, 20-dal, 21-sel ja 22-sel „Meil oma sõna kinnita“, 35-dal „Ma rahuga lä’en ära siit“ ja 39-dal „Meil’ tuleb abi Jumalast“ ja 9-dal kuni 15-dal, nõnda siis seitsmel jutlusel, on kiriku-laul „Oh Jumal Isa, meile jää“ ning 19-dal „Oh armas Issand, wõta sa.“

Teised 19 jutlust on püha kirja põhjusel kirjutatud ja on püha kirja salmid Saksa keeli ja seletused Eesti keeli. Nimetame siin lühedalt, et 3-as jutlus oa Daaweti laulust 130, nii ka 32., 33. ja 34. jutlus, 36. ja 37. jutlus on 1. Daaweti laulust, 5. on 1. Moos. 3, 6. ja 7. jutl. jõuluks Jes. 9. päätükist, kaheksa jutlust järgi mööda on 1. Moos. 47, Siiraki 40, Mark. 8, Jes. 48, Daaw. laul 34, Jes. 26, Daaw. l. 91 ja 50; 31. jutl. on Joh. 19. ja 38. jutl. on Ap. teg. 9. päätükist.

Saksa keeli päälkirjad ja pühakirja kohad oliwad üksnes jutluse ütleja enese tarwis kirjutatud, sest jutlust üteldes ei tarwitanud see neid ialgi. Mõned päälkirjad on ka Ladina keeli, kuid muidugi teada ei tarwitanud ka neid jutluse ütleja kantslil. Niihästi Saksa kui Ladina keeli kohad on ta wististi Eesti keeles juba pääst mõistnud ja siis ise jutlust üteldes tarwitanud. Seda on ka paarist märkusest näha, milles ta kirjutab: „vide, ut illud dictum in aesthonicam linguam transferaris“ („waata, et selle lause Eesti keelde paned“ lhk. 161), ja Greeka mõttetarga Epikurus’e tuntud põhjusmõtet „ede, bibe, lude, post mortem nulla voluptas“ („söö, joo, mängi, pärast surma lõbu ei ole“) seletades märgib ta: „interpretes in aesthonica lingua aliud“ („seleta Eesti keeles teisiti“ lhk. 223). Kes jutlusi loeb, märkab, et sagedasti nendes õige õpetatud kõne on. Mõni kord paneb jutlustaja Saksa ja Ladina keeli kohad ka ise Eesti keelde ümber. Mida enam ta Eesti keelt hakkas mõistma, seda sagedamini on Saksa ja Ladina keeli märkusi leida, sest seda kergemini wõis jutlustaja neid ise kõneledes ümber panna, ja kirjutada oli tal Saksa ja Ladina keeli hõlpsam. Saksa ja Ladina keeli märkusi on selle pärast lõpu pool rohkem. Reiman kirjutab: „Pagana mõttetargad ja Lutheri dogmatikused, wanad klassised luuletajad ja kesk-ea koolitargad, epikurlased ja asketid, kõik annawad materjali, et Eesti talumehele kristliku usu seadust seletada. Need jutlused on, nagu näha, kõige rohkem õpetatud mehe wiisi peetud, kui ühedgi teised jutlused Eesti keeles on olnud.“ Nimetame siia juurde, et neid jutlusi küll üksi „talumehele“ ei peetud: Palju linna-eestlasi, kes wähe Saksa keelt kõnelema õppisiwad, loeti sakslasteks. Ei osanud ju sakslased isegi Saksa keelt puhtasti ega teadnud midagi grammatikast, nõnda oli siis eestlastel seda kergem sakslasteks muutuda. Iseäranis Tallinnas on sääraseid sakslasi alati olnud.

Georg Mülleri jutlustest näeme selgesti, et need ammugi esimesed katsed Eesti keeli kirjutada ei olnud, waid Eesti keelt kirjutati ammugi walmis ja tarwis olnud kombe järele. Et Eesti keeli trükitud raamatuid ei olnud, wõi wähemalt wäga raskesti ning harwa saada oli, siis oli kõik, mis kirik ja kool kirja poolest nõudis, käega kirjutatud. Ka Georg Mülleril ei olnud nõuu neid jutlusi trükkida lasta, waid ta tarwitas neid ise enesele, et neid kirikus kogudusele pidada. Kui ta neid oleks trükkida lasta tahtnud, siis ei oleks ta enese tarwis märkusi sisse teinud; ka oleks ta kirikuaasta iga pühapäewa tarwis jutluse kirjutanud, kuna neid jutlusi aga nii palju ei ole. Wõib ka olla, et eestlastele 300 aasta eest igal pühapäewal jutlust ei peetud, sest mõnikord on Georg Mülleri jutluste pääl seiswad kuupäewad kahe ja kolme nädalise wahega ning ainult mõni ainus kord sagedamini. Ka ei wõi unustada, et need jutlused 7 aasta jooksul on kirjutatud. Wissisti on siis jutlustaja ka pääst mõndagi jutlust ütelnud.

Georg Mülleri jutlustel ei ole muidugi mõista üksi kiriklik, waid neil on ka iseäranis keeleteadline, ajalooline ning hariduslooline tähendus ja tähtsus. Nendest wõime näha, kuda Eesti keelt 300 aasta eest kirjutati. Mõndagi nüüd keelest ära kadunud sõna on nendest leida. Jutluste ütlejal on hulk sõnu käe pärast olnud oma mõtteid awaldada. Ta on keele poolest rikas mees, ja tal ei tule sõnadest puudu. Ei ole ime, kui ta Saksa ja Ladina keele käändusid Eesti keelde wõtab. Mõni kord on tal koguni Saksa keeli sõnu Eesti kõnes, nagu „doch, aber“ jne. Tänu teenib ta siisgi. Ta on oma wiisi Eesti keelt uute sõnadega rikastanud, mis usku seletades tarwis on. Kirjakeel oli tol ajal alles puuduline — nii Eesti keeles kui muudes keeltes. Georg Müller oli sakslane ja ei wõinud kõiki Eesti sõnu tunda. Ta elas ka linnas, kus kõik kirjad Saksa keeli kirjutati. Saksa keeli sõnad wõeti Eesti keelde, ja Mülleri juures leiame ka „schenkinuth, mörderit, röwerit, selschop“ ja teised Eesti keeles tarwitatud olewat, kuna need sõnad praegu on „kinkinud, mõrtsukad, rööwlid, selts“ jne. Sõnad „vordenistus“ ja „thenistus“ on alles ka weel uued ja wõõrad. Sõna „räckma“ s. o. rääkima on harwa tarwitatud, ja selle asemel on „pajatama“, mis Eesti oma on. Et linnades iseäranis wanal ajal segakeelt räägiti, on teada ja kerge mõista. Saksa keeli sõnad: „Spegel, Schwevel, Glas, Stund, Offer, Stück“ on Mülleri tarwitatud, aga oliwad juba enne teda Eesti keeles, kus nad aega mööda nüüdse näo „peegel, weewel, klaas, tund, ohwer, tükk“ on saanud.

Mõnedel nendest on ka Eesti nimi olnud, aga Saksa sõna ajas Eesti oma ära. Wäga palju ei ole aga säraseid sõnu. Sagedasti leiame sõnad, nagu „erwima“ pärima, „füllib“ täidab, „Blömikene“ lillekene, „knüppikene“ „Schnippchen“ tembukene ja teised. Pahemad on muidugi sõnad ja käänud, mis eestlasele koguni arusaamata on, nagu „taema on hend üllestechnut“ (er Hat sich ausgemacht) s. o. on end walmis seadnud, „ömberantuth“ (umgeben) kusagil keskel olema, „welia panna“ (auslegen) seletada ja teised sarnased, mida muidu ei mõista, kui siis, kui neid Saksa keelde tagasi tõlgitakse. Kuradil on Georg Mülleri juures mitu nime, nagu: „kurrat, kohnret, Pörgku Koir, Pörgku Karro, Pörgku Must Kaarne, Pörgku Kull, Pörgku Wanna Maddo, Pörgku Nota Mees“ ja muud. Siin peame meelde tuletama, et Saksamaal oli tuntud nõiaprozesside aeg. Ka kuradi nimi tunnistab, et kirjakeel juba enne seda olnud, mil teda kesk-aja lõpul mungad Dominikani ordust on alganud ja harinud.

Grammatika poolest on Georg Mülleri jutluste keel wäga waene. Õperaamatuid Eesti keele tarwis ju ei olnud. Ainus õpenöör oli keel ise, nagu teda rahwa suus räägiti. Müller õppis linna-keelt, mis mitte puhas ega selge ’polnud. Rahwa suud ei pandud palju tähele, sest et juba oli hakatud Saksa keele järele Eesti keelt kirjutama. Sõna- ja lause-õpetusest loomulikul põhjal ei wõinud juttugi olla, kui ka Müller mõndagi sõna ja käändu rahwasuust on õppinud. Sõnade painutamisest ei teadnud Müller midagi, waid kirjutas „lauta, paicka, palgke, tilcket, karkab, kytetut“ jne., kus tarwis kirjutada „lauda, paiga, palge, tilgad, kargab, kiidetud.“ Aga ka üsna õigeid sõnu leiame, kui ka Saksa keele kirjawiisis: „poya, wäe, soet, ea, laehme, woetut, peaxite ja muud. Ka wanu sõnade kujusid on leida, nagu „piddad, siddes, eddes, eddest, hoydab“, mis nüüd on „peab, sees, ees, eest, hoiab.“ Imelik on, et sõnu oli, millel weel uuem kuju kui nüüdses keeles „waadt, alleb, iaame,“ mis nüüdses kirjakeeles „wagad, algab, jagame“ on. Osastaw kääne on tuntud, kuid on harwa: „Woyd ninck Mett“ s. o. „wõid ning mett“. Alaleütlewal on ikka -ll lõpuks, nagu Soome keeles praegu: „ilmalle, wanambille, kariatzelle“, kus nüüd „ilmale, wanemile, karjatsile“ ehk weel parem „wanematele, karjastele“ kirjutatakse. Ka ütleb jutlustaja „wyß peatückit, kax korwat, kolm Waymudt“, kus nüüd „wiis päätükki, kaks kõrwa, kolm waimu“ üteldakse. Saksa keele maiku on ka eitaw pööramine, „eb kolbame, ep tahame, eb laehme“ kus „meie ei kõlba, meie ei taha, meie ei lähe“ tuli ütelda.

Et Georg Müller muidugi teada Saksa keeli mõtles, püüdis ta ka Eesti keeles selle järele teha. Nõnda tõlkis ta ka sugusõna (artikeli) Saksa keelest ümber: „se sakrament sest altarist, se kuningas Franckrike Maast, se Risti welie arm“ jne., kus ta oleks pidanud „altari-sakrament, Prantsuse riigi kuningas, ristiwenna arm“ ütlema. Eesti keele hääleõpetuse pääle rajatud kirjawiisist ei wõinud 300 aasta eest juttugi olla, sest ka Saksa keelel ja teistel keeltel, pääle Greeka ja Ladina keele, ’polnud mingit põhjust kirjutamisel. Ühel sõnal oli siis mitu nägu. Wõtame näituseks sõnad „ähwardus, neitsi, rõõm, sõim;“ need on Georg Mülleri kirjawiisis „ewardus, Echffardus, aechfferdus, aechffwerdus, aefferdus; Neutzit, Neützit, Neützyt, Neüwzit, Neuwtzit; röhm, röim, röihm, röym, roim, roym; Söime, Seüme, Seume, Seuma, Seüma, Soima, Soyma, Soime.“ Nõnda on mitmel sõnal 6 wõi 7 ja weel rohkem kirjawiisi ja Eesti keelel päält näha hulk tähti, kuid siisgi ei suuda kirjutaja sõna õieti ja loomulikult kirjutada.

Tema kirjawiis ei ole kindel, waid on kogemata. Iga sõna kirjutab ta nõnda, kuda ta just silmapilk hää leiab olewat. Kui mõni sõna õige näo saab, on see nagu juhtumus. Nõnda loeme jutlustes „taennatuth, kae, kennae, keickest, perrast, leha“, kus peab „tänatud, kes, kelle (kenne), kõigest, pärast, liha“ olema, niisamati „pee, hee, heesti, üxpeines, iuxse peiti, seyla, löhitelt, pöhitzenuth, Onnisteckia“, kus „pää, hää, häästi, ükspäinis, juukseid pidi, sõel, lühedalt, pühitsenud, Õnnistegija“ tuleks ja „uwe, üche, Eua, nuit, hüidis, tuhi, rysti, meddy, onsat, Wanambat, Pöha, Kirckko, asyat“, kus „uue, ühe, Eewa, nüüd, hüüdis, tühi, risti, meie, õndsad, wanemad, püha, kiriku, asjad“ peaks seisma. Täishäälikute pikkus on tihti hoopis uue tähega märgitud: „kuelma, noer, röhm,“ kus „kuulma, noor, rõõm“ oleks pidanud seisma. Wahet i ja j wahel Müller ei tee, ütleb: „iettada, ia,“ kus „jätta, ja“ tuleb kirjutada. Tähe g asemel on enamasti ck, k, ehk gk, näit.: „poick, palgke, haikedus, magkome,“ kus „poeg, palge, haigus, magame“ seisma tuleks.

Tähte h tarwitab ta wenitamise-märgiks: „siht, tohdt, söhma,“ kus „siit, tood, sööma“ kirjutada. Nüüdsed „h, ts, hw“ kirjutas Müller „ch, tz ja ff, ffw, hffw“! Lõppu -ks kirjutas ta x: „röhmux, tarbex, tahax, kallix, Saxa, üx, kax,“ kus nüüd „rõõmuks, tarbeks, tahaks, kalliks, Saksa, üks, kaks“ leida. Niisamati leiame b, d, g, asemel p, t (th, dt) k, näit. „oppap, tachap, holket, rikkututh, needtsamat, wayset, monikat“ kus nüüd „õppab, tahab, õled, rikutud, needsamad, waesed, mõningad“ seisab.

Ei wõi ka nimetamata jätta, et Müller mõnigi kord üsna õigeid sõnu tarwitab, kui ta ka neid mõnda wähe imelikult ja oma wiisi kirjutab, näit. „Jumal, weel, mind, sind, thonut, armastab, lasckma“ ja palju teisi. Mõned muud sõnad näiwad wiltu olewat, on aga lähemal waatamisel üsna õiged endise aja sõnad, mis nüüd enamasti teisiti üteldakse, nõnda nimesõnad „kichlakunda, toywutus, eigketus, haikedus, kesckut, oigkedade, siddes,“ asesõnad „ke, kumb, mea, kae, ken, sen, meddy, teddy,“ arwusõnad „ensimane, kadexal, üdixal,“ ajasõnad „andada, maxsada, lotada, paistada, hoidab, tilckoket, olcka, olckat, omat, ewat,“ määrasõnad õige lõpuga-sti „töesti, heldesti, rickasti, röymsasti,“ sidesõnad „agkas, erranes (=aga), eddes (=ees), siddes (=sees), emmis (=kuni), senperrast (=seepärast)“ jne.

Wäga huwitaw ja õpetlik on see lugu, et Eesti keel 17. aastasaja jooksul terwe uue käände on saanud, see on nimelt kaasaütlew, mille lõpuks nüüd -ga on, nagu isa-ga, ema-ga, lapse-ga, poia-ga tütre-ga jne. Lõpp -ga oli Georg Müller’i juures alles ise-sõna, nimelt „kaas“ (=kaasa), mis ju weel praegu ise-sõnana tarwitatud on. Georg Müller kirjutas „sõna kaas, Jumala kaas, röhmu kaas, meddy kaas“ jne. ikka kaks sõna, kus nüüd üks ainus kirjutatakse: „sõnaga, Jumalaga, rõõmuga, meiega.“ See sõna on juba 17. aasta jooksul, nagu üteldud, lõpuks muutunud, sest pärast Georg Müllerit kirjutawad kõik Eesti kirjamehed seda täiesti lõpuks.

Jutluste keel on pääle selle weel tunnistuseks, et Mülleri ajal Tallinna murre on Tartu murdele ligemal seisnud, kui nüüdsel ajal. Palju Wõru murde sõnu leiame Mülleri jutlustes — ilma, et Müller ial Wõru-maal oleks elanud. Nõnda on sääl kirjutatud „weliet = wennad, seszaret = õed, heimlane = sugulane, heimudt = suguselts, lähemene = ligimene, naeszpoel = naene, morssia = pruut, hebbo = häbbi, soeth = hundid, luhlieckmeszest = luuliikmed, päiwlick = päike, päilik, is = ei, parehelles = praegu, sen = ses, perrä = pärast“ jne. Ka Soome keele sõnadega sugulasi sõnu leiame rohkem kui nüüdses Eesti keeles, nagu „imetabbane, echte, sogge“ jne. Sõna „sogge,“ Soome keeli „sokea“ tähendas ihu poolest pimedat kuna „sõgge“ nüüdses Eesti keeles waimu poolest pimedat märgib.

Georg Mülleri jutlustest trükime ühe koha ära. See käib nii:

Sesinatze Jütluße siddes, taha mina löhitelt iüttelda, sest Orsakist,1 Minckprast mina sesinatze Laulo, Kuy kaas eddespeiti (Laßeb Jumal meidt ellada) needt toysed Lauluth, taha henneße ette wotta.

Gott verleihe uns die gnade des H: Geistes etc:2

See eßimene Ohrsack A. R.3 minckprast mina sensinatze Laulo, ninck needt toised Laulut heneße ette tahan wotta, on se: Eßimelt, eth keick ned Laulut, mea meye syn meddy Maa, Saxa ninck Rothze Kelell laulame, Jumala Sanast ninck Kiriast omat4 woetuth. Et nüith küll nedsamat Laulut neist Inimeßest omat techtuth ninck lauletuth, syß eb pidda meye nedsamat palia Inimeste Sanade eddest mitte piddama. Muito meye pidame taedtma, eth Jumal Pöha W:5 iße se eike Meister on olnuth, ke ned Sanat nente Inimeste Kelede paele [omat] on kiriutanuth, ninck ned Inimeßet taema Armu kaas walgkustanuth, ke nedsamat Laulut omat Laulnuth, ninck sen Pöha Risti Kircko siße seadnuth, eth nedsamat Laulut weel taenakitpeiwa meddy Kircko ninck Mayade siddes sawat lauletuth. Kudt mina kaas, annab Jumal terwet, igka Jütluße siddes tahan neutada,6 kuß paikas vx7 igka Laull Jumala Sana siddes kiriututh seisab.

Syn kulet teye A. R. sest Eßimeße Ohrsakist, minckprast8 mina nüjth eddespeity needt Laulut heneße ette wotta, Moistket semprast, eth ued Laulut Jumala Kiria siddes seiswat kinnituth, ninck Jumala Sanast woetuth, semprast9 eb taha mina hend mitte hebbeda, moito teile se eike Sana moistus oppeta, eth teye piddate opma moistma, mea teye laulate.

Se toine Ohrsack, minckprast mina ned Laulut heneße ette olla wotnuth, on se: eth meye keick piddame taedtma, eth eb sael vxit10 Sana meddy Laulode siddes mitte olle, kumb [eb mette] Sana meddy Pöha Catechismo Oppotuße kaas ohte tulleb, ny selgesti ninck kauniste,11 et kaas ned nohredt Lapset, 10. 12. alt sein12 etc: sesama woiwat moistada, kumba Paetücki Oppetußest sesama Laul on woetuth. Ja se Nohr Rachwas, kudt kaas teye Wanambat, woyte needt Laulut ny kebiaste oppeta laulma, ninck kaas meeles piddada, eth eb teye naemat eales wõi erraunnudtada. Sesama moistab se Kochnret13 küll, semprast erratab taema paliu ninck monesarnast ilma heütümatta Portulaulut14 vlles, eth nedt Inimeße Lapset, ned Portulaulut enne ninck pigkemaste15 opwat, ninck nedsamat heelmelell laulwat, kudt Jumala Sana. Semprast peaxime meye, ke meye Risti Inimeßet tahame olla, Jumala Auwux sen16 Kochnretti wainux ninck wihax, meddy henneßa Oppetußex ninck mainitußex, Jumala Sanast haelmelell opma, ninck ned kaunith Laulut haelmelell Kirckus ninck Koddo Laulma.

Se Kolmas Ohrsaeck, Minckpraest mina net Laulut henneße ette olle wotnuth, on se: Et nüith need Laulut küll löhikeßed omat, ninck kaas paliu Rachwast sawat leudtuth,17 ke ned Sanat Suh kaas laulwat, waidt naemat eb tae, echk eb moista iße mitte, mea naemat laulwat, monikat laultwat echk makawat, kudt ned rumalat Lambat segkameße, ilma keicke Sana moistuße. Seprast A: R. Wanambat ninck Nohrembat, on nüith weika18 tarwis, et teye eddespeiti pißuth parrembasti tahaxete oppeta moistma, mea teye laulate.

Se Neljas ninck vymses, Ja se eike ninck keicke korgem Pae Orsaeck,19 minckprast mina ned Laulut henneße ette olle wotnuth, on se: Eth eb pea vxikit Inimene meddy Kichlakunda20 Rachwa saeas sa leututh, ke vche Aino Laulo tundtwat (üle kirjutatud: tunneb) eikesti Laulda, kuy teye rumalat Inimeßet teddy Nohre Polwel neist tratist ninck Santist nende vxede eddes olete kuulnud laulwa, ninda laulade teye weel taenakitpeiwa, et vche wayse Inimeße Korwat kurtax iaewat kulma, kuy teye Laulate. Ja toesti, mina olen hend sagkedasti pohl surnux hebbedanud,21 kui sael wahel woyrad KirckIssandat meddy Kircko echk Chore siddes omat olnuth, ke teddy Kelae ninck Laulo omat moistnuth, Toeh pohlest naemat omat seisnuth, ninck iße henneßa meeles nairnuth, ninck prast minu Silmadde wasta paiatanuth. Teye Rachwas laulwat vppris Petzikeste ninck hullust, eth eb meye mitte pea moistame, mea naemat laulwat, tulleb se Jumala Sanna kaas vchte, echk eb mitte. Kuy meye eikesti22 nente Sanade paele merckame, syß laulwat naemat enamb Jumala Sana wasta: Sesama minu A. Inimene, olle mina mondkorda oma Korwade kaas kulnuth, sedda eb woy mina mitte erasalgkeda, Muito mina tunnista nente wöhra Kircko Issandite kaas, eth eb teye vxkit Laulo mitte eikesti laula.

Nüith eb olle sesama nente önsade mollembadde Kircko Issandite Süy mitte, eth teye ny Valschiste laulate Sesama tunnistuße taha mina nente onsade mollembadde Surnusuh paele andada ninck kaas paiatada, mea mina oma Korwadde kaas olen kulnuth, eth Önnis H: Baltzar23 ninck H: Johan teydt Rumalat Lambat sagkedasti ninck mondkorda omat nuchtelnuth, Teile kaas ned Sanat teddy Su sisse pannuth ninck opnuth, kuy teye nente Schole Poyside haele ninck Sana prast piddate laulma. Echk kuy sagkekedasti olle mina iße teidt hae ninck kuria kaas opnuth, kuy teye ned Laulut piddate eikesty opma laulma, mea on se awitanuth? eb [toesti] toesti mittekit eales, rummalat ollete teye, rumalax [iaete teye kaas] ninck wöyra Rachwa nairux iaete teye kaas.

Waidt eth teye nüith tahaxite mottelda ninck vttelda, ia meddy Nohr Issandt vtleb doch24 ninda, oma henneßa Paest ninck hae meelest? iße meye Laulame küll eikesti? Terrae tullemast A. Inimene, iütle mina ielles vmber. Se eb olle mitte toßy, eth mina sesama minu Paest echk hae melest iütle, eth teye valschist, ninck eb mitte eikesti Laulate. Sesama taha mina teile nüith parrahellis25 teddy oma [henneßa] Sanade kaas neutada, kumb Sanat mina teddy hennesa Sust nentesinatze Pohlkolmet Aastadde siddes ollen olleskiriutanuth, kust mina Chore siddes, echk se Altary ees ollen seißnuth, ninck oßinasti teddy Laulo paele kulnuth, eth eb teye vxikit Laulo eikesti Laula, vtle mina weel vxkordt, see piddat teye kaas iße tunnistama, Kuy meye nüith teddy Sanat mea teye Laulate, meddy Sanade wasta peame, kuy meye Chore siddes laulame, ninck meddy Raamato siddes kiriututh seisab, syß exite teye toepohlest kaukelt Jumala Sanast. Was aber mit Gottes wort nicht vber ein kompt, ds ist ein grewel fur Gott.26

Ninck taha mina nüith löhitelt monikat Sanat syn maellestada, ninck vche toine toyse wasta piddada. Nüith on se kaunis ninck tröstlick laull teddy meles küll tuttaw, ds wir am Sontag zu sing pflegen.27 Vxpeines Jumalall vllewel olkut Auwo, ninck taenno taema Armu eddest, ninda leula meye Chore siddes, ninck seiswat kaas needtsamat Sanat (ninck taeno taema Armu eddest) meddy Kircko Ramato siddes kirjututh. Waid teye laulate ninda, Alleine G: in d’ Höhe sey ehr,28 Ninck taennatut olkut taewa armu eddes. Ist nicht recht. Sol heißen.29 Ninck taenno taema Armu eddest. Ds ist eins.30

Perrast sesama Laulo ninck Eßimeße Verse siddes kuß meye ninda Laulame. Semprast eth nuith ninck eddespeit eb enamb, meydt liikuta woyb vxkit wigka. Ned Sanat Laulat teye ninda. Meyle likuta woyb vxkit Pöha wigka. Ist nicht recht: sol heißen,31 meydt likuta woib vxkit wigka. Das ist ds ander im ersten Versu.32

Nõnda on see tükk, mis Georg Müller jutlustest sõna sõnalt oleme wõtnud. Numbrite järele seletame Saksa-keelsed ja muud võõrad sõnad ära: 1 Orsak on põhjus, asi; 2 Jumal andku meile Püha waimu armu jne. 3 A. R. armas rahwas; 4 owat omat = on; 5 Püha Waim; 6 neutada = näidata; 7 vx = üks; 8 minckprast = mikspärast; 9 semprast = sen-pärast = selle pärast; 10 vxkit = üksgi; 11  selrati ja kaunisti; 12 wanad on; 13 kochnret = kurat; 14 pordulaulud wist rahwalaulud; 15 pigkemaste = rutemini; 16 sen = selle, wana Soome wiisi; 17 leudtuth = leitud; 18 weika = wäga; 19 Pae Orsaeck = pääpõhjus; 20 kichlakunda = kihelkond; 21 hebedanuth = häbenenud; 22 eikesti = õigesti; 23 Baltzar on Balthasar Russow, ajaloo kirjutaja; 24 doch = ometi, Saksa keel; 25 parahellis = praegu; 26 mis aga Jumala sõnaga kokku ei sünni, on läila Jumala ees; 27 mis meie pühapäewal laulame; 28 Auu kiitus olgu igawest’; 29 ei ole õige, peab olema; 30 see on üks; 31 ei ole õige, peab olema; 32 see on teine esimeses wärsis.

Georg Mülleri jutlused on siis hoopis teist wiisi Eesti keeles kirjutatud, kui praegu räägitakse. Lugejale saab wissisti meele järele olema, et Mülleri jutlustest siin wähe proowiks üles panime. Meie tegime seda just nõnda ja selles keeles, nagu need jutlused kirjutatud. Jutlus, millest ühe tüki siin üles panime, on pühapäewal 2. septemril 1603. aastal Tallinnas PühaWaimu kirikus peetud. Saksa keelsed ja muud wõõramad sõnad tähendasime numbrikestega, mille all lõpuks seletus leida on. Oma tähendused teeme ka lõpuks.

Georg Mülleri sellest jutlusest näeb igaüks isegi, mis Eesti keelt 300 aastat tagasi kirjutati. Lauludest annab see ka sõnumid. Jutluse tegija on wäga kuri selle üle, et inimesed ilusasti ei laula: Aga kuda wõis see olla, kui ju mõõdu järele laulude sõnu ei olnudgi! Laul: „Auu kiitus olgu igawest’ Kolmainul’ Jumalale,“ on, nagu jutlusest näeme, nõnda: „Vxpeines Jumalall vllewal olckut Auwo || ninck taeno taema Armu eddest || Semprast eth nüith ninck eddespeit eb enam || meidt likuta woyb vxkit wigka || Vx haemeel Jumalall meist on nüith ||“. Need on laulu esimese salmi esimesed sõnad. Keegi ei wõi neid wiisi järele laulda. Nõnda siis ei ole Müller hästi teinud, et ta rahwa laulmist lammaste määgimiseks nimetas. Rahwas ei wõinud ju paremini laulda. — Sellegi pärast on Georg Müller tänu ära teeninud, et ta meile suure hulga jutlusi ja nendes nii palju sõnumid wanast ajast on üles pannud ja järele jätnud.

Kuda Georg Müller sisu poolest oma jutlust kolme saja aasta eest Eesti keeles tegi, seda wõime jutlustest enestest wäga hästi õppida. Järgmises paneme mõned kohad nüüdsesse Eesti keelde. Need näitawad esitiks, kuda Mülleri jutlus oli, ja teiseks annawad nad rahwa elust meile tunnistust. Nõnda loeme jutluses heinakuu 6. päewast 1603 kiriku-laulust „Oh Jumal Issa, meile jää“ nõnda:

„Armas rahwas! Meie armas Issand ning Õnnistegija kui ka meie kõikide äralunastaja, Jumala ning neitsikese Maria poeg, on ise kõike seda asja kuulutanud, mis enne wiimast päewa siin maa pääl peab sündima. Tema on nõnda ütelnud: Siis saab üks rahwas teise ja üks kuningriik teise wastu ülestõusma, suur maa-wärisemine peab sündima, ning siis peab katk ja kallis aeg olema. Ning siis peawad suured ja hirmsad imeasjad sündima päikeses, kuus ja tähtedes. See on häda algus, ja seepääle peab häda tulema. Ka on meie Issand Kristus ütelnud, et ülekohus kõigis asjus peab wõimu wõtma, ristiwenna arm peab ära kustuma kõigi inimeste juures. Püha ewangelium peab teie läbi terwesse maailma minema ja kõikide seas kuulutatud olema tunnistuseks kõigele rahwale, ning siis peab ilma ots tulema.

„Kui meie nüüd Issanda Kristuse selle jutluse pääle tahame waadata ja selle aja pääle mõtelda, mille sees me nüüd elame, siis peame tõesti kõik tunnistama, et see aeg juba ammugi meil Tallinnas käes on ja Liiwimaal on olnud ja on weel nüüdgi. Ei ole mitte tarwis, et ma peaksin palju wõõra rahwa näitusi ja lugu waatama. Meie tahame oma eneste häda ning wiletsuse aja pääle waadata, mida ise iga päew oma kõrwaga kuulete ja silmaga näete. Meie Issand on kuulutanud, et üks rahwas teise ja üks kuningriik teise wasta saab tõusma suure tapluse- ja mässuga. Eks ole tõsi, ja meie peame seda kõik tunnistama, missugust suurt waenu Rootsi kuningas wenelasega mõnd aastat on pidanud, mitu sada tuhat inimest on selle aja sees ära tapetud! Wõi mis sa küll mõtled, mitu inimest on Rootsi ja Poola sõja ajal kolme aasta sees hinge heitnud, ennegu nende aeg tuli! Poola wägi ei anna weel nüüdgi ühelegi inimesele armu, ta raiub, lööb maha ja surnuks, kes ial ta ette tulewad, olgu Saksa wõi Maa inimene.

„Pärast on Kristus kuulutanud, et suur maa-wärisemine peab sündima. Seda, armas rahwas, peame ju kõik tunnistama, et seesama suur ja hirmus maa-wärisemine siin meie Tallinna merel ja wäinal, nagu ka linna sees ja ümber minu meelest, on mässanud. Kui sa ei mälesta, siis mõtle, mis hirmus tuul ja maa-wärisemine minewal aastal nädal pärast Mihkli päewa oli, et ei mitte üksnes suured laewad wäinal, waid ka sadamas ära rikuti. Eks wahimaja sadamast ja ka koguni sild ja ja mõned Mündriku paadid Herma põllu ja Pirita ranna poole saanud aetud ja katki peksetud! Mitu maja ning aeda, suured lipud ja kiwid lõi tuul sellelsamal ööl nii hästi wärawa taga kui linna sees maha. Seda pead ju, armas inimene, ise tunnistama, et see asi meie juures on sündinud. Mis kahju, armas inimene, on selsamal ajal küll merel sündinud, mis sina ning mina oma silmaga ei ole näinud! Mitu laewa on sel ajal mere põhja meeste- ja hiirtega ära uppunud ning alla waonud!

„Seda laseb, armas rahwas, Jumal imeasjaks sündida, et meie inimesed oma patu-elu peame parandama ning wiimse päewa pääle mõtlema. Miks on wannutud ilm ja meie inimesed nii kanged südamed, et me midagi Jumalast ja tema kallist sõnast ei hooli! Meie põlgame teda ja peame naeruks, kui kirikisandad meid püha waimu läbi nuhtlewad ning põrgutule nuhtlusega ähwardawad. Et teie nüüd Jumala sõna naerate ja ära põlgate, siis helistab Jumal ise oma suure kellaga teid kokku ja kutsub weel nüüdgi kõiki inimesi elu paranduse poole, et teie Tallinna rahwas end peate patu-elust ümber pöörama ning parandama. Seda teeb Jumal mõnesuguse imeasja läbi, nagu on sõda, waen ja werewalamine ning suur tuul, nagu üteldud.

„Kolmandaks on meie Issand Kristus ka kuulutanud, et katk ja kallis aeg peab olema. See aeg, armas rahwas, on praegu nüüd meie käes. Mitu tuhat inimest, mõtled sa, mu armas inimene, on küll nendesinaste 2½ aasta sees Parbla, Hannukse ja Kalamaja kirikaedadele ilma kirikisandate- ja koolipoisteta maha maetud? Wõi mõtled sina, mu armas inimene, mitu inimese-last on sellelsinasel aastal Oleviste, Nikolai ning Püha Waimu kihelkonnast Nunna wärawa kaudu wälja wiidud ja maha maetud, nii hästi rikkaid kui waeseid, wanu kui noori! Iga päew sureb neid weel rohkem. (Ühte hauda pandi korraga 1210 inimest, kõigisse haudadesse kokku 10890 hinge, ühte wäiksesse hauda 240 inimest. Üksi S. Barbarast on 3 aastas 11,130 hinge maha maetud.)

„Mida tahame siis ütelda sest kallist ajast! Eks niisugune aeg meie käes ja linnas ole! Mitu tuhat inimest on küll nälga surnud, mitu inimest on surnud hobuse, surnud koera, kassi, sea liha söönud! Üks elaw nälginud inimene on ühe surnud inimese liha söönud nii kaua, kui ta ka ise on maha langenud ja selsamal paigal ära surnud. Eks teie oma silmadega weel iga päew näe, kuda need waesed inimesed elawad ning surnud kassisid ja koeri üle uulitsate kannawad ning neid sööwad! Eks teie ole näinud, kuda nemad kõigis paigus linna ümber on istunud ning surnu raipe luid, nagu koerad, on närinud ja söönud! See aeg ja põlw on meie käes.

„Pääle selle wõtab see kallis aeg, armas rahwas, ikka weel rohkemat meelewalda ja läheb üle käe, et nüüd kõik asi kolm ja neli kord kallim on kui 18 ja 20 aasta eest. Usun küll, et, kui see kallis ja kuri aeg Tallinnas weel kaua peaks kestma, siis ei wõiks üksgi inimene Tallinnas enam kaua elama jääda. Teie, kes wanemad olete, teate paremasti, kui mina seda wõin ütelda, et Liiwimaa sarnane kaunis maa on olnud, et tema palju linnasid ja maid Saksa- ja muu wõõra maa sees on toitnud, aga nüüd, Jumal paraku, ei wõi Liiwimaa oma enese rahwast enam toita. Ma ütlen tõesti, et kui Saksa laewad meile mitte hüüd (abi) ei oleks toonud, siis oleks tõe poolest mõni auus ametmees oma naese-, lapse- ning perega nälga surnud. Selle pärast, armas rahwas, on see katk ja kallis aeg, millest meie Issand Kristus on kuulutanud, üks täht, et wiimne päew ligi meie uste ees on. Selle pärast walwake ja palwetage! Jumal Isa, ole meie juures, ära lase meid hukka minna!

„Neljandaks on meie Issand Kristus ka kuulutanud, et suured ja hirmsad imeasjad peawad sündima päikeses, kuus ja tähtedes. See aeg, armas rahwas, on nüüd ka meie käes, et päike, kuu ja tähed on oma paistuse kaotanud ja palju imeasju taewa all sünnib. Eks ole siin Tallinnas 6. juunil kell 5 ja 6 wahel hommikul 3 päikest ja üks wikerkaar nagu Poola saabel paljudest inimestest nähtud! Mis see tähendab, on armsa Jumala teada. Tallinn, paranda meelt ja pööra patust!

„Wiiendaks on meie Issand Kristus kuulutanud, et ülekohus peab kõigis asjus üle käe wõtma, ristiwenna arm peab ära kustunud olema. Siin kuuleme, armas rahwas, määrane suur häda ja wiletsus maa pääl peab olema enne, kui wiimne päew tuleb. Selle pärast ärgu see meie meelest ime olgu, et inimesed nüüd nii waljud, sitked ja kanged oma ristiwendade ning -õdede wasta on, sest Kristus on seda kurja aega kuulutanud, et see wiimse päewa täht peab olema, et üks inimene teiselt ristiwenna armu mitte ei nõua. Eks see aeg nüüd meie käes ole! Kes inimene näitab weel ristiwenna armu! Üks kurat ahnitseb siin, teine sääl. Mine rikka ahnekoti juurde ning palu teda, et tema sind ühe waka odra- wõi rukkiga tahaks awitada, warsti kuuled, et ta end waesemaks teeb, kui sina oled. Sa palud, et ta sind ühe wakaga aitaks, rikas ütleb: „Mina pean sind ühe waka rukkiga aitama, minul eneselgi ei ole peotäit.“ See asi on, armas rahwas, meie käes, ning teie peate ju tunnistama, et see tõsi on, mida meie Issand Kristus on kuulutanud. Armastus läheb paljudes külmaks.“

Nõnda on üks tükk Georg Mülleri jutlust. Nagu näha, oskab jutlustaja küll selgesti püha kirja elu kohta tähendada. Et säärane jutlus mõjus on olnud, ei ole kahtlust. Muidu on jutluse toon sarnane, nagu ka nüüdsel ajal peetakse. Ta käib otse püha kirjaga ühte. Sessamas jutluses teisel kohal kirjutab Müller nõnda:

„Nõnda on Jumal esimeses ilmas enne wee tõusmist patriargi Noa läkitanud. See pidi patusele ilmale ärarikkumist kuulutama. Enne kui Jumal Sodoma ja Gomorrha tahtis ära rikkuda, pidi Loth neile eluparandust kuulutama. Enne kui Jerusalema linn esiti sai ära rikutud, on Jumal prohwetid äratanud, kes neile ärarikkumist pidiwad kuulutama. Pärast on meie Issand Kristus ise oma apostlite- ja sulastega Jerusalema ärarikkumist kuulutanud, et see Titus Vespasiani läbi sel kombel pidi sündima, et kõik Juda rahwa sugu, nii kaua kui nad maa pääl elasiwad, pidi selle pääle mõtlema.

„Aga nüüd sellesinase wiimse otsa sees on Jumal meile oma armu lasknud paista, et weel tänasel päewalgi ewangeliumi õpetust kõigele rahwale tunnistuseks kuulutatakse, mis kaua aega mõnesuguse waleõpetuse läbi oli ära kustutatud ja ära unustatud. Imetabasel kombel on kõige wägewam Jumal nüüd ligi saja aasta eest wiimse Eliase, Martin Lutheruse, üles äratanud, et tema Issand Jesus Kristusele, tõotatud Messiale, teiseks tulemiseks, mil ta elawate ja surnute üle saab kohut mõistma, teed pidi walmistama, mis wiimne päew nüüd ligi meie ukse ees on. Tõesti on Jumal ise algaja selle suure töö juures. Tema on ka Lutherusele säärast julgust andnud, et tema paawstit ennast, kes kõige suurem mets inimeste silmas oli, ja ka kardinalisid, piiskoppisid ja kõike paawsti hulka on nuhelnud, et see tõesti suur ime on üle kõigi imeasjade, et paawst, Rooma keiser, paljude kuningate ning suurte ilmataluste isandate wäega, kes paawsti seltsis oliwad, seda ühte ainsat meest Martin Lutherit elawalt ei ole ära neelanud ega ära tapnud.“

Nõnda kirjutab Müller pühast kirjast, ja Lutheri mälestus on, nagu näha, alles koguni wärske, sest rohkem kui sada aastat ei olnud sellest mööda läinud.

Paneme weel ühe tüki G. Mülleri jutlustest siia üles. See on jutlusest 1. nowembril 1605, näitab, kuda katoliki usu jäljed alles wärsked oliwad ja käib nii:

„Kui Jumal meid kõigest wiletsusest on ära päästnud, siis ei pea meie Jumalat mitte unustama. Nagu me kuningas Dawid’iga oleme laulnud „Oh Issand Jumal, halasta meie pääle,“ siis peame ka Dawid’i tänulaulusid laulma: „Oh Jumal, meie kiidame sind, Sind Issand meie tunnistame.“ Ja meie peame Jesaja- ja Dawid’iga ütlema: „Ma tänan sind, Issand, et sina oled wihane minu üle olnud, ning sinu wiha on pööranud, ning sa rõõmustad mind jälle.“

„Meie ei pea mitte tegema, nagu see laewamees, kes merel suures hädaohus oli ning mõtles, et tema laewaga ja kõikidega, kes laewal oliwad, pidi hukka minema. Ta langes põlwili, hüüdis püha Nikolaust ning palus: „Oh Jumal Nikolaus, kui sina mind, sellesinase laewa, hüü (waranduse) ja kõik need, kes minuga laewal on, hästi ning terwelt üle awitad, siis tahan mina, nii pea kui ma maale jõuan, sinu auuks niisuguse suure meewaha-küünla teha lasta, nagu seesinane mastipuu on.“ Kui tema poeg, kes tema selja taga põlwitas, seda kuulis, ütles ta haleda südamega: „Oi, armas isa, kust peame meie nii palju waha saama?“ Sellele wastab isa: „Ole rahul, mu poeg, jõuame aga maale, siis teeme wahaküünla wäikse küllalt.“

See koht G. Mülleri jutlustes näitab õige selgesti katolikiaegist usku ja tema wäljaspidist mõju. Müller teatab mujal oma jutlustes, et jesuitid alles kõigest jõuust hiljuti juurdunud Lutheri usku püüawad ära lämmatada. Tallinna ja terwe Eesti kodumaa kohta on jutlused ajaloo, rahwa elu ja hariduse sõnumite poolest õige tähtsad. Nad näitawad, kuda Lutheri usk meie maal edenes ning mil wiisil kirikuõpetajad meie maal puhastatud usku wälja laotasiwad. Kirjanduse ajaloole on Georg Mülleri jutlused alatiseks ajaks tähtjaks hallikaks, millest kõige paremini teada saame, kuda elu kolme aastasaja eest meie kodumaal on olnud. Et need jutlused esiotsa Eesti kirjanduse põhjaks ning aluseks jääwad, on juba ülemal tähendatud.