Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/J. Bergmann
J. Bergmann.
Kõrge andega luuletaja on Eesti kirjanduses Jaan Bergmann, kes end kord warjunimega Mägine nimetas. Tema sündis 1856 jõulukuu 17. päewal Kolga-Jaani Soosaare walla Niilul Põltsamaa naabruses. Ta käis 1867 kuni 1869 Põltsamaa kihelkunna-koolis ja siis lühikest aega sääl Saksa elementarkoolis, kust 1871 Tallinnasse gymnasiumi läks ning aastast 1878 kuni 1882 Tartus ülikoolis usuteadust õppis. Ülikooli lõpueksami järele läks ta Peterburi Eesti Jaani kiriku abiõpetajaks, kust 1884 Liiwimaale Wiljandi ligi Paistu kirikuõpetajaks waliti.
Bergmanni kõige ilusamad luulded ja tuumakamad ilmaliku sisuga kirjad on tema studeerimise-ajal tehtud. Pärast hingekarjase-ametis ei ole tal küllalt aega enam olnud kõnendlisi kirjasid kirjutada. Tema luuletused oliwad otse imekspandawa mõjuwa sisuga ja päris luulelise ilu- ja aatelise lennuga. Küll ei ole ta neid iseraamatus, mis weel tulemas, wälja andnud, sest need on kõik laiali ühes ja teises kirjas ja salmikogus. Bergmanni luuletes liigub armas kewadene õhk ja lillede lehk, neiulik õrnus ja nooruslik wärskus. Keel, mõõt, riim ja sisu on pea ühte wiisi täielikud, mõtete käik ladus ja soraw ning selge, kõne kaunis ja lõbus. Bergmann oli nooruses luulelise mõtte kujutamise meister nii hästi keeles kui sisus ja koores. Teda tuleb tagasi hoidmata kiita — juba tema puhta ilma waleta isamaa-armastuse pärast, mis end ka ta luuletes ilmutab.
Esimene töö jutustuses Bergmanni sulest ilmus 1878 nime all „Ööwahi uus aasta“. Juba see jutt on õieti luuletus kõne wõi jutu näol.
Aastal 1871 ilmus M. J. Eiseni toimetusel „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest salmikute kogu „Eesti luuletused“ terwituseks ja teretuseks „Suomalaisen Kirjallisuuden Seura“ (Soome kirjanduse seltsi) 50-daks alustuse jubileumi päewaks. Selles kogus ilmusiwad esimesed ilusad Bergmanni luuletused. (See raamat ei ole enam saada.) Bergmanni luuletused on siin nii hästi tundelised kui jutulised (lyrised ja balladised). Tundelised luulded isamaa-, aasta-aja-, hommiku- ja õhtu-, armastuse- ja keisri-laulud ja on kõige ilusamate Eesti laulude sekka lugeda. Jutuluulded on nimelt siin „Salme“, siis üsna iseseiswalt salmitud „Igawene Juut“, wäga kaunis lugulaul „Ustaw Ilo“ ja kurwkena romanz „Linda“. Niisuguste luulete poolest on Eesti keel seni kehw olnud, kuna tundeluulet õige rohkesti leiti. Seda suurema wäärtusega on siis Bergmanni luguluulded (balladid), mis ka iga muu rahwa kirjandusele ehteks oleksiwad. Neid ei peaks keegi Eesti kirjanduse sõber lugemata jätma. Mida rohkem neid keegi loeb, seda enam tuleb nende ilu tunda. Nii hästi ajaloolikud kui hingeteadlised peensused on neis märgata.
Bergmanni luuletustel oli rahwa seas waimustatud wastuwõtmine. Et neid iseäralises raamatus wälja ei tulnud, kirjutati neid ühte puhku ära. Sagedasti on nende üle eestlaste seas elawaid kujesid tehtud — nii hästi seltsides kui eramajades. Rahwa luuleline maik on selle läbi wäga peenendatud.
Bergmann on ka suuremaid luuletusi Eesti keelde ümber teinud, nõnda nimelt Greeka keelest „Batrachomyomachia ehk hiirte ja konnade sõda“, mille päälkiri juba hexameter (kuuetõusune salmimõõt) on. See ilmus esiti ajakirjas „Meelejahutajas“, nagu ka mõnda osa Greeka luuletaja Homeri lugulaulust „Meelejahutajas“ ja „Eesti Üliõpilaste albumi“ esimeses lehes, nagu ka wäike näitemäng Lutherusest säälsamas.
Kõige tähtjam Bergmanni kirjatöödest praeguse põlwe eestlastele on küll tema „Üleüldine ajalugu“, mille I. jagu 1879 ja II. 1880 ilmus. See ajalooraamat on enam kui õpiraamat: Ta on täis ajalooline teadusetöö, milles ajalugu lühedalt, aga ime täielikult sees on. Ka on raamat wäga ilusas keeles kirjutatud, millele luuleline maikgi ei puudu. Iseäranis osa Ugri-Soome sugu rahwastest on uus ja meistritöö, nagu ka Eesti rahwa enese lugu. Raamat on küll igale täiskaswanud inimesele nagu lapselegi tähtjas lugeda.
Pärast on Bergmann ennast waimuliku kirjanduse ja waimuliku luule poole pööranud. Nõnda on ta waimuliku sisuga puhu-kirjasid ja kõnesid awaldanud, Uue testamendi uude-kirjawiisi-panemisel ja kiriku-lauluraamatu kokkuseadmisel tegew olnud.
Waimulikud raamatud, mis ta kirjutas, on nimelt „Kodu-laste raamat“ 1893, mis mitu korda trükitud on, „Luteruse wäikene katekismus Piibli salmidega“ 1895, „Piibel pagana-kohtu ees“ 1894, „Missionitöö rahwakoolides“ 1896, „Uued waimulikud laulud“ 1896, „Wiilip Melanthon“ 1897.
Siis laskis weel Bergmann ilmuda kõned „Priiuse püha kõne“ 1894 ja „Gustav Adolf“ 1895.