Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Michael Jürmann
Michael Jürmann.
Eesti kirjanduse ajaloos ei wõi M. Jürmannist mööda minna, sest ka tema on Eesti kirjandust rohkendanud. Tema sündis Põltsamaa Kamari Rudisaarel 6. januaril 1852, käis Põltsamaa kihelkunna- ja elementari-, siis Kaarlimõisa gymnasiumis, kust ta selle lõpmisel 1872 Tartu gymnasiumi tuli, siit 1873 üliõpilaseks sai ja 1877 pärast lõpueksami Nõo ja mõne aasta pärast Tarwastu kirikuõpetajaks kutsuti.
Tema on üliõpilase-ajal raamatuid kirjutanud. Aastal 1876 awaldas ta kaks raamatut nimega „Kodukool“, millele 1880 weel kolmas raamat juurde tuli. Esimeses kahes raamatus on mitmed teaduslised seletused wäga ilusas ja puhtas keeles. Kahetseda on üksnes, et Jürmann seda tööd edasi ei teinud. Lugemised kirjutamise-kunstist, paberist, silmast, soojusest, kartusest on wäga tuumakad. Hingeteadline kirjutus kartusest on iseäranis meisterlik, sest Jürmann on tubli asjatundja hingeteaduses. Hingeteadust oleks otse tema sulest soowida olnud. Kolmas raamat „Kodukool“ kõneleb keiser Aleksander II. õnnistatud walitsusest ja paneb kallimeelsele walitsejale eestlaste seas ilusa mälestuse. — Ülikooli ajal tegi tema ka Eesti keelde ümber Hackländeri näitemängu „Der Magnetiseur“ päälkirjaga „Adwokat tohtri ametis“, mis 1876 Schnackenburgi juures ilmus. See lustmäng on omal ajal mitutgi kord Eesti keeles mängitud.
Pärast, õpetaja-ametis Tarwastus, on Jürmann iseäranis waimulikku kirjandust edendanud: Ta kirjutas raamatud „Piiskop Aueri elulugu“ 1884, „Haigete kinnitus“ 1887, „Pühade manna“ 1888. Muidu on Jürmann ajalehtedesse ja raamatutesse lisasid andnud.