Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/J. Kurrik
J. Kurrik.
Kurrik on agar kirjandusemees ja pärast nimelt kooliraamatute kirjutaja olnud. Ta sündis Wiljandi wallas lehekuu 17. päewal 1849, käis walla- ja siis kihelkunna-koolis, oli siis 3 aastat kih.-kooliõp. abi Tarwastus ja 5 aastat Rõuges sessamas ametis, käis aasta Karalene seminaris Preisimaal ning oli siis 13 aastat Tartu endises wallakooliõpetajate seminaris õpetaja, selle järele mõni kuu Rannu köster ja sai 1890 aasta ümber Tartu Maarja koguduse organistiks ja köstriks.
Kurrik oli „Eesti Kirjameeste seltsis“ ja Aleksandri-kooli pääkomitees kirjutajana mitme aasta jooksul tegew ning edendas sellena hoolega Eesti kirjandust. Aastal 1879 hakkas ta raamatut „Arwuwald“ wälja andma, mille I. jaos on „Algebra oma algusõpetustega,“ siis „Arwuwalla wõti.“ Aastal 1880 ilmus „Arwuwald II jagu: Nelja liikme ja ruumi arwamine“ ning 1888 selle „wõti.“ „Laste arwuwald“ 3 jagu ja selle „wõti“ tuli 1884—1890 wälja. „Turnimise raamat“ oli juba 1879 ilmunud. „Kirjutamise õpetus“ tuli wälja 1882.
Iseäraliseks auuks on Kurrikule arwata, et ta Eesti keele tarwis on kiirkirja (stenographia) wälja mõtelnud, mille järele igaüks, kellel himu, wõib Eesti keeli kõnet pea rääkimise kiirusel üles kirjutada.
Pääle selle on Kurrik pärast seisma jäänud ajakirjas „Meelejahutaja“ hulga kirjapalasid awaldanud, kui ta selle lehe kirjutamist ka üleüldse toimetajana juhatas.