Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Martin Lipp
Martin Lipp.
Luuletajana ja kirjamehena on ka Martin Lipp Eesti kirjanduses tutwaks saanud. Lipp sündis 2. apr. 1854 Tarwastus, käis 1874 kuni 1878 Tartu ülikoolis, tegi kandidaadi lõpueksami, oli 1880 kuni 1882 Tartu Saksa Jaani koguduse abiõpetaja, siis 1882 kuni 1884 Saaremaal Kaarma ja aastast 1884 edasi Nõo kirikuõpetaja.
Lipp on esiti luuletustega ette astunud, kuid ei ole neid ühes koos trükkida lasknud. Esimene tema luuletus ilmus küll raamatus „Eesti luuletused“ 1881, teine tuntud laul on „Kel kannel on, see kõlistagu keeli“. Pärast esimeste luuletuste awaldust on Lipp kirjapõllul agarasti tööl olnud. Iseäralise armastusega on Lipp Soome kirjandusest ja üleüldse Soome asjast osa wõtnud. Ta on Soome keele ära õppinud ja siis Soome juttusid Eesti keelde ümber pannud. Tema sulest ilmusiwad „Soome uudisjutud“ I. jagu 1882, II. jagu 1883 ja III. jagu 1886 Tartus C. Mattieseni juures. Need jutud, nagu ka oma luuletused awaldas Lipp warjunime all „Lillenupp“. Iseäranis on need Th. Hahnssoni, Kaarlo Suomalaise, Pietari Päiwärinta ja teiste jutud, kes Soomemaal jutustajatena tuntud.
Uuemal ajal on Lipp iseäranis rohkesti waimulikka raamatuid kirjutanud. Siin nimetame „Piibli lugu seletustega. Wana seadus“ 1892, „P. l. s. Uus seadus“ 1893. „Kooli-laste piibli lugu. Wana ja uus seadus koos“ 1892, „Katekismuse kool 1. päätükk“ ja „2. päätükk“ 1895, „Kooli katekismus“ 1896, „Ristirahwa koduraamat. Esimene jagu: Kodu-kannel“ ja „Teine jagu: Kodu-altar“ 1894.
Weel pääle selle on Lipp hakanud ajalugu uurima. Esiti oli see muidugi kiriku-lugu. Selle üle awaldas ta aastal 1892 raamatu „Kristliku kiriku lugu“, mis oma kohast wäga ilus ja tulus raamat on. Sellega sugulane ja ühte tõugu on „Kodumaa kiriku ja hariduse lugu“, I. ilmunud 1896 ja II. küll 1898. Wiimane raamat püüab mõnusal kombel näidata, kuda meie kodumaal ristiusk on wälja lagunenud ja rahwas haridusele jõudnud.
Lipp kirjutab ladusat keelt, ja üksnes mõned wäikesed puudused, nagu liig luulelised hüüud ja keeles tema kui Soome keele tundja seda imelikumad iseäraldused (teu, näu, ilusaste, kauniste, kus teo, näo, ilusasti, kaunisti peab seisma) eksitawad muidu tuumakat ja siledat kõnet.