Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Eduard Brunnberg
Eduard Brunnberg.
Brunnberg, kes end kirjamehena warjunimega ka „Bornhöhe“ nimetab, on Tallinnas elanud, käis sääl koolis, oli Kaukasias ja wäljamaal reisidel, tegi üliõpilase-eksami ära ja käis aasta endise Tartu ülikoolis keeleteadlasena, oli pärast Tallinna ringkunna-kohtus Eesti keele tõlk.
Tema on ennast mitme jutu läbi Eesti keeles tutwaks teinud, mis hääd jutuannet awaldawad — iseäranis ajaloolisel wäljal. Jutt „Rööwel ja mõisnik“ ilmus 1878, kuid ei mõjunud weel küllalt Brunnbergile tuntud nime anda. Aastal 1880 ilmus põnew jutt „Tasuja“ Eesti rahwa wanemast ajaloost. See jutt andis Brunnbergile löögiga tuntud kirjamehe nime. Pärast 1881 ja 1882 andis ta „Lindanissa“ I. ja II. wälja. „Tasuja“ trükiti 1888 teist korda. Siis tuliwad weel jutud „Willu wõitlused“ 1890, „Tallinna narrid ja narrikesed“ 1892, „Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad“ ja „Kristlased ehk Jumal ja keiser“ 1893, „Tsaari pruut“ 1894, „Robinson“ 1885 ja „Reinuwader“ mis muud ei ole, kui muudeldus Kreutzwaldi jutust, 1896. Mitmed jutud on Brunnberg Saksa ja Wene keelest ümber pannud, kuid iseäranis „Tasuja“ ja „Willu wõitlused“ on Eesti ajaloost uudisjutud, mis tähelepanemist ära teeniwad.