Eesti mütoloogia/Haldijad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Haldijad.

Surnute kultuse kõrval pöörleb esivanemate usund haldijate kultuse ümber. Loodus ei olnud esivanema meelest mingisugune surnud loodus, vaid täis elu. Elu tõid taime- ja kiviriiki, vette, õhku ja mujale haldijad. Haldija nime nimetatakse Eestis väga mitmet viisi, nagu haldijas, haldjas, hallijas, halljas, halijas, haljas, haldja, halgijas, halgjas, isegi helkjas. Eesti haldijas sulab Soome haltijaga täiesti ühte ja tähendab kaitsevaimu (tutor, genius tutelaris). Haldijas on sõnast hallitsemaan = valitsema, varjama tuletud. V. Thomseni tõenduse järele tuleb haldija nime Gooti laenuks pidada. Gooti keeles kuulub sõna tüvi haldan, Saksa keeles halten. Vaim ise sellevasta jääb Soome sugu rahvaste raudvaraks, nagu V. Reiman ütleb. Kogu Eestis ei tunne rahvasuu enam haldija nime; vaimud on ta lääne ja lõuna pool tihti eest ära tõuganud. Viru ja Harju sellevastu on haldijate kodumaa, kus ta meie ajani valitsuse-keppi käes kannud.

Haldijate tekkimist seletab rahvasuu järgmist viisi: Korra hakanud inglid Jumalale vastu. Pea-ingel Miikael visanud kõik vastuhakkajad taevast alla, koguni kurjad põrgu, muud maa peale. Maa peal tekkinud neist allavisatud inglitest vaimud, haldijad, muist parema, muist pahema iseloomuga.

Teise, vanema arvamise järele tekkisid haldijadki surnutest. Enne kui kalmeid hakati tarvitama, maeti surnu sinna, kus hing kehast lahkunud. Hing jäi sinnasamasse asuma; kogu ümbrus muutus hinge asukohaks; loodus elustus; hingest sai haldijas. Suremise kohtade järele võib haldijaid kolme pearühma jagada: asukoha, vee ja metsa haldijatesse.

Pahad püüavad inimestele alati kurja teha, paremad ei puutu seni inimest, kuni see neid kudagi ei pahanda. Kahjutegemise ärahoidmiseks peab inimene neid ohvritega lepitama. Häile vaimudele, nagu Murueide tütardele, ei ohverdud, sest nende poolt kurja ei kardetud.

Umbes samal viisil seletavad venelasedki vaimude tekkimist. Karjalased ja rootslased ütlevad, vaimud saanud alguse Aadama lastest, kes maa sisse ja metsadesse manatud. Rootslased nimetavad haldijat rådende ehk rå.

Igal looduse tootel, aga mõnel inimese kätetöölgi on oma kaitsevaim, valitseja, haldijas. See on ta looja, ta kaitseja, ta eest hoolitseja. Haldijas ei ole oma olemisega ja elamisega looduse toote ehk inimeste kätetöö külge seotud, vaid võib soovi järele vabalt liikuda ja enesele teatava kuju võtta. Hävib ka haldija senine asupaik, valib ta enesele ometi varsti uue. Kui ka puul oma haldijas olemas, kannab see haldijas veel teistegi puude eest hoolt. Vähe hämaraks jääb, kas tihedas metsas just igal puul oma haldijas on, küll aga esineb niisugune, kui puud üksteisest lahus kasvavad. Peale üksikute puude, õigem puutõugude haldija hoolitseb kogu metsa eest veel metshaldijas.

Selle järele, kus haldijad asuvad, saavad nad tavalisesti oma nimegi. Nii tunneme inimese-, maja-, kiriku-, õue-, mets-, rahaaugu-, maa-, vesi-, laeva-, tuule-, e-, kivi-, udu- j. n. e. haldijaid, kellest eelpool tähtsamad harutusele võtame.