Eesti mütoloogia/Luupainaja

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

Luupainaja.

Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja ehk — kudas teda vahel ka nimetatakse — painaja, painak, panijas, paanjas, painakane, luupaanija, luupaine, luupatak, tallaja. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul ehk kehal lasudes, ühtlasi liikmeid ja konta nagu pihtidega pigistades ehk paremal juhtumisel kõvasti muljudes. Niisugune rõhumine, pigistamine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks, justkui oleks ta praegu veest välja tulnud. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult, nägu on sinine. Pikem painamine nõrgendab painatava rammu, kurnab ta jõudu, moondab ta luuks ja nahaks ja võib surmagi tuua.

Mitte ainult inimesi ei vaeva luupainaja, vaid niisama koduloomigi, nimelt veiseid ja hobuseid; vähemate loomade painamise kohta puuduvad teated. Kauem loomadegi painamine avaldab samasuguseid tagajärgi kui inimeste painamine; loomad kiduvad, kaotavad jõu ja lihavuse täiesti ja lõpevad otsa.

Painatav tunneb küll luupainaja painamist, aga ei jaksa tavalisesti ennast sellest milgi kombel vabastada, sest nagu Munamägi rõhub painatavat. Harukorral võib painatav käe vabastada. Õnnestub tal niisugusel puhul tuld põlema süüdata, põgeneb luupainaja enamasti ikka ohvri kallalt. Luupainaja tavaline tegevus langeb öösise aja peale, päevaaegset painamist tuleb põikeks arvata ja seegi sünnib magamise puhul.

Suuremalt jaolt ei näita ennast luupainaja, aga kavalad inimesed arvavad ometi teadvat abinõu, mis luupainajat sunnib ennast kehalikult näitama. Harva tunneb painatav enese peal luupainaja keha; enamasti märkab ta koledat koormat, aga käed ei taba kobades midagi.

Luupainajat näha soovijad peavad varjul valvama ja siis äkisti painatava isiku juurde tulega välja astuma.

Sammuvad valvajad liig pikkamisi luupainaja küüsis vaevleja juurde, vulksatab vaevaja läbi prao ehk augu oma teed. Märkab ta, et teda valvatakse, ei tule ta seekord sugugi painama. Mõistlikud valvajad süütavad küünla laternas põlema, hoiavad laterna hõlma ehk mingisuguse riista all ja ruttavad luupainamist kuuldes äkisti välja. Virulased teevad luupainaja nähasaamiseks veel tingimiseks, et tarvis läbi niinise sõela vaatada, mõnes kohas mujal jälle, et tarvis kummarkile lastes jalgade vahelt vahtida.

Tulevalgel luupainajat vaadates nähakse teda enamasti inimese näol, tihti noore tütarlapse näol, aga mehe ega vana naisegi kuju ei põlga ta ära. Laialt tuntakse lugu, mille järele sissetuleku-augu sulgumise ja tulesüütamise peale luupainaja ilmub noorena tütarlapsena, kelle painatav hiljemini enesele kosib. Mõlemad elavad õnnelikult, kuni abielumees 7 ehk 14 aastat pärast pulmi luupainaja sissetuleku-augu eest pulga võtab, ja kohe kaob naine nagu õhk toast. Ansomardi on tuttavat lugu näitemänguks luues luupainaja „.Murueide tütreks“ nimetanud. Loomade kallal arvatakse luupainajat loomade, nagu kassi, koera näol käivat.

Võrulased arvavad, et luupainaja nähasaamiseks tarvis talle sadul selga visata ja sepa juurde sõita. Teisal tuntakse niisamasugust sepa juurde sõitmist, kuid lisatakse juurde, et sepp peab luupainaja ära rautama.

Looma seljas nähakse luupainajat, kui lina ümber võetakse, rangid pahempidi kaela pannakse ja läbi rangide vaadatakse. Aga muulgi viisil nähakse luupainajat: võetakse kolm neljapäeva õhtut järgemööda vits, pannakse kolm sõlme sisse ja lüüakse kolm neljapäeva õhtut vaevatud looma järgemööda.

Luupainajat saab näha inimeserasvast küünla abil. Niisugune küünal pannakse vaka alla põlema. Kus luupainaja kellegi peal, võetakse vakk pealt ära ja kohe on vaevaja täiel kujul näha. Inimeserasvast küünalt arvatakse nii heledaks, et selle valgusel kõik võib ära näha.

Luupainaja ei näita ennast alati inimese näol, vaid tule valgel vaadates nähakse teda ka koera, kassi, peata vasika, hobuse, porikärbse, linnu ja muu looma näol. Asjadeks moondab ta ennast tihti, et seda hõlpsamalt ennast tundmatuks teha. Pea esineb ta munana, pea õlekõrrena, pea labidana, pea toobina, pea mingisugusena muuna majariistana. Hea meelega moondab ta ennast nõelaks, kõrreks, leheks. Valvajad ei pane nii väikesi asju tähele ja luupainaja pääseb hõlpsalt põgenema. Targa silmast ei jää ometi niisugunegi luupainaja „hobuse jalg“ varjule. Tark katsub luupainajat kohe ta vaevamise eest karistada, leitud lehte kas kõveraks ehk kõrt katki murdes ehk nõela silmale viga tehes. Niisuguse veategemisega saab luupainajaks käiv inimene viga: kas murtakse ta jalg katki ehk väänatakse käsi asemelt ehk keerdakse pea kõveraks. Kui hommikul ümberkaudsetesse taludesse minnakse otsima ja kellelgi leitakse samane viga olevat, teatakse, kes luupainajaks käinud. Naelaga seina külge kinni löödud lehe asemelt leiti korra kõrvapidi seina külge naelutud tütarlaps. — Õieti ei ole tarviski luupainajaks käijat minna otsima, sest vea saamise järele saadab luupainajaks käija alati sinna, kus talle viga tehtud, kellegi isiku kas leiba, piima ehk mingisugust asja paluma, sest niisugusest asjast loodab vigane abi.

Nagu eelmistest seletustest selgub, on luupainaja inimene, kuid mitte tavaline inimene, vaid niisugune, kes enesele iseäraliku tarkusega vaimude omaduse pärinud, teise sõnaga nõid. Luupainaja võib tarviduse järele inimese kuju maha jätta ja ennast loomaks ehk asjaks moondada ja tarviduse möödamineku järele jälle inimese kuju omandada. Tõepoolest ei muuda luupainaja inimlik keha ennast sugugi, vaid hing lahkub kehast, enesele lahkudes üht ehk teist kuju võttes. Holzmayer nimetab luupainaja vanaks naiseks. See väide lonkab arvustuse käes, sest luupainaja ilmub niisama ka noore tütarlapse ja meesterahva näol.

Sagedasti puuduvad luupainajaks käiva isiku kohta ometi teated, et ta nõid oleks. Selle asemel selgub, et mõni nõid ühe ehk teise isiku nõiub luupainajaks. Teatav isik ei tahaks luupainajaks käia, kuid nõiduse sunnil peab ta kas inimest ehk looma painama.

Harukorral tuleb kodukäija selle juure, kes teda kudagi pahandanud, luupainajaks. Tavalisesti ometi vaevab kodukäija muul viisil neid, keda ta vihkab, ilma et just hakkaks nende liikmeid pigistama ja keha rõhuma. Soomlased sellevastu tunnevad palju rohkem juhtumisi, mil surnute hinged elusaid käivad painamas.

Eestis teatakse veel, et võib saada luupainajaks see, kel kahekordsed hambad olemas; seega sünnib juba niisugune isik luupainajaks. Peale selle saab luupainajaks iseäralikkude nõiasõnade kaudu. Neid nõiasõnu ei tunta enam. Veel usutakse, et luupainajaks saab iseäralikkude rohtude ehk võiete kaudu; rohtusid võetakse sisse ehk võitakse võidega kolm neljapäeva õhtut keha. Viimaks oleks veel seitse Moosese raamatut nimetada; nendegagi võib raamatute lugeja ennast ehk teisi luupainajaks moondada.

Üleüldse näib luupainaja vanemal ajal enam surnute vaimuks kui nõiaks arvata olevat. Vististi tuleb lugu nii mõista, et isik, kes elu ajal nõiana esines, pärast surma hakkas luupainajaks käima. Kõigiti tarvitab luupainaja heal meelel noore tütarlapse kuju, aga mitte alati. Hilisel ajal usuti aga elusaidki luupainajaks käivat. Sakslasedki tunnevad kahte seltsi luupainajaid: ühed on elusad inimesed, teised surnute hinged.

Luupainaja vastu õpetab rahvasuu mõnda abinõu. Kui luupainaja loomi painab, ei tohi lauda ust käega kinni panna, vaid peab seljaga lükkama, ilma et lükkaja ise tagasi vaataks. Abinõuks võetakse ka looma seljast higi, võitakse sellega püss, hangitakse luupainajaks arvatud isiku riide villaseid kaltsusid, põletakse tuhaks ja pannakse tuhk püssilaengu sisse. Selle peale piiratakse püssiga kolm korda ümber looma pea ja paugutakse siis püssi üle looma selja. Saaremaal lasti veel 1884 luupainajat püssiga.

Ka õpetakse, et painatavat looma tarvis puuga lüüa, nimelt pihlakase vitsaga.

Inimeste luupainaja kaotakse, kui teda pussiga visatakse ehk magaja voodi ümber terasriistu pannakse.

Teisal kästakse kõik augud toas kinni toppida, et luupainaja ei pääseks põgema. Tuntakse luupainaja ära, ei tule ta enam painama. Niisama mõjub, kui luupainajat ta õige nimega nimetakse. Jälle teisal hirmutakse luupainaja eemale, kui surnuluu võetakse ja kolm neljapäeva õhtut luu tolmu üle keha kaabitakse. Loomade lauta ei lähe luupainaja sisse, kui surnupadi võetakse ja padi loomalauda ukse ette maha visatakse (V. mu „Luupainaja“).

Soomlaste painajainen tuletab tegudega täiesti Eesti luupainajat meelde, kuid esineb tavalisesti surnu hingena. Painajaise kaotamiseks tarvitavad soomlased aineid, mis kudagi viisi surnuga kokku puutunud. Painajaise esinemine ja tagasitõrjumine langeb siis täiesti surmariigi eluavalduste hulka.

Sakslased tunnevad väga hästi luupainajat. Nad nimetavad teda enamasti „Alp’iks“, vahel ka „Mar’iks“, „Mahr’iks“. Viimase nimega mainivad teda ka rootslased. Teda arvatakse mäevaimude ja härjapõlvlaste liiki. Vahel seavad sakslased ta vanapaganaga täiesti ühele astmele. Pea öeldakse: „Mar, Alp sõidab su seljas“, pea jälle: „vanapagan sõidab su seljas“!

Hirmust kolli tegi luupainaja Prantsusemaal 13. ja 14. aastasajal, meeli kihama ja sulgi liikuma pannes. Prantslased pidasid teda kurjaks vaimuks. Nende arvates ilmus see vaim pea naisterahvana, pea meesterahvana (= un incube ja une succube) ja ahvatles noorimehi ja tütarlapsi oma võrku. Isegi kõige kõrgem Pariisi õpeasutus, Sorbonne, kuulutas 1318 rahva arvamise luupainaja kohta õigeks, viimast kurjaks vaimuks tembeldades.

Ülepea oli luupainaja keskajal kogu Euroopas suures kuulsuses ja enamasti kõik rahvad kartsid seda kolli.