Eesti mütoloogia/Jumal

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Jumal.

Esivanemate mõttekujutuses muutus kogu loodus hingeliseks, haldijastatuks, nimelt maa, mets, vesi, õhk, taevas. Taevas, mis vihma ja põuda, külmust ja soojust jagas, andis looduselapsele iseäranis põhjust selle isikustamiseks, jumaldamiseks. Taeva eluavaldav vägi päris muistsetelt esivanematelt juba vara jumala nime.

Jumala nimi on vana nimi Soome mütoloogias; seda tunnevad kõik lähemad Soome sugu rahvad; isegi laplaste jubmel, ibmel on samast sõnatüvest tekkinud. Kõige vanem jumala = jömali sõna esinemine ulatab, nagu varemini nimetud, Bjarma aega tagasi. Selgesti ei või ütelda, kas sõna sel ajal jumalat ennast või jumala kuju tähendas. „Jumala“ sõnal on ülepea mitu tähendust. Selle sõnaga nimetakse jumalikku olevust üleüldse, aga niisama ka ristiusu jumalat, peale selle veel jumala kuju ja viimaks pühaliste kuju. See laialdane jumala mõiste seletab ju, et jumalat ei tule pärisnimeks (nomen proprium), vaid sugunimeks (nomen appellativum) pidada; alles ristiusu päivil tõrjus sõna aja jooksul endise tähenduse ikka enam kõrvale ja mõiste hakkas pärisnimena esinema. Siiski leiame rahvasuust praegu veel näpunäiteid, mis vastapidist lugu tunnistavad. Nii tabame Helmest „jumalate mäe“ ja Räpinast „jumalide kaevu“. Lutsi maarahvas ütleb päeva loojaminemisest „päiv lätt jumalihe“ ja niisama ka „tulekene tuli jumalista“. Setukeste lauludest kuuleme:

Johtu ma jumaldõ lävele,
Maarijidõ papi alla.

Kraasna maarahvas tunneb maajumalaid, hobusejumalaid, laudajumalaid, tulejumalaid j. n. e. Ka Eesti mõistatustes on jumala mõiste sugunime tähenduses ennast alal hoidnud: puujumal läheb veejumalale kosja. Lühedalt, me leiame veel praegusel ajal jälgi jumala sõna tarvitamisest sugunime tähenduses, rääkimata pühaliste kujudest, mida tavalisesti jumalateks hüütakse.

Jumala nime tähenduse kohta on mõnda seletust antud. Kaua aega peeti mõeduandvaks Castréni seletust, mille poole hilisemal ajal Paasonen ja Comparetti hoidnud. Selle seletuse järele on jumal, kokku pandud jum, juma, jumu sõnast, mis kaugel kõmisevat kõue hääle poolest jäljendab, ja kohta mainivast sõna lõpust -la.

Sõna tähendaks seega müristamise kohta, taevast, peale selle müristajat ennast = taeva jumalat ja viimaks üleüldiselt jumalat. Niisuguseid -la lõpulisi kohanimesid on meil palju, nagu Hanila, Varbla, Lihula, Vigala.

Juma ise ehk tuleks Indo-Iraani laensõnaks lugeda; selle tüvi on dju = taevas, vjonna = taevas.

Uuemal ajal antakse teisele jumala nime seletusele enam eesõigust. Sellega esines prof. J. Budenz ja temaga ühines E. N. Setälä. Nad otsivad nimele alust niisugustest Soome-Ugri sõnadest, mis head tähendavad. Niisugused sõnad oleksid näituseks Ungari „jo“ = hea ja Voguli „joomas“, Ostjaki „jem“ = hea, ilus, Votjaki „umoj“ = hea, tubli, sobiv. Põhisõna „juma“ oleks siis ehk tähendanud õnne ja „jumal“ = õnnelist. Lõpp -la ei tähendaks niisugusel puhul kohta, vaid esineks omadussõna lõpuna, nagu rumal, rumala, madal, madala, vedel, vedela j. n. e. Mordva keelest leidub laensõna, mis „õnne“ ja „jumalat“ tähendab. Mokshamordvalaste „pavas“ on õnn ja ersamordvalaste „paz“ = jumal. Selle sõna algus on India „bhagas“ = osa, õnn, mida vanus kirjus sagedasti mingisuguse jumala lisanimena tarvitakse, ja muistne Persia „baga“ = jumal. Viimase sõnaga on Vene „bog“ ja omadussõna „bogatõi“ = rikas, õnneline sugulane. Bog sõnast tuletud omadussõna bogatõi tuletaks niisamasugust sõnatuletamist jumala sõnas meelde. Võimalik siis, et niisama kui pavas, paz on laen, niisama ka „juma“, „jumal“ laen Indo-Iraani keelest. Kuid kõik see on õpetlaste oletamine ja lõpusõna jumala sõna seletuses alles andmata.

Kui ka mitmel pool väidetud, nagu oleksid muistsed eestlased ainult üht jumalat tunnud ja mitte paljuid jumalaid austanud, põhjeneb see väide ainult ristiusu mõjul. Ristiusk surus paganuse mõisteid ikka enam eest, ise asemele astudes, ja sedaviisi tekkis arvamine, nagu oleks paganuse ajalgi ainult üht jumalat austud. Kõigiti ei tunnud ennemuistsed eestlased nii palju jumalaid kui muistsed greeklased ja roomlased; viimaste rahvaste ühe osa jumalate asemele astusid Eestis tavalisesti haldijad. Andmed vahetavad meilgi tihti haldijad jumalaga ära. Näituseks astub mõnegi korra veehaldija asemele veejumal, veevaim.

Kraasna maarahvas on koguni rikas jumalate poolest: ta tunneb neid mitmesuguseid. Kõige enam nimetakse maajumalaid ja Vene jumalaid. Nagu Dr. O. Kallas väidab, esinevad maajumalatena sagedasti Rooma kiriku pühalised, väljarändajate poolt Eestist Venemaale kaasa viidud. Teiselt poolt on maa vastandiks taevale: maajumalatele seatakse taevajumalad vasta.

Venelaste seas asudes õppis Kraasna maarahvas Vene jumalaid tundma ja austama. Vene jumalateks nimetati kõiki neid olevusi ja pühaliste kujusid, keda venelased kumardasid. Kraasna maarahvas arvas: jumalad ju meie abimehed hädaajal. Mida rohkem abimehi, seda parem. Sedaviisi teeniti ühel ajal maajumalaid ja Vene jumalaid, kuni aegamööda Vene ümbruse mõjul Vene jumalad maajumalaid ikka enam eest tõrjusid, ilma et ometi oleksid suutnud usku viimastesse rahva südamest täiesti hävitada. Ei aidanud Vene jumalad, mindi abi maajumalatelt otsima. Tihti öeldakse, et endised maajumalad annud enam abi kui Vene jumalad.

Mitte ainult Kraasna maarahvas ei ole pühalisi jumalateks teinud, vaid ka meie kodumaa rahvas. Näituseks nimetakse Peetrust kalajumalaks, Lauritsat tulejumalaks, Jürit hobusejumalaks, Tõnni seajumalaks, Kadrit lambajumalaks, uuemal ajal Vanemuist laulujumalaks j. n. e.

Isegi puud muutusid esivanematel jumalateks. Lääne-Nigula Paliveres hüüti kaht jalakat „vanadeks jumalateks“ ja Hiiu Kõpus lõhmust „jumalaks“. Muidugi mõista, olid need jumalad pühad hiiepuud, kelle all jumalatele ehk muudele kõrgematele olevustele ohverdati.

Tähele tuleb veel panna üht Kreutzwaldi märkust. Vanadel eestlastel oli ohvrikivide kõrval veel teisi kiva, mida nähtavatena jumalate kujudena austati. Need kandsid nime „kivimal“ ehk lihtsalt „mal“. Niisugused hiitesse ehk küngastele püsti pandud „mal“ kivid olid pikergused kivipakud, „neitsikivide“ sarnased ja neid peeti igal pool suures aus“ (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 13, 14). Kreutzwald murrab küsimuse kallal pead, mida niisugune kivimal tähendab. Kivimal ei ole ometi midagi muud kui lühendud „kivijumal“. Just niisama kui meie päivil „aita Jumal“ lühendakse „aitumal“, „aitema“, „aitäh“ j. n. e., lühendati kivijumal „kivimaliks“. Aja jooksul unus mõiste tähendus. Nagu näha, austas meie rahvas vanal ajal kivist raiutud jumalakujusid, kivijumalaid. Need kivid kandsid enam-vähem inimese kuju ja neile viidi ohvrit.

Ristiusu päivil tekkis niisuguste kivijumalate kohta arvamine, need olnud enne inimesed, aga moondunud mingisugusel juhtumisel kivideks. Meie päivil ei tea rahvas kivistunud inimeste jumalusest enam midagi rääkida, aga leidub näpunäiteid, mis põhjust annavad oletada, et eestlased muiste kivijumalaid austanud, just kui laplased veel hilisema ajani oma seidasid, mis ju niisama kivide hulka kuuluvad, tihti jumalateks peavad.

Jumalaga üheskoos tuleks veel puuslikku nimetada.

Puuslikku tunneb Setumaa ja Kraasna maarahvas, kuid kumbki ei oska ta iseloomu õieti ära määrata. Dr. O. Kallas sai Kraasnamaal küsimise peale, kes puuslik on, korra vastuseks, et Jeesus Kristus, teise korra, et maajumal, maakuningas. Ühes pühale Toomale määratud palves nimetakse: „maajumalakase, püha puuslikase“. Kraasna maarahva teate järele hüütud puuslikku ka otsekohe appi: „Püha puusli, hoia minno!“ Niisama teatakse, et vanasti lihavõtte hommikul ohvrid viidud nurme peale maajumalatele „puustuse jesändile, püha puuslikule“. Kõige selle järele esineb puuslik jumalana, ta tegevuse piirid ja iseloom jäävad ometi hämarateks.

Wiedemann sellevasta laseb puusliku jumala aust lahti, teda ainult jumala kujuks tehes ja ta kohta üteldes: Vanasti olnud rahval Ukust suured kujud, puuslikud, hiljemini tehtud vähemad, puuslikesed, et neid paremini preestrite eest varjata. Ristiusku minejad nimetasid neid inglikesteks. Puuslikesi inglitega ühele astmele seadmist näitab ka üks nii algav palve: „Oh pühä puuslikese, oh hellä englikese, oh hiidake ja hirmutage puhmatagast ja puutagast, hoidke ja varjake, hellä englikese“ j. n. e. (Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben, l. 444). Kuna Wiedemanni esimene teade puusliku Uku kujuks teeb, määrab palve ta täiesti ristiusu ilmeks, temalt niisama kui inglitelt kaitset ja varju lootes.