Eesti mütoloogia/Vanataat, Uku

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Vanataat, Uku.

Igaviku mõiste jumaluse käsitamises ei suutnud muistsete eestlaste seas õieti välja kujuneda, seda enam aga vanaduse mõiste. Vanadus kippus taevavalitseja ülemaks tundemärgiks saama. Sellepärast anti taevavalitsejale sellekohane nimigi Vanaisa, Vanataat, Vanaatt, Vanamees, Taevataat, Uku. Viiest esimesest nimest tunneme kohe ära, et nad kõik üht ja sedasama tähendavad. Aga Uku nimigi ei erine kuigi palju eelmistest. Meil tarvitakse seda nime koguni harva, seda enam aga Soomes, kus ta ometi just sedasama, mis Vanataat, Vanaisa j. n. e. tähendab.

Muistsed eestlased arvasid küll, et Vanataat maailma loonud, — aga et ta kõiki inimesi oleks loonud, selle peale muiste rõhku ei pandud. Palju enam arvati inimesi isa, ema lasteks. Ainult esimeste inimeste tekkimise kohta käis Vanataadi mõju. Kui Vanataat loojana esines, oli muistseil elanikkudel põhjust küll teda isaks, Vanaisaks nimetada.

Vanataat asus taevas, kust ta mõnekorra tõrelemisega, taplemisega oma ligiolekut kuulutas. Müristuse ajal öeldi ta kohta: Vanataat tapleb, tõreleb, on kuri, on tige! Niisama sagedasti tarvitati nime Taevataat. Pilvede peal arvati ta kodu olevat ja just inimeste pea kohal üleval. Ei selgu küllalt rahvateadetest, mida Vanataat pilvede puudusel oma jalgealuseks võttis.

Fählmanni teadete järele lõi Vanataat ka kalevid, nagu Vanemuise, Ilmarise j. n. e. Nagu näha, ei käi ta jõud ja tarkus üle kõige, sest ta lõi neid seks, et nende nõu ja kangust tarvitada. Võimalik, et ometi Fählmann omalt poolt selle Vanataadi vägevuse kitsenduse juurde lisanud.

Taara, Vanataat, jumal ja muud sarnased nimed on Uku eestlaste seast eemale tõrjunud, ainult nimi on ennast alal hoidnud Uku vakkades ja kohanimedes. Soomes hüüavad rahvalaulud Ukut = Ukkot „ylijumalaks“, „taivahan jumalaksi“, „pilvenpäälliseksi jumalaksi“, „korkeaksi jumalaksi“ j. n. e. Tihti arvati varemalt, et kui muud suurused ei suuda aidata, siis tarvis Uku poole pöörda: Uku võib alati aidata. Soomes igatahes on mälestused Ukust endid paremini alal hoidnud kui Eestis. Ülemana jumalana Soomes esineb ta muidugi ka müristajana. Ingeris nimetati eeliapäeva (2. aug.), mil enamasti alati müristab, veel hiljuti Uku päevaks. Praegu ütlevad soomlased müristamise ajal „Ukko ajaa“ ehk „Ukkonen käy“ ehk „Ukkonen jyrisee“.

Dr. Veske kuulis 1884 Moisekatsi ühe peremehe suust Uku kohta järgmisi teateid: Müristamisejumala Uku elukoht oli Võu jõe ääres. Paluti, et Uku laseks vihma sadada, kui põud valitses, ja et Uku vihma keelaks, kui liig palju sadas. — Gutslaffi teadete järele, kes Võu jõele ohverdamisest pikemalt kirjutab, tulnud sealt mees välja, ühes jalas sinine, teises kollane sukk. Iseäralikku nime Gutslaff sellele mehele ei anna; mitmed oletavad, see olnud Uku. Gutslaffi kirjelduse järele võiks seda meest ennem Pikriks lugeda. Et aga Pikker õieti Uku nime teisend on, jääb tõepoolest asi sekssamaks. Huvitav veel tähele panna, et Võu ehk Võhandu jõgi Ilmjärvest oma alguse saab, jõe allika puhastamine ilma muutis ja et jõgi Kouv küla alt läbi jooksis.

Vana viisi järele ohverdati veel mineva aastasaja alguses mõnes kohas Uku vakale, ilma et Ukust muud oleks teatud kui et ta hädakorral võib aidata. Ju varemini oli Tõnni vakk Uku vaka enese eest paljudes kohtades ära tõrjunud või viimane enesele uue nimetuse pärinud.

Uku vakk esines talurahva ohvrialtarina, kuhu kõigest, mida majas söödi, joodi, saadi, ohvrid viidi. Uku vakk ise oli enamasti niintest, peergudest ehk tohust tehtud neljanurgeline kast, millele silgukarbi sarnane kaas peale käis.

Vist kevade algusel peeti iseäralikku Uku püha, millest kogu kihelkond ehk vald osa võttis. Ei teata ometi enam, kas kogu vald ehk kihelkond ühisele pidule kokku kogus, või igaüks enese ette pidu pidas. Pidu ajal viidi Uku vakk hiide ja ohverdati seal. Vist põletati hiies Uku vakka aasta jooksul kogunud aineid.

Kreutzwald teatab sellest kevadise pööripäeva aegsest Uku pidust, et pidul Uku vakk lauale tõstetud ja ümberringi sööki, jooki pandud, lühedalt kõiki aasta saadusi, millest osa vakka asetati.

Uku vakast annab esimesi teateid Turu piiskopp Agricola 1551, Taaveti laulude eeskõnes kirjutades. See vanaaegses Soome kirjaviisis kirjutud salmik kuuluks Eesti tõlkes umbes nii:

Kui kevadekülvi külvati, siis joodi Uku tervist. Seks toodi Uku vakk. Siis jõid piigad ja eided. Siis palju häbi seal tehti, kuuldi ja nähti. Kui Uku naine Rauni tõreles, Uku tublisti sadet põhjast pahistas, see siis andis ilma ja aastasaagi.

Kuna Uku vakad ja Uku nimigi jumala nimena rahvasuust kadunud, elab Uku nimi kohanimedes meie päivini edasi (vd. mu Esivanemate ohverdamised, lk. 74, 75). Küsitavaks jääb, kas iga Uku nimeline koht tõesti jumalaga ühenduses seisab. Väga võimalik, et meilgi, nagu Soomes, taati ukuks hüüti ja niisuguse taadi järele kohtagi taadi = uku kohaks hakati nimetama. Igatahes annab kohanimede esinemine uku sõna tarvitamisest Eestis vanemal ajal tunnistust.

Mõnel pool on arvatud, nagu oleks Ukul nainegi, nimega Rauni, olnud. Sellele oletamisele andis Kreutzwald põhjust. Ukust kõneldes tähendas Kreutzwald, et paastu-maarjapäeva Uku ja ta naise Rannj auks peetud kevadise pööripäeva aegse püha kajaks tuleb arvata (Inland 1837, № 27). Kreutzwald ei ütle selgelt, kas ta siin Eesti või Soome Ukust kõneleb ja kas eestlased või soomlased Rannj Uku naiseks pidanud. Andmeid leidub, millest võib järeldada, et eestlased Uku või Vanaisa kõrval Maaema tunnud, ilma et teated mõlema vahekorrast midagi selgemat teaksid lausuda ehk sellele Maaemale mingisugust nime anda. Kreutzwald igatahes on Uku naise tundmise Hiärni ajaraamatust laenanud. Hiärn ometi nimetab Uku naist Raunj; trükivea kaudu on Raunjst Kreutzwaldil Rannj tekkinud. Hiärn jälle on Raunj tundmise Agricolalt saanud. Agricola kirjutab:

Quin Rauni Ukon naini härsky = kui Uku naine Rauni tõreles. Selle Rauni muutis Hiärn Raunjks.

Raunist ei tea soomlased uuemal ajal nii hästi kui midagi. Nõialaulud mainivad ometi Põhjala emanda Rauna ehk Raana nime; see võis muidugi Agricola Rauni olla. Seda Raunat ehk Raanat kujutakse pakase emana. Pisut enam tunnevad Uku naist laplased.

Hämaraid teateid on rahvasuus Uku naisest Akast, kuid nimest kaugemale need ei ulata.