Eesti mütoloogia/Kivihaldijad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Kivihaldijad.

Niisama kui puudel, arvati kividelgi omad haldijad olevat. Vähemate kivide haldijate kohta puuduvad teated, küll aga on andmeid olemas, mis suuremate kivide haldijate juurde tähistavad. Uku kivide kohta ei või kindlalt ütelda, kas neil oma haldijas oli, küll aga omandasid suuremad kivid, nimelt muud ohvrikivid niisuguse haldija. Kivihaldijat hüütakse ka kivialuseks. Kivihaldijas näitab ennast mõne korra nägusa neiu näol inimestele. Üks Kreutzvaldi ennemuistne jutt, kahjuks võõra värviga ehk oma luulega liialt üle vaabatud, laseb kivihaldijat, kellele tütarlaps hädaajal abi annud, rohkesti head teha. Kivihaldijale ohverdati ta kivi peal mõnesuguseid ohvrid. Kivile kogunud vett peeti pühaks ja arvati tal tervist andev vägi olevat, mispärast selle veega silmahaigusi ja muid tõbesid arstiti. Mõne kivi juurest otsiti ohvritega abi kärnade vasta. Ikka oli tarvis kõige pealt kivihaldijat ohvritega enese poole meelitada ja kivi pühaks pidada. Kivihaldija kivi purustamine tõi haldija poolt karistust kaasa. Viiakse mõni tükk sarnasest kivist ära, ei leia viija enne rahu kui tükk tagasi endisele kohale pandud. Mõnelt kivihaldijalt, näituseks Võõsiku omalt, loodeti isegi ilmade muutmist ohvri viimise järele. Vist usuti, et kivihaldijas ilmadegi kohta võib mõju avaldada.

Soomeski arvati niisama suurematel kividel omad haldijad olevat. Sarnane kivi oli näituseks kuulus Immose kivi. Sellele kivile viidi külvama minnes alati viljateri. Haiguse ajal toodi riietest valmistatud titt kivihaldijale ohvriks. Umbes samasugust ohverdamist tuletab Järvas Albu kivi meelde, kuhu riidehilpa ohverdati, lootuses, et siis ülikond vasta saadakse.

Igatahes käis vanarahvas sagedasti kivihaldijalt abi otsimas ja talle ohverdamas. Seda tunnistavad arvurikkad ohvrikivid ja sagedad kivile ohverdamised, kuid kivihaldijad ise on rahvamälestusest nii hästi kui hoopis kustunud. (v. „Esivanemate ohverdamised“ l. 87—97.)