Eesti mütoloogia/Mäehaldijad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Mäehaldijad.

Rahvajutud teavad, muiste seisnud mitme mäe otsas toredad linnad, kuid vajunud viimaks mäe sisse, kus nad praegu alles leiduvad. Voore mäe sees olla Voore, Ebavere mäe sees Ebavere, Eeru linnamäes Eeru, Klooga linnamäe sees Matsalu, Sooniste linnamäe sees Sooni linn j. n. e. Viru Nigula Pada linn hävitatud ühe jutu järele kõigi inimestega, teise järele vajunud mäe sisse, kus linna elanikud praegu veel edasi elada ja mõnegi korra kuuluda sealt nende lauluhäält, kära, müra. Isegi mitmest kirikust kõneldakse niisamasugust maa alla vajumist kõigi kirikulistega. Kiriku asemele tekkinud sagedasti järv. Maja alla vajunud kirikutestki ütleb rahvas mõne korra laulmist, orelimängimist ja kellahelistamist kuuluvat.

Neist mägedest, kuhu linnad vajunud, kõneleb rahvasuu, et mägi ennast harukorral avada ja keegi õnnelaps maaalusesse linna pääseda, kus keegi lahke isik teda vastu võtab. Mäehaldijaks niisugust vastavõtjat küll ei nimetata, vaid mäevaimuks, kuid haldija iseloomu tundes võime niisugusele mäevaimule, maaaluse linna asunikule mäehaldija nimeks anda.

Mäehaldijas ilmub sagedasti jaanipäeval, aga ka jaaniöösel kellelegi üksi olles mäe juurde juhtujale ehk magajale, kas neitsi ehk emanda, harvemini meesterahva näol, ja kutsub enesega linna kaasa. Mõne korra avaneb linna minev tee iseenesest mäe ääres viibijale; see sammub teed mööda edasi ja jõuab pea linna, mis maapealsest linnas kudagi ei erine: uulitsate ääres isegi poed, toredat kaupa täis. Kaupmehed kutsuvad poodi sisse ostma ja linna juhtuja ostabki. Teine kord juhatab aga mäehaldijas inimest maaaluses linnas ja saadab teda pärast jälle maa alt välja. Iga kord ei näita ennast mäehaldijas linna kogemata juhtunud isikule; see lahkub pea linnast, kartes, et muidu suurde linna ära eksib.

Mäehaldijas avaldab alati linnas käijale lahkust, ükskõik, kas ta ennast näidaku ehk mitte. Mõne korra saab linnas käija sealt mõne asja ehk kui mitte asja, jääb talle linnast ometi armas mälestus järele. — Pahu inimesi mäehaldijas ülepea linna ei lase; need otsivad küll teed, aga ei leia. Ülepea lubab mäehaldijas inimese ainult ühe korra linnas käia; mõnigi sooviks veel teist korda minna vaatama toredat linna, aga ei pääse sinna enam sisse.

Iseäralikkudel juhtumistel laseb mäehaldijas maaaluse linna lühikeseks ajaks maa peale kerkida. Seitse jaaniööd Ebavere mäel käija näeb mäe peal viimaks maaaluse linna ja pääseb sinna sissegi. Võru linn kerkib maa peale kolme kordse huilgamise peale. Pagasi linn särab oma tornidega nagu fata morgana linn sagedasti eemale, aga kui sinna tahetakse sisse minna, kaob ta silma eest. Ülepea näitab mäehaldijas inimestele ainult lühikese aja maaaluse linna toredust.

Näib, nagu asuks mõnes mäes mõnda mäehaldijat. Tihti kuuleme mäelinnas asuvatest elanikkudest. Pada linna muistsetest mäkke vajunud asunikkudest räägitakse, et need korra veel sealt välja tulevad. Kõiki mäelinnade elanikka tuleb mäehaldijateks pidada. Näib, nagu oleks siiski üks haldijas, kes nimestega läbikäimisesse astub, iseäranis tegev; ta on nagu teiste haldijate pea.

Mõnel harukorral puutub keegi mäe sees leiduvas keldris ehk koopas mäehaldijaga kokku, ilma et seal linna näeks, nimelt niisugustes mägedes, kus rahvas ei tea linna olevat.