Eesti mütoloogia/Koit ja Hämarik

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Koit ja Hämarik.

Isikustud päikese, kuu ja tähtede kõrval esinevad niisama isikutena Eesti uuemas mütoloogias Koit ja Hämarik, esimene nägusana noorena mehena, teine kaunina neitsina. Esimene süütab päikese hommiku põlema, teine kustutab õhtul ära. Kui teine ka teist armastab, tahavad mõlemad jäädavalt peiuks ja mõrsjaks jääda. Jaanipäeva ümber annavad mõlemad kuu aega teineteisele kätt, suudlevad teineteist ja lahkuvad siis jälle ühest.

Koidu ja Hämariku lugu langeb Eesti rahvaluule helmete hulka. Iseküsimus ometi, missugusel mõõdul lugu Eesti rahvaluulet esitab. Vanemad rahvaluule üleskirjutajad Koidu-Hämariku lugu ei tunne. Selle kirjutas Dr. Fählmann üles ja avaldas 1840 Õpetud Eesti Seltsi toimetustes. Kauni sisu pärast sai lugu pea ligidal ja kaugel tuttavaks, ilmus mitmeskümnes võõrakeelseski väljaandes. Kuid algusest peale on lugu kahtlust äratanud. Ju selleaegne tähtsam rahvaluule tundja M. Castrén kirjutas loo kohta: „Ehk küll kuju ja sisu poolest ütlemata ilus, kannab lugu praeguses kujus ometi uue kultuuri jälgi.“ Ägedalt astus loo vasta keeleuurija E. Ahrens välja, seletades, lugu olla kena, aga mitte Eesti oma, palju enam õigele eestlasele läila.

Ülepea tunnistati ju varsti peale ilmumist õpetlaste poolt Koit ja Hämarik kõigeks muuks kui mitte Eesti omaks. Fählmanni vabandajaks astus Kreutzwald üles, ühtlasi loole omalt poolt tõendusi tuua püüdes.

Kuna aastasaja keskel kahtlus Koidu ja Hämariku loo kohta valitses, kippus ärkamiseajal ta Eesti algupära jah ja aameniks saama. M. Veske, Kõrv, H. Jannsen, K. A. Hermann ja isegi V. Reiman esitasid kõik seda suunda. Aga mis teistest kõnelda. Isegi püüdsin nooruses tõendada, et Koit ja Hämarik tõesti ilus Eesti luulelugu on. Ärkamiseajal tõrjus vaimustus kõige põhjalikuma uurimise ja arvustuse enese eest. Eesti asjus ei tohtinud kahtlust olla. Arvustuse ees sellevasta kestis kahtlus edasi.

Prof. J. Krohn leidis loo Leedu vana jutuga sugulase olevat. Leedus peseb ehatäht — Vakarine — loojaminevat päikest ja teeb talle voodi, aga koidutäht — Auskrine — virgutab ta tõusul uuesti särama. Teisendi järele peseb Perkuna ema õhtul meres pikast teekonnast väsinud tolmust päikest, nii et see hommikul heledal säral võib uuele teekonnale minna. Vakarine ja Auskrine tegevus tuletab tõesti Koidu ja Hämariku tegevust meelde, aga muidu leidub Eesti ja Leedu valguse-esitajate vahel ometi vähe ühist. J. Krohni väide ei ole hiljemini enam poolehoidjaid leidnud. Sellevasta asuvad prof. K. Krohn ja uuemad rahvaluule uurijad sellel seisukohal, et Koidu ja Hämariku lugu võltsimata rahvaluulet ei esita. Sellega ei ole öeldud, nagu oleks lugu täiesti Fählmanni sepitsetud. Ei, Koidu ja Hämariku motiivisid on rahvasuust leida. Fählmann võttis nii-ütelda embryo ja lõi sellest toreda toote, teda oma luuleehetega üle kuhjates. Rahvasuus lühedalt väljaöeldud motiiv venis Fählmanni sule all kauniks Eesti muinasloo helmeks.

Teisendina Koidu ja Hämariku loost tuntakse Videviku ja Kuu lugu. Videvik-neiu ajab härgi õhtul jõkke jooma, puutub seal Kuuga kokku, kes oma ameti unustades enese jõkke heidab ja seal Videvikuga suu suud vasta kokku puutub. Susi tuleb, murrab härjad. Ööpik tuletab küll Videvikule kohuseid meelde, hüüdes: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk. Vaole! Vaole! Kiriküüt! Too piits! Tsäh, tsäh, tsäh!“ aga asjata kõik: Videvik ei kuule midagi.

Nagu Koidu ja Hämariku lugu, on ka Videviku ja Kuu lugu tublisti moderniseeritud. Videvik ja Hämarik sulavad muidugi üheks olevuseks kokku, kuna Koidu asemele Kuu on astunud. Kuu kokkupuutumist Videvikuga jõepeeglis on uuem luule armastuse episoodiks kujutanud. Härgade murdmine ja ööpiku hüüdmine sellevasta seisab kindlal rahvaluule alusel. Laialt teab rahvas jutustada, hunt murdnud härjad vankri ees aiste vahel. Vanataadi määruse järele ei tohtinud metsloom aiste vahel olevat töölooma murda. Selle süüteo eest pannud Vanataat hundi ühes vankriga tähtedeks taevasse. Võrumaal lastakse sinna ka härgade omanik Peedu saada. Härgade murdmine ja taevasse asetamine siis tõsine mütoloogiline moment, Kuu ja Videviku lugu tükk uueaegset mütoloogiat üleskirjutaja, maamõõtja Laaguse sulest, kes selle loo kodukohaks Tarvastu nimetab, muidugi mõista nii kaugelt, kui lool rahvasuus alus leidub. Kõigiti on Koidu ja Hämariku kui Videviku ja Kuu lugu uueaegses Ilmarise ääsitules käinud.