Eesti mütoloogia/Rõugutaja

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Rõugutaja.

Rõugutaja on olevus, kelle kohta raske selgusele jõuda. Vanemad allikad nimetavad teda nurganaiste ja sündinud laste jumaluseks, prof. Schiefner tahab teda tuulejumalaks teha, kuid ju Kreutzwald vaidles niisuguse katse vasta. Kalevipojas laseb Kreutzwald Lindat teda nurgavoodis appi hüüda. „Mythische und magische Lieder“ nimelises raamatus oletakse, vist Neusi poolt, et teda ilma ja terviseallikate jumalaks tuleb pidada (lk. 109). Rahvajuttudes esineb Rõugutaja naine nõiana, kes ju mõne aja eest uppunud tütre elusse äratab ja võõrastütre libahundiks moondab. Jääb küsitavaks, missugune tegevus tuleb Rõugutaja ja missugune ta naise omaks arvata, või ei ole tarvis Rõugutaja soo vahel vaja vahet teha. Rahvasuust saadud andmed ei jaksa seda küsimust küllalt selgitada.

Kreutzwaldi teadete järele hüüti vanemal ajal Virus ja Järvas üsna laialt Rõugutajat appi laste sündimisel ja hilisemal ohutamisel (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 43). Kaugemal neist maakondadest ei esine Rõugutaja rahvasuus, küll aga neitsi Maarja.

Virulaste teadete järele viisid vanasti ju pulma ajal naised Rõugutajale ohvrit, et nad lapse õnnistuse osalisteks saaksid. Lapse sündimise järele ohverdati jälle, sest muidu kardeti, et laps võiks surra. Näib, nagu oleks Rõugutaja võimuses seisnud lapsele pikemaid ehk lühemaid elupäivi määrata.

Pärast lapse sündimist tõstis ämmamoor lapse kolm korda üles, ise üteldes: Tule, Rõugutaja, tõsta lasta! Umbes niisama tehti lapse pesemisel ja lapse musutamisel; sel puhulgi üteldi: Tule appi, Rõugutaja! Musutamisest oodati lapsele edu ja kasvu, haiguse puhul aga paranemist, nimelt kui kuri silm midagi viga sünnitanud. Karjuvaid lapsi kutsuti „lapse raugutajad“ moorid arstima (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 53—54).

Möödaläinud aastasaja esimesel poolel kõnelsid taevaskäijad ehk nõrkujadki Rõugutajast. Taevas käies näinud nad Rõugutaja taevas, ilmsüüta lapsed süles. Paganuse isik siis korraga ristiusu taevas! Kaugemale taevaskäijate teated Rõugutaja kohta enam ei ulata.

Rahvajutud teavad muidu veel Rõugutaja naisest, moorist. Rõugutaja paneb tütre kavalusega mehele, kuid peigmees märkab pettust, uputab vale naise jõkke. Rõugutaja moor toob mõne aja pärast tütre jõest välja, äratab elusse, läheb sellega tütre endise peiu juurde, kes vaheajal enesele võõrastütre naiseks kosinud. Rõugutaja moor viskab noorikule hundi naha selga, moondab ta libahundiks, oma tütre paneb ta asemele naiseks. Mees märkab pettust, kütab kivi, kuhu õige naine hundi naha mõnekorra viskab, hästi tuliseks, nii et nahk kõrbeb, sedaviisi naist libahundiks käimisest päästes, Rõugutaja tütre sellevasta põletab ta kõige saunaga ära.

Need on tähtsamad teated Rõugutaja kohta. Rõugutaja nimi kuulub rahvasuus mitmet moodi: Rõõgutaja, Reegutaja, Rõugutaja, Rõngutaja, Rongotus. Kreutzwald-Neus nimetab teda ühes rahvalaulus koguni Rongoks.

Võta võimu siuge silmist,
Selitusta nirgi näosta,

Rongo kulmust kustutust,
Lätte tengala tervitust!

(Mythische und magische Lieder, l. 106.) Tähendud laul ei tunnista ometi midagi, sest et sellel rahvasuus alus puudub. Laulus esinev nimi Rongo on ju ammu põhjust annud Rongole, Rõugutajale Soomest sugulust otsida. Agricola ütleb karjalaste jumalatest kõneldes:

Rongoteus ruista annoi,
s. o. Rongoteus andis rukkid. Nime esimene pool läheb Eesti Rongoteusega täiesti ühte, kuna lõpupool natuke erineb. Igatahes paistab nimede sugulus selgesti silma. Löwe leiab olemiseski sugulust, tähendades: Et sarnane jumal naise sünnitamisega ühendusesse seatakse, ei või imestleda, sest Thorr on külvijumal ja abielujumal ühtlasi ja Persephone müütos juhib sellesama kokkuliite juurde (Kreutzwaldi Estnische Märchen I, l. 203).

Soomes ei teatud kaua aega Rongoteusest rohkem kui mis Agricola temast kirjutanud. Alles hiljuti leiti rahvasuust teateid, mis Rongoteuse olemisele tuge annavad. Vististi on niihästi vanad eestlased kui soomlased Rongoteust ehk Rõugutajat mingisuguseks sigiduse edendajaks pidanud.