Eesti mütoloogia/Rahaaugu haldijad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Rahaaugu haldijad.

Muiste maeti raha ja kallim metallvarandus sõdade eest maapõue maha. Sagedasti said raha ja varanduse omanikud sõjas surma ehk tabas neid mingisugune äpardus ja — varandus jäi mullapõue peitu. Juhtus sedagi, et mõni mahamatja ei tihanud omastele varandust päranduseks jätta ja ta sellepärast varanduse maha mattis. Pärast surma sai niisugune mahamatja oma varanduse hoidjaks, rahaaugu varjajaks ehk veel parem ütelda rahaaugu haldijaks. Rahvas nimetab rahaaugu haldijat väga tihti vanapaganaks, kuid vanapaganal pole rahaaugu hoidmisega midagi tegemist. Ainult eksikombel on rahvasuu vanapagana rahaaugule asetanud. Lutsi maarahvas annab rahaaugu haldijale hulga iseäralikka nimesid, nagu saks, njemts, eihüa, must, mõtsaellaj, sarviline, kurat, põrglane. Lutsimaalgi siis vanapagan niisama kui meil rahaaugu peremees. Kuid tõepoolest valvab rahaauku ikka varanduse endine, juba surnud omaniku hing haldija kujul.

Mõnel rahaaugul kuulukse enam kui üks haldijas olevat. Seda ilmet tuleb sedaviisi seletada, et raha ehk varanduse maa peal mitu isikut omandanud ja need kõik pärast surma selle haldijateks saanud. Oma varandust valvavad mitmed ju sadade ja tuhandete aastate kaupa.

Kaua aega mullapõues peidetud varandus hakkab viimaks hallitama, roostetama; sellepärast peavad haldijad teda kuivatama. Kuivatamine võetakse tavalisesti ööseti ette, enamasti neljapäeva öösel, harvemini laupäeva öösel. Harukorral kuivatatakse raha päeva-ajal, isegi suure reede hommikul. Alati ei kuivatata, vaid mõne korra tuulatakse, puhastakse. Kuivatamiseks, isegi tuulutamiseks tarvitakse iseäralikku, enamasti sinist tuld. Pea teatakse, et tule tegemiseks hagusid võetakse, pea aga põleb raha nii-ütelda iseenesest tules, ilma et tuli rahale viga teeks. Sagedamini ometi kuivatavad haldijad raha, viskavad halgusid tulele, annavad aga juhtumisi ka juurdetulijale süsi kuuehõlma. Need söed moonduvad hiljemini rahaks. Enamasti ei tunne saaja süte väärtust, vaid viskab söed maha. Alles hiljemini märkab ta, kuid liig hilja, missuguse varanduse ta enesest eemale heitnud. Meestele annavad rahaaugu haldijad süsi piibu põlemasüütamiseks, ja need moonduvad niisama rahaks.

Ei istu haldijas rahaaugu juures, vaid kuivab raha maa peal, märkab juurdejuhtuja tavalisesti, et ta rahatulega kokku juhtunud. Ihkab ta raha enesele, peab ta haldijale tingimata midagi ohverdama, nimelt seda, mis tal sel puhul käes, kas noa, sirbi, vikati, kirve, lähkri, piibu ehk muud selle sarnast. Mida suurem asi tulde visatakse, seda parem. Viskaja saab põlevast rahast niipalju enesele, kui palju tulde visatud asi katab.

Raha kohta maksab määrus, et see kas 100, 500, 1000 ehk 5000 aasta pärast peab inimestele tarvitada antama. Et inimesed teaksid, kust rahaauku otsida, laseb haldijas jaaniööl selle kohal iseäraliku sinise tule põleda, vahel harukorral ka punase tule, niisama ilmub see tuli harukorral muulgi ajal. Kõige paremini nähakse seda tuld katuse ungast vaadates. Soomlased sellevasta arvavad, et tarvis vaadata surnukirstust võetud lauatüki oksa-augu ehk surnu pealuu läbi. Mõnel juhtumisel kerkib varandus just selleks maa peale, et inimesed ta kätte saaksid. Ei ilmu määratud ajal keegi raha omandama, vajub see maa alla jälle tagasi. Ka vette peidetud varandus tõuseb vee peale.

Häile inimestele näitab rahaaugu haldijas ennast unes ja kutsub unenägijat peidetud varandust omandama. Tavalisesti ei usu unenägija unenägu. Läheb ta ometi unenäos ilmutud kohale ja täidab talle ettepandud tingimised, saab ta suure varanduse omanikuks.

Tingimised seisavad tihti suuremate raskustega ühenduses. Raha mahamatja on enamasti ju matmise ajal tingimise määranud ja sellest määrusest peab haldijas kinni. Mitmed mahamatjad ütlevad: kelle käsi pannud, selle käsi võtku. Niisugusel puhul võib ainult matja käega pärast selle surma võeras raha kätte saada. Teine sage tingimine kuulub: enne valatagu seitsme venna veri, kui raha kätte saadakse. See tingimine ei nõua ometi seitsme isiku verd, vaid tingimine täidetakse, kui 7 ühesugust looma, näituseks kukke, rahaaugul ohverdakse.

Mulda ehk vette peidetud varanduse kättesaamine nõuab kättesaajalt kõige pealt suurt julgust. Rahaaugu haldijas katsub enne raha kättesaamist raha ihkaja julguse läbi. Selleks loob ta kas mõnesuguseid varjukujutusi, viirastusi, kummitusi rahaihkaja ette ehk moondab enese ise üheks ehk teiseks loomaks. Korra valvavad varandust koledad koerad, korra inetumad sikud, korra hundid, karud, korra koguni verised peata loomad. Vahel esineb mõnda hirmust looma üks teise järele. Maa all keldrites ja teedes istub haldijas küll vahel ilusa neitsi näol varanduse juures, kuid kohe selle peale tulevad inetumad peletised rahaihkajat eemale peletama. Isegi jäledad maod tõrjuvad inimest rahaaugust eemale. Lühedalt: rahvasuu tunneb tosinate kaupa hirmutusi, mis rahaaugu avajale teel vasta astuvad.

Edasi tehakse rahaaugu avajale vaikimine tingimiseks. Tingimata keeldud on rahaaugul hoobelda ja vanduda. Niisugusel juhtumisel vajub ju nähtav rahakast valjul kõlinal maa alla tagasi. Ka Jumala nime ei tohi nimetada, ei Jumala abi paluda ega Jumalat tänada.

Rahaaugu haldijas nõuab annetava saagi eest enamasti alati ohvrit, väga sagedasti loomi, kas ühe ehk mitu. Mustad kuked, mustad koerad, kassid, kanad, sikud peavad haldija meeleheaks elu jätma. Rahva jutud teavad isegi inimeseohvrist kõneleda. Ohverdakse enamasti laps. Loodi allika varanduse haldijas ei anna rahakatalt muidu kätte kui et talle ohverdatagu ratsaline kõige hobusega. Hõbevalge lepitab koguni harukorral haldija meelt varandust kätte andma.

Ainult hõbekuuliga laskmine varanduse haldija pihta peletab valvaja eemale ja laskja pääseb saagi kallale. Sellegi poolest ei saa ikka veel raha kätte.

Sajad rahaaugule ehk vette peidetud varandust võtma lähevad, vaevalt üks aga saagiga tõesti tagasi tuleb. Varanduse haldijas puutus vaevalt niisuguse pühapäeva lapsega kokku, kes kõiki tingimisi karva pealt täites tarvilikku julgust saagi saamiseks üles näitab. Tuntakse juhtumisi, et haldijas ju kätte saadud raha tee peal tagasi võtab saaja käest.

Soomlased nimetavad rahaaugu haldijat aarnionhaltiaks, aarnihaudan haltiaks. Renvalli sõnaraamatus tähendab aarni = genius thesaurorum, varanduse haldija; Lönnroti sõnaraamat seletab sedasama nime = haldijas, keda arvati maha maetud varandust kaitsvat; varandust; suurt puud; suurt inimest, Goljatit. Kohanimedest leitakse meil küll aarne nime, aga puuduvad teated, et meil rahaaugu haldijas oleks kunagi aarneks nimetatud. Meie Aarne nimelised kohad tekkisid tingimata ristinimest Aren.

Rootslasedki tunnevad rahaaugu haldijat; nad nimetavad seda lyktman ehk lyktegubbe, aga ka drake, sakslased Drache. Inglased nimetavad niisugust tuld elflight. Rahaaugu tuled langevad niisama kui „hundisilmad“ mädanemise kaudu tekkinud, põlema süttivate gaaside kilda. Luule muidugi laseb neid tulesid ainult jaaniööl näha, kuna nad tõepoolt muulgi ajal võivad ilmuda.