Eesti muinasjutud (Kunder)/Hundi kimbatus
Hundi kimbatus.
Hunt sai rebase karjamaal kasukat pidi kinni ning käritas: „Nüüd, wana naaber, nahk maha! Olen sind juba ammugi otsinud ja püüdnud, sina kelm!“
„Mis sa, wana onu, minust nüüd saad! Näed isegi, olen kuiwand ja luine kui puu tükk. Waata ometi karjamaal ümber! Iga päew tuuakse rammus täkk sinna rohtu sööma; katsu see suutäis kätte saada! Kui ma oma armsale onule meele head wõin teha, siis aitan ma homme ihust ja hingest ka, saaki kinni püüda!“ ütles rebane.
„Hea küll!“ ütles hunt, „ma tean, sa oled ju kawal loom ja ma ütlen sulle: head maksu saad sa oma abi eest! Tule aga homme jälle seie, siis hakkame kahekesi nõuu pidama. Ilma nõuu pidamiseta ei julge ma tööle minna; alles minewa sui andis mulle weel üks mära lontrus, kelle warsa ma püüdsin, Kikerpära soo ääres tagumise kabjaga niisuguse müraku wastu pead, et kõrwad mittu kuud pärast seda pilli ajasiwad.“
„Ärgu kartku onu midagi! Küll mina tean, kudas saak kindlaste onu suhu saab,“ ütles rebane, jättis hundi jumalaga ja lippas metsa. Naeris ja hirwitas tee peal nagu koer. Teisel päewal wara toodi uhke hobune metsa. Hundi suu jooksis head sööma nähes wett nagu räästast wihma.
Ei kestnud ka kuigi kaua, seal tuli rebane, teretas lahkeste ja küsis: „Noh, onu, kas hakkame nüüd peale?“
„Peame nõuu!“ ütles hunt.
„Mis suurt nõuu seal tarwis,“ ütles rebane, „ma lähän hobuse juure, waletan talle suu silmad täis, ning siis tuleb onu ja wõtab sälu ära.“
„Wäga hea, wäga hea, sugulane!“ rõõmustas hunt.
Rebane läks hobuse juure, teretas ja ütles: „Kuule sõber,“ sa tead isegi, et hunt sinu waenlane on ning niipea kui ta mahti saab, siis sind ja sinu wendi ja õdesi maha murrab. Praegu luurab ta wõsas ning ootab parajat silma pilku, mill sulle kõrisse hakata. Teeme talle natuke pussi. Ma petan ta sinu kallale ja siun ta saba pidi sinu saba külge, siis wedi sina tema aga kodu, kus ta pererahwa käest hea nahatäie saab ehk weel koguni oma kurja tossugi õrrele jätab.
„Hea küll!“ wastas hobune, „lase aga wanamees tulla peale ja köida sabad tugewaste sõlme!“
Rebane lippas hundi juure ja seletas talle kõik karwa peal ette, kudas hobune tema küüsist siis enam ei peaseks, kui ta saba pidi käes on. Palus siis weel hunti: „Onu, mõtle siis ka minu peale, kui sull hea saak käes on!“
„Miks ei, sugulane! Pea ja jalad saawad sulle,“ ütles hunt. Läksiwad nüüd mõlemad hobuse kallale. Rebane sidus sabad tugewaste sõlme ja ütles siis hundile: „Onu, soowin sulle palju tuhat terwist teele. Ära sa kõhtu liia söömisega ära riku!“
Selsamal silmapilgul hakkas ka hobune hunti saba otsas kodu poole wedama. Küll karjus ja wandus hallkuub, aga see ei aitanud midagi; sai weel hobuse käest tagumise jalgadega mitu wopsu pealegi.
Jänes wennike hüüdis wõsast: „Ah, ah! Wõsa Willem wiiakse hobusega kirikusse!“
„Mis sa hirwitad!“ kisendas hunt, „Kes teab, kuhu poole minu kael täna weel käändakse!“ Rebane aga jooksis kui koer hobuse kõrwas ning hirwitas: „Onu, onu! Tueta aga jalg wärawa tulpa!“ Kas aga onu weel eluga peasis, sellest ei räägi meie jutt midagi.