Eesti muinasjutud (Kunder)/Hundi loomine
Hundi loomine.
Kui wana Jumal maailma ja kõik loomad oli loonud, küsis ta kuradi käest: „Mis sa arwad, kas ’pole minu töö kiidu wäärt? Wõi arwad sa, et mõni tähtjas taim, wõi kasuline loom weel puuduks! Wõi arwad aa, et mäed mitte küllalt kõrged, järwed mitte küllalt sügawad ’pole?“
Niisugune lahke küsimene oli kuradil wäga meele pärast. Ta wõttis südame rindu ja wastas: „Ega su töö laidu wäärt küll ei ole, aga minu arwates on ikka mõnda looma weel tarwis.“
„Missugust looma siis!“ küsis wana Jumal imestades.
„Noh, üht niisugust looma,“ wastas kurat, „kes metsa wõiks kaitseda, et wallatumad karjapoisid puid ei koori ega oksi maha ei lõigu, et jänes ega kitsekene õrnu kaswusi ära ei näri.“
„Kas ma siis ei ole wana karu ja roomaja ussi metsa pannud?“
„Oled küll,“ ütles wana Tühi; „aga kui talw tuleb, heidawad need wahid magama ja siis on mull ikka meel hale, metsa nii kaitsejata näha, nagu waest last.“
Wana kurat tahtis aga ise üht kurja looma luua, kes Jumala õrnu loomi pidi murdma ja kõigil pool kurja tegema.
„Missugune loom puudub siis sinu aru järele weel?“ küsis Jumal.
„Selle looma tahaks ma ise luua, kui sa lubad,“palus wana Tühi.
„Hea küll; mull ’pole selle wastu midagi,“ ütles Jumal.
„Aga üht asja palun ma weel. Waata, minul ei ole mitte seda jõudu, kelle läbi ma oma loomale wõiks hinge anda. Kui sa mulle niisuguse sõna annad, küll sa siis näed, et minu loom sinu omadest mitte halwem ’pole.“
„Jah, seda täidan ka. Kui sa oma looma oled walmis teinud, suu ja silmad õige koha peale pannud, siis ütle: „Tõuse ülesse, söö kurat ära!““
„Aha, küll selle ärasöömisega on ikka weel aega!“ pomises wana kurat ja läks ära sügawasse metsa. Siin kogus ta kiwa ja wiisrajakaid, witsu ja samblaid kokku. Tõi ka weel küla sepapajast kaks tulist sädet ja hulga raudnaelu.
Hakkas nüüd öösel tööle.
Selgrooks pandi jäme teiwas, peaks suur puukand; tagumine pool tehti teliskiwidest, esimene pool wiisrajakatest ja witsust; sõnajalg pandi sabaks ja lepatüwikad jaluks. Südameks pandi aga päris kiwi. Nüüd kaeti keha sammaldega, pandi tule sädemed silmiks, aga raudnaelad küünteks ja hammasteks.
Kui nüüd looma keha walmis oli, rõõmustas end wana kurat üliwäga ja pani talle hundi nimeks.
Aga hinge ei olnud weel hundil sees.
Meistrile tuliwad wana Jumala sõnad meelde ja ta ütles sõnuti: „Hunt, tõuse üles, ja söö — — —“ seal tõstis hunt pea ülesse ja limpsas keelt.
Wana kurat ehmatas nii ära, et enam sõna suust wälja ei tulnud.
Aga otse kohe tuli talle jälle meelde, kurja teha. Ta hüüdis ruttu: „Hunt, tõuse ülesse, söö wana Jumal ära!“
Hunt aga ei liigutanud saba otsagi.
Küll kordas wana Tühi oma sõnu kümme korda, aga hunt ei kuulnud sest midagi.
Nüüd läks kurat wana Jumala juure tagasi ja ütles:
„Need sõnad ei ole õiged! Hunt ei tõuse ülesse.“
„Noh, kas sa siis ütlesid: „Tõuse ülesse, söö kurat ära?““
Wanapagan ei ootanud aga sugugi seda wastust; läks nüüd jälle häbiga ja sõna lausumata tagasi.
Küll hüüdis weel, et: „Hunt, tõuse ülesse, söö wana Jumal ära!“ Aga see ei aitanud midagi.
Läks nüüd koguni kaugele ära ja hüüdis: „Hunt, tõuse ülesse!“ Ja lisas siis õige tasakeste juure: „Söö kurat ära!“
Oh sina heldeke, kudas nüüd hunt maast ülesse kargas! Nagu tuul pühkis ta wana kuradile järele ja oleks ta sealsamas ära murdnud, kui see mitte ’poleks suure kiwi alla saanud pugeda.
Sest saadik on aga hunt kõige suurem kuradi waenlane ja otsib meelega asja, wana Tühja tülitada ja hirmutada. Tema selgroog on kange nagu aia teiwas, kellel lülisid ’pole. Tema hambad ja küüned on terawad kui raudnaelad, tema silmad läigiwad nagu tulesädemed ja tema nahk on paksu karwaga kaetud. Aga süda on tall kiwist, kui ta süüta tallekesi rööwib ja murrab. Wiskad sa teda kiwiga, siis saab ta wihaseks; juhtub aga karjalaps teda witsaga lööma, siis on tall sest nii suur häbi, et ta kolmel aastal enam selle karja ligi ei tule.
Kui sa aga sügisel tema põlewaid silmi metsa ääres näed, siis luurab ta wana kurja järele. —