Eesti muinasjutud (Kunder)/Jõe näkid
Jõe näkid.
Uue-mõisa alt, mis Tallinna maal on, jookseb suur jõgi läbi. Mõnest kohast olla ta nii sügaw, et keegi tema põhja ’polla weel kätte saanud. Sinna jõkke uppunud ennemuiste palju inimesi ära.
Suwel nähtud tema kaldal sagedaste ilusaid wesineitsisi, kes, kas end pesenud ehk oma juukseid silunud.
Oldud kord jälle wesineitsit nähtud, siis teadnud rahwas kohe rääkida: „Külap nüüd mõni inimene jälle jõkke ära uppub!“
Ja nii see ka olnud.
Kord tulnud üks töömees õhtu hilja põllult ning näinud, kudas jõe kaldal ilus neitsit istunud ja end pesenud. — Mees mõtelnud kohe: „Ega see nüüd muu ei wõi olla, kui näki neitsit. Lähän ometi lähemale ja silmitsen kord ka imelikku neiut.“
Neitsit lasknud ka mehe kaunis lähedale tulla. Hüppanud siis aga sulpsti! jõe wette ja kadunud.
Mees pöörnud jälle ümber ning tahtnud koju poole minna.
Sammunud ja sammunud, aga ime lugu! ei kodu kuskil näha. Mees kiirustand käiki, aga mis sa teed — ei saa kodu ligigi!
Öö tuleb peale; mees sammub ikka hoolega edasi. Aga ei saa ega saagi kodu. Wiimaks mõtleb mees: „Ma heidan õige natukeseks ajaks puhkama ja sammun siis uueste edasi.“
Põõsas käepärast; mees heidab põõsa kõrwa maha.
Kui ta jälle silmad lahti tegi, oli päike juba pruukostis.
Aga kudas ehmatas waene mees ära, kui ta nägi, kus ta maganud: just jõe kalda peal! Oleks põõsa juured mitte kallast kinnitanud, siis oleks ta magaja keha raskuse all ammugi katkenud ja mehe külma sängi saatnud.
Mees aga oli kümme wersta Uuest-mõisast jõe äärt mööda ülesse poole läinud.