Eesti muinasjutud (Kunder)/Simuna metsawaht
Simuna metsawaht.
Ühel sügisesel õhtul läks Simuna kiriku postimees jalgsi naabri mõisa.
Öö tuli järsku peale ning ilm läks pimedaks kui kott. Korraga kuuleb postimees, et keegi temale järele sõidab.
Juba kabja müdin kannul.
Mees waatab tagasi.
Saks kahe musta täkuga järel ning ütleb jalamehele: „Istu peale! Ma wiin sind mõne sammu edasi; näed isegi, öö pime ja sügisene tee halb!“
Postipoiss ei mõtelnud ka midagi paha; astus lahtisesse tõlda ja herra kihutas hobused minema.
„Anna mulle tuld piibu peale!“ küsis herra.
„Ma ei ole sugugi piibu mees!“ wastas küsitaw.
Herra tõmbas põuest suure piibu wälja — ning kust ta korraga selle tule wälja wõttis, sest ei saanud postimees aru. Herral peerg käes ja õhutab piipu põlema. Aga suitsul oli imelik wänge hais, mis poisi läkastama pani. Herra nägu oli aga nii kole ja luine, et postimees silmad kohkudes ära pööris. Jõudsiwad metsa lähedale, kust tee alla metsawahi poole kallas.
„Mull tarwis täna ööse metsawahilt läbi minna. Astu nüüd pealt maha ja mine oma teed!“ ütles saks.
Postimees astus ka maha.
„Ole hea mees, wõta mu hobuste lakad rangide alt wälja!“ palus herra.
Mees täitis ka herra palwet ja nägi nüüd, kudas herra täkkud nii ilusad ja toredad oliwad, mihukesi ta weel enne ’polnud näinud.
„Kas sa neid täkka tuuned ka?“ küsis herra.
„Ei tunne, herra!“ wastas postimees.
„See siinpool kõrwas on rikkas N. mõisa herra, see siinpool tema niisamasugune naaber.“
Poiss kohmetas ära, heitis ristikese ette ja katsus aga, et metsast läbi sai.
Teisel päewal toodi sõnum kiriku mõisa, et metsawaht olla ennast lakkas ülesse poonud.