Eesti muinasjutud (Kunder)/Kägu

Allikas: Vikitekstid
Eesti muinasjutud
Juhan Kunder

Kägu.

Ühes peres kaswis kaunis tütarlaps; sirgus nagu osi salussa, oli lahke ja wirk ja waga, nii et ümberkaudu kedagi tema taulist ei olnud. Isa ja ema hoidsiwad tütrekest kui silma tera ja armastasiwad teda üliwäga. Seal tuli aga surm ja wiis lahke eidekese ära, enne kui tütar neiu ialiseks sai. Isa ja tütreke leinasiwad kaua kadund eite, ning tema haua küngas seisis alati leina lille wanikutega kaetud.

Aga kui suwi mööda läks ja talw tuli ja jälle suwi oma teed läks, tõi isa uue ema kodu, kes pidi armsale tütrekesele tueks ja talule tuluks olema.

Wõeral emal oli ka tütar; aga see ei olnud misesgi isa tütrekese wastu: sest ta oli inetu näust ja paha palgest, laisk tööle ja maias magama, aga paha perele ja kuri koertele ja õel kasuõele. — Wõerale emale ei olnud see ilus, waga ja wirk tütreke sugugi meelt mööda, sest tema armastas oma enese inetumat tütart. Mida enam teised wirka neiukest kiitsiwad, seda suuremaks läks kasuema wiha ja kadedus. Pahu sõnu ja sõimamist ei puudunud millalgi, ehk kasutütar küll päew päewalt wirgemaks ja ergemaks läks. Kuri kasuema hakkas wiimaks selle peale mõtlema, kudas ta wirga ja waga neiu wõiks eest ära surmata. Tema kurjus ja kadedus läks ikka suuremaks.

Ühel päewal kutsus ema tütred oma juure ja ütles: „Teie olete mõlemad wirgad ja wiledad lapsed. Täna tahan ma aga näha, kumb teist wirgem ja wiledam on. Jookske, lapsed, jõele ja tooge mulle wett. Kumb ennem weega kodu jõuab, see saab wõid-leiba; kumb aga hiljem kodu jõuab, selle panen kaela pidi kirstu kaane wahele!“

Kasuema tütar pahandas ja wingus: „Kust mina tema wastu saan! Tall on wiledamad jalad ja wirgemad käed, kiirem käik ja suurem samm!“

Ema aga sosistas talle kõrwa sisse: „Ära muretse, tütreke! Sull on aega küllalt! Kasuõele annan sõela sulle annan ämbri.“

Anti nüüd oma tütrele ämber ja kasusõsarale sõel.

Oma arwas: „Aega küllalt!“ Wõeras wõttis sõela ja sammus nuttes ja kaebades jõele. Teel aga kuulis linnu puu otsas healitsema:

„Sawi sõela,
„Sawi sõela!“

Piiga sai linnu pajatusest kohe aru, wõttis jõe kaldast sawi ja pani sõela põhja. Täitis nüüd sõela weega ja ruttas kodu poole. Laisk õde tuli alles kesk teed wastu.

Kasuema kiitis tütre tarkust ja kiirust, aga kuri nõuu oli juba küps: Pajatas lahkeste tütrele: „Mine, wirk tütreke, kirstule! Wõta ise sealt wõid-leiba!“

Aga niipea kui piiga oma pea ja käe kirstu pistis, lõi kuri ema kaane kinni ja kasutütar leidis warajase surma ilma isa nägemata.

Kuri ema aga tahtis oma tegu igapidi kinni katta ja ei wiinud tütre surnukeha sellepärast ka kuhugi ära. Arwas: Keegi wõiks teda leida ja kuriteu kasuema peale ajada. Ta lõikas piigakese tükkideks katki ja keetis ära. Ütles: „Liha söödan isale ära!“

Tuli isa põllult kodu ja kuri ema pani liha liua lauale.

Isa aga ei söö, waid küsib:

„Kelle need siledad sõrmekesed?“

Wõeras ema wastab:

„Söö peale, söö!
„Eile tapsin tallekese.“

Isa aga wastab:

„Ei söö, ei söö.
„Oma lapse sõrmekesed.“

Küsib jälle:

„Kelle need luud liikmekesed?“

Wõeras ema wastu:

„Söö peale, söö!
„Lamba luud liikmekesed,
„Eile tapsin tallekese.“

Isa saab nüüd täitsa aru, et siin kuri töö tütrekesega ära tehtud ja wastab:

„Ei söö, ei söö!
„Oma lapse sõrmekesed,
„Oma lapse liikmekesed.“

Kurb mees korjab kõik luukesed ja liikmekesed kokku ja siub rätikese sisse ning wiib käsikiwi silmasse, et neid sealt kadunud ema kõrwa kalmu alla wiia

Kui ta teisel päewal aga rätiku lahti teeb, näeb ta ilma imet: Luukesed on end kokku kogunud, on palju peenemad ja ilusamad kui enne. Isa ei suuda neist lahkuda; paneb luukesed jälle kiwisilma sisse tagasi. Kui ta teisel päewal jälle rätiku lahti teeb, näeb ta weel suurema ime: Luukestel on liha ümber ja sulekesi juba peale kaswanud. — Mees jäeb ime asja üle järele mõtlema; paneb rätiku jälle peale ja lähäb ära. Kui ta aga kolmandamal päewal rätiku ülesse tõstab, sünnib weel palju suurem ime: Rätiku alt lendab kägu wälja, wõtab käsikiwi kaela, istub ahju peale, ja lendab sealt siis läbi lahtise akna wälja talu katuksele. Sealt kuulewad nüüd pererahwas käu kukkumist:

„Tule wälja, mu isake!
„Tule wälja, mu emake!
„Tule wälja, sõsar noori!
„Isal’ annan kulda kübara,
„Emal’ annan helme kõrra,
„Sõsaralle suure sõle!“

Käu healt kuuldes ehmatas wõeras ema ära ja ütles isale: „Mine wälja ja löö see paha lind maha!“

Isa aga teab tütrekese käu kuues ja ei kuula kurja ema käsust midagi. Kägu kukub jälle endiseid sõnu. Seal wõtab wõeras ema südame rindu ja lähäb ahju hargiga wälja, sulgistunnistaja suud sulgutama.

Kägu ehmatab wõerast ema nähes, tõuseb lendu ning käsikiwi weereb wõera ema selga maha. Kuri ema hüüab kiwi alt appi, aga igakord, kui isa appi rutata tahab, waub ta põlwini maa sisse. Ei saanud keegi kiwi ligi minna ega wõerast ema peasta. Sinna tema ka jäi ja käsikiwi sai talle haua kaaneks.

Kägu aga elab kui karsk lind üksi metsas ja kardab praegugi weel, kodu õuue tulla. Tema ei tee millalgi omale ise pesa, just nagu neiu, kell pere ega põldu ep ole. Juhtub ta siiski inimeste elumaja poole lendama, siis toob ta surma sõnumeid. On tall nokk kukkudes kodu poole, siis sureb mõni elajaloom ära; kui aga nokk wäljapoole, siis wiiakse pea mõni talu inimene surnu aiale.