Eesti muinasjutud (Kunder)/Pääsuke
Pääsuke.
See lugu sündis sell ajal, kui wana Jumal alles maa peal käis.
Rikas mees pidas poja pulmi. Pulmad wältasiwad mitu päewa ning külalised sõiwad ja jõiwad nagu pulma rahwas kunagi. Seal tuli ka ühel õhtul waene sant pulma majasse ja palus öömaja. Pulmalised pilkasiwad waest meest ja pulma isa saatis kerjaja wiimaks uksest ja wärawast wälja ja ütles: „Meie santa ei salli! Mine oma teed!“
Noormees ja noorik palusiwad küll: „Andkem talle waesele mehele kõhu täis süüagi!“
Aga teised naersiwad wastu: „Kas meie siis santidega ühes majas ja lauas piame sööma!“
Ja nad sõiwad ja jõiwad jälle ja unustasiwad sandimehe ära.
Waese lese naese saunake seisis pulma maja lähedal. Sinna poole läks nüüd ärapõlgtud wana sant. Lesk naene wõttis sandi lahkeste wastu ja käskis lõukele istuda, taretand werd soojendama ja jalgu puhkama. Wanamees toibus peagi ning palus leselt palukese süüa. Lesel enesel ei olnud leiwa einet sell õhtul suhu pista ning wastas sandi palwe peale kurwalt: „Ei ole meil midagi enam süüa! Küll ma muidu wiimsegi palukese sinuga jäutaks.“
„Otsi ometi! Ehk leiad midagi!“ ütles sant.
„Mis ma otsin“, wastas waene naine, „mull pole muud hingelist majas, kui lehm laudas ja see poisike siin saunas.“
„Tapame lehma ära!“ ütles sant.
Lesk mõtles sinna ja tänna: omal hing lõngaga kaelas, poeg nälgib niisamuti, ja lihast saab ometi mõneks ajaks hinge ihus pidada. Ütles siis sandile:
„Tapame peale lehma ära! Ole hea mees ja aita ka!“
Sant oli kohe lehma kallal, ja ei läinud tundigi mööda, liha käes.
„Teeme nüüd käkka ka!“ ütles sant.
Lesk wastas: „Ei ole mul jahu põrmugi majas, paljalt lehma sõklaid on mõni peu täis matis.“
„Tee neist samudest! Kui aga leemel wilja magu juures on!“
Pandi nüüd pada tulele. Aga lehma kindsud käskis sant lauta wiia ja igasse nurka ühe kinni siduda. Käkid käskis sant kõik käsi kambrisse wiia ja põrandalle maha panna. Lesk aga täitis kõik jalapealt, mis wana sant käskis.
Nüüd pidasiwad mõlemad söömaaega, nagu rikka mehe pulmalisedgi.
Kui naene teisel hommikul ülesse tõusis, oli tall lehmast ometi kahju.
„Oli mull enne lehmgi; mis mull nüüd on! Tühi laut ja külm saun. Lähän ometi oma looma asetki waatama,“ rääkis lesk kurwalt.
Kui ta aga lauda ukse lahti tegi, seisis iga nurgas üks tugew lehm. Naene ei teadnud isegi, mis ta imestamise ja rõõmu pärast pidi tegema, muud kui ütles: „Oleks mull ometi eilne jahu natuke nüüd käes olema, ma annaks neile sedagi, nüüd ei mull midagi anda!“
Kui ta jälle käsikambri ukse lahti tegi, oli tema imestus ja rõõm niisama suur: sest kammer oli wilja kotta täis!
Nüüd lese meel rõõmus ja nälg unustatud.
Sant oli ka seni ülesse tõusnud ja küsis lese käest: „Kas sind pulma ei kutsutud ka?“
„Kes mind waest inimest rikaste pulma kutsub!“ wastas lesk.
„Saada pojast poisike waatama, mis need pulmalised seal teewad!“
Lesk saatis poja pulma peresse.
Poeg tuli tagasi, sant küsis: „Mis nad teewad?“
„Lamewad lauas, pead purjus!“ wastas poeg.
„Mine teine kord weel waatama ja ütle siis, mis nad teewad!“
Poeg läks waatama ja ütles tagasi tulles: „Nüüd roomawad kõik põrandal, muud kui noorik ja noormees on weel püsti.“
Sant jättis lese terweks ja tänas öömaja eest. Tuli pulma pere ukse ette. Siin tegi ta ukse lahti… pulmalised jooksiwad huntideks moondatud majast wälja ja — metsa. Noorpaar aga sai pääsukesteks, kellel wana Jumal saaja mõõgaga saba lõhki lõi, et nad paha inimeste seas pulmi pidanud.
Sest saadik elawad pääsukesed paaris ja otsiwad ikka wanad räästa alused jälle wälja.