Eesti muinasjutud (Kunder)/Rättsepa kimbatus
Rättsepa kimbatus.
Ennemuiste oli üks talu perenaine, kes arutihti hundiks käis. Mõnikord läks teine nädalas kaks kolm korda kottu hundina ära; mõnikord juhtus ka, et ta igal ööl hundi reisi ette wõttis. Peremees teadis sellest asjast küll, aga ta ei rääkinud tast muile kellegille, sest hunt tõi igakord midagi reisilt kaasa.
Juhtus nüüd, et rättsepp peresse tuli.
Rättsepatel on enamist ikka see mood, et nad kõigile poole oma nina pistawad, kuhu teda tarwis ’pole. Niisugune mees oli ka see rättsepp. Tema leidis ühe imewärki naha taga kambrist ülesse ning arwas hulga mõtlemise ja tunnistamise järele wälja, et see muud ei wõi olla, kui perenaise hundi munder. Nahk oli aga nii kunstlikult kokku sünnitatud, et kui sa ta selga panid, siis oliwad kätel ja jalgadel omad koiwad ja peal kott ka: muud kui hunt walmis. Ehk rättsepp küll õmblusi otsis, et neid laita, nagu see tema wiis oli, siiski ei leidnud ta seda wärki tööd mitte: nahk näis ühest tükist olema.
Korraga tuleb nõelajal himu peale, nahka oma selga tõmmata.
Aga kohkub ometi jälle ära, kui ta selle peale mõtleb, temast wõiks ka hunt saada.
Rättsepp ikka rättsepp; ei mõtelnud teine kaua järele, hakkas nahka selga tõmbama.
„Pea, pea! Siun omale selle rautatud wankri ratta selga. Ega mull siis midagi õnnetust ei wõi tulla: ratas suurem kui akken, ja uks kinni.“
Sidus ka suure rautatud ratta köie otsaga selga.
Nii pea aga, kui ta pea ja käed naha sisse tõmbas — hunt walmis. Hüppas tooli peale, tooli pealt laua peale, laua pealt aga akna peale, — ning ühe ainsa rapsuga oli mees läbi akna wäljas. Ratas aga lõi akna postid ja piidad seinast lahti, nii et paljalt suur hauk akna asemelle jäi.
Hunt-rättsepp pühkis kui tuul metsa.
Kui peremeest perenaist kambrisse tuliwad ning asja lugu nägiwad, saiwad nad kohe märku, mis rättsepp teinud. Et nüüd kallis nahk kautsi ei lähäks, ruttasiwad mees ja naine metsa hunt-rättsepat taga otsima. Otsisiwad kaheksa päewa enne kui jälgile saiwad. Perenaise sala sõnad peastsiwad kääri-kotimehe õnnelikult jälle ära. Oleks aga üheksas päew kätte jõudnud, siis ei oleks kellegi wõimu sõna enam rättsepat peasta wõinud.
Rättsepp ei pistnud aga sest saadik enam oma jalga palumata talu rahwa taga kambrisse.
Kudas perenaine selle hundi naha saanud ja mis õnnetus talle pärast seda juhtunud, sest ei räägi meie muinas jutt midagi.