Eesti muinasjutud (Kunder)/Näkk
Näkk.
Hulk karjalapsi käratsesiwad jõe käärus mis hirmus kuulda; wandusiwad ja põhendasiwad nagu kõrtsis käijad.
Üks karjane ütles küll: „Ärge wanduge, küll te’ näete, mis tuleb!“
Teised ei hoolinud sest midagi, muud kui põhendasiwad ja kirusiwad aga peale.
Korraga tekkis walge hobune karjaste sekka.
Karjased nõuu wõtma: „Istume talle selga ja sõidame!“
Hakkasiwad ka hobuse selgas ronima.
Mida enam neid hobuse seljas oli, seda pikemaks wenis hobune.
Nüüd oliwad kõik seljas.
Hea karja poiss katsus ka hobuse selga saada, aga ei saanud ega saanud. Nii pea kui ta ülesse hüpata katsus jäi hobune ikka lühemaks.
„Kuhu ma siis nüüd istun?“ pahandas wiimaks karjapoiss. „Ah, ah, ma istun näki näsa otsa!“
Hobune kadunud nagu maa alla.
Karjased mätta peal maas.
Mis see hobune muud wõis olla, kui mõni paha näkk.
Wist tahtis ta neid kurje karjaseid jõkke wiia.